Tag Archive | viisad

Viisareeglid – kolm nädalat või üks päev – who cares

Jõudsime just tagasi “väljamaareisilt”. See tähendab, et külastasime naaberriiki Araabia Ühendemiraate. Põhjuseks mehe, pisipõnni ja lapsehoidja turistiviisa lõppemine. Siin on reegel ju nii, et piiri peal saad üheks kuuks viisa osta, siis selle kuu lõppemisel saad veel teiseks kuuks viisa pikendada. Ja siis selle teise kuu lõppemisel tuleb kolmeks nädalaks riigist välja minna, enne kui uuele viisaringile tulla saab.

Nii vähemalt kõlab ametlik versioon. Mitteametlikult oleme pikalt kuulnud sahinaid, et see kolme nädala eemalviibimise reegel kedagi tegelikult ei huvita ja piisab kui sa ainult ühe päevagi riigist väljas oled.

Võtsime siis riski ette ja borneerisime üheks ööks piiri lähedal toad ühes veel saadaval olevas hotellis. Hetkel ju nali selles, et algas suur kohalik nädalane püha, mis tähendab, et kõik Omaanlased sõidavad naaberriiki puhkust pidama. Meil oli olnud algne plaan minna näiteks piiluma Omaani eraldatud põhjapoolset poolsaaretippu, mis on riigi põhiosast Araabia Ühendemiraatidega eraldatud. Aga seal olid hotellihinnad üleöö viirekordistunud – ja hotellid pole siin regioonis isegi niisama mitte eriti odavad. Teine mõte oli minna Dubaisse ja katsetada kätt (jalga) sealses sise-suusamäel. Aga plaane tehes kuulsime õnneks ühe inimese väga värvikaid kirjeldusi sellest, kuidas ta oli eelmisel aastal eidi (eid on selle suure püha nimi) ajal Dubais tund aega oodanud järjekorras, et kaubanduskeskuses eskalaatori peale saada. Ja kuidas ta oli sama suusamäge külastades kaks tundi oodanud, et mäkke saada ja seal tuli sisuliselt alla jalutada, sest selline rahvamass oli mäe peal olnud. Seega lükkasime ka Dubai plaanid edasi.

Eile asusime teele. Suuremad lapsed otsustasid koju koeravalvuriks jääda… jaa… me valvame koera… see on omaette pikem lugu. Nii et varusime neile suure portsu süüa, varustasime neid telefoniga ja juhendiga, kellele ja kuidas helistada (olles eelnevalt siis vastavate isikutega ka kokku leppinud, et nemad varivalvesse jäävad). Põhiplaan oli ju olla ainult kaks päeva ja üks öö. Aga valmis tuli olla ka selleks, et meid ei lasta Omaani tagasi. Selleks puhuks olid kohvrid kokku pakitud ja kaasa võetud ning siis oleks mingisse hotelli ennast päevaks-paariks sättinud ja lennupileteid otsima-hankima hakanud. Mees ja põnn oleks tulnud Eestisse. Lapsehoida kaalus erinevate variantide vahel, sest kokkulepe oli, et Eesti-pileti hinna piirides on tal vaba valik, kuhu seda piletit vastavalt juhul valida soovib. Siit regioonist ju nii mõnedki Eesti mõistes väga kauged ja eksootilised riigid oluliselt lähemal kui põhjamaine Eesti. See oleks kindlasti paar päeva aega võtnud. Eks olime sobivaid variante juba ette ka piilunud, aga siiski…

Lühidalt… neli tundi sõitu. Piiripunktis piirivalvurite jahtimist – siin piirkonnas on sinu enda mure, leida õige putka üles, kust vajalikke templeid saab. Ja see ei ole mitte eriti silmatorkavalt märgistatud teema ning putkasid piirialas jagub ja jagub. Ja olimegi UAE-s. Sealt veel tunnike sõitu, ning navi protestidest hoolimata, et pole ei vajalike nimega tänavaid (linnadest rääkimata) ega ka vastava nimega hotelle, leidsime siiski broneeritud hotelli pärast naftavälju (aga siiski inimeste elupiirkonnas) üles. Naftaväljad olid muidgi omaette vaatamisväärsus – kilomeetrite kaupa naftahoidlaid. Üks suurem kui teine.

Õhtul tegime tiiru linna peal – linn ise oli väike. Ja tiiru tegime autoga, sest jala käimiseks siin regioonis just väga soodsaid tingimusi ei ole. Tagasi hotelli jõudnud tellisime alt restoranist omale söögid tuppa. Alguses meid küll väga ettevaatlikult hoiatati, et neil ei ole euroopa sööke, vaid ainult pakistani stiilis asjad. No õnneks oleme me siin ikka juba piisavalt olnud, et suurem osa menüüs olevatest nimetustest omasid minu jaoks täielikult tähendust ja ei olnud üllatuseks. Millega meid suudeti üllatada oli see, et ühte toitu toodi kaks portsjonit ning et noad-kahvlid toodi söökidest jupp aega hiljem. Me ei lasknud ennast kummastki pisiasjast häirida. Võtsime lisaportsu ka rahulikult ette (ja natuke jäi isegi hommikusöögiks) ning sõime siis Omaani kombel sõrmedega. See oli piisavalt mugav, nii et isegi kui lõpuks noad-kahvlid tulid, siis jäid nad meist kasutamata. Ära pean mainima selle, et nende “garlik naan” oli olulisemalt paksem kui see, mida ma Omaanis söögikohtades saanud olen (see on üks lemmiklisand söögi juurde meil töökaaslastega). Tegu siis õhukese (nojah, sõltuvalt kohast siis kui õhukese) lapiku ümara leivaga.

Hommikul tegime laisa äratuse ja siis asutasime ennast lähedalasuvasse randa. Pidi olema piirkonna ägedamaid randu. No selles mõttes oli ka, et Omaanis nii turistidele sobivaks tehtud kohta ei ole. Olid piknikulauad katustega, olid mururibad liivast eemal, laiavõraliste puudega, iga natukese aja tagant olid lastele mänguväljakud. Olid prügikastid ja isegi avalikud WCd. Olid restoranid (jaa… see oli päris pikk rand, nii et selle äärde mahtus nii mõndagi). Oli võimalus ennast langevarjuga lasta mootorpaadi taga vedada või siis mõne vees hüpleva asja peal mootorpaadi taga jõlkuda. Või siis ise skuutreid laenutada. Ühesõnaga selline tavaline euroopa turismirand, lihtsalt et Omaanis sellist asja veel ei pakuta. Meie võtsime vaiksema serva, põnn mängis liivaga ja käis koos lapsehoidjaga ujumas. Meie pikutasime niisama ja vaatasime üle lahe asuvas töötstussadamas kaubalaevade maha- ja pealelaadimist. Ja kui me ära hakkasime minema ning põnn erinevaid kiike proovis, siis tuli üks neiu lähedalasuvast puu all piknikku pidavast suguvõsast ja tõi põnnile väikese mahlapaki ja näkse. Siin regioonis on selline lahkus täiesti tavaline. Meile on väga mitmeid kordi piknikku pidavate perede-selstskondade poolt süüa pakutud ja mõned korrad oleme ka ise sama liigutust teinud (siis ollakse küll ütlemata üllatunud :). Väga tore ja mõnus komme igatahes. Teeb südame alt soojaks küll.

Rannamõnud nauditud asusime piiri poole teele. Esimese sammuna nuiasime endale välja UAEst väljumise templid. Nende eest küsiti raha. Nali on selles, et Eestlased ei pea enam UAE viisa eest maksma. Nii et riiki sisse saime me tasuta. Ja eelmine kord kui ma perel lennuki peal vastas käisin, siis ka meilt mingit väljumistasu ei küsitud. Nüüd aga küsiti. Mitte küll ülemäära palju – umbes 7 euri nina pealt. Aga üllatus oli see siiski. Et kas on nüüd pühade puhul mingi lisamaks kehtestatud või tegi vend meile lihtsalt tünga. Aga noh, eluga saime sealt tulema, nii et las olla.

Ja siis läheneski kohtuotsuse hetk. Lasime endale juhatada kätte koha, kus siis tuli Omaani viisat hankima minna. Kõigepealt viskasime ette minu passi koos residendikaardiga. Sellega muidugi mingit probleemi ei olnud. Turisitiviisade jaoks täitsime vastavad blanketid ja andsime need koos passidega hingevärinal ära. Ja siis tuligi meile piirivalvurilt kommentaar – meil nimelt ei olnud passides Omaanis väljumise templeid. Ehk siis me olime suutnud võtta ainult UAEsse sisenemise ja väljumise templid, aga mitte Omaanist lahkumise oma… Aga õnneks kohalike kommete kohaselt oli piirivalvur heas tujus ja ütles ainult, et me järgmine kord selle templi siis ikka hangiks. Ei mingeid märkusi kolme nädala kohta. Arvestades, et UAEsse sisenemise tempel oli täpselt sama piiripunkti oma, lihtsalt eelmisel päeva, siis ei saanud tal kahtlustki olla, millal me Omaanist lahkusime – nojah, ainus variant oleks olnud see, et me oleksime kahe piiriputka vahel kolm nädalat neile nähtamatult elanud.

Nii et tundub, et kohalikel on tõesti savi, kas sa oled riigist väljas kolm nädalat või ühe päeva. Igatahes me siis testime seda asja kahe kuu pärast uuesti, sest paar nädalat enne Eestisse tulekut saavad viisad jälle otsa.

Aga seekord siis missioon õnnelikult ellu viidud. Suuremad lapsed olid ka suutnud ellu jääda ja maja isegi enam-vähem omale kohale jätta. Nii et lõpp hea kõik hea.

Ja araabia keelt pole ma vahepeal grammigi juurde õppinud – nii et ei mingeid vestlusringe jõulupuu ääres. Hea, kui paar tähte selleks ajaks juurde olen kogunud.

Tagasi Omaanis / Viisasaaga

Oleme reedest saadik tagasi Omaanis. Viisadega küll täiesti ühel pool asjad ei ole. Vanemate laste viisad said tõesti valmis ja nende valmimise järel ka siia tagasi tulime. Mehe ja noorema lapse viisat küll veel tagatubasid pidi aetakse (praegu tulid turistiviisaga riiki), aga vaikselt on juba maad võtmas arusaam, et ega sellest arvatavasti tulu tõuse ning minu kaudu mehele ja põnnile viisat ei saa. Eks siin jah, naiste kaudu pereviisa saamine on ikka väga haruldane asi. Oleks seda enne siiatuleku planeerimist teadnud, siis ilmselt poleks asjaga alustanudki. Nüüd aga, kui juba kogu perel on vaim valmis ja sisemine otsus paariaastasest siinviibimisest tehtud, on mul tegelikult hea meel, et ma liiga vara seda pereviisa muret ei avastanud. Meile kõigile väga meeldib siin ja kahju oleks, kui oleks sellest seiklusest ennast ilma jätnud.

Nüüd oleme juba siin ja katsume ikka mingi lahenduse leida. Näiteks mehe kuhugi tööle sokutada – sest meestele saab tööviisasid kergemini kui naistele Eks tal mingid mõtted olid niikuinii, aga pereviisa olemasolul oleks olnud pikemalt aega atra seada. Nüüd siis tuleb natuke kiiremini mingi lahendus välja mõelda.

 

Austrias lumevangis

Esimese nädala olime Austrias all orus. Kuna seal sai esialgselt broneeritud aeg otsa ja uus seltskond oli peale tulemas, siis kolisime uude kohta  seekord üsna üles mägedesse pisikesse külakesse. Vaated on maalilised. Esimene päev oli kõik nii roheline ja roheline. Öösel aga hakkas lund sadama. Sadas terve päeva ja teisegi veel jupikese otsa. Nii et eile me siit kuhugi ei liikunud. Täna saatsin pere ümbruskonna huviväärsusi avastama ning jäin ise lumehangede vahel kükitavasse majja tööd tegema. Ümbruskonna tranformatsiooni saab aga altpoolt vaadata – kõik pildid meie praegusest köögist.

Vaade köögist: Päev 1

Vaade köögist: Päev 1

Vaade köögist: Päev 2

Vaade köögist: Päev 2

Vaade köögist: Päev 3

Vaade köögist: Päev 3

 

Viisa koha pealt on seis sisuliselt sama tark kui varemgi – mehele on viisast ära öeldud ja lisakanalid hetkeks veel tulemust andnud ei ole. Survestamise töö jätkub. Ainus täpsustav info on see, et varasemate lootuste asemel, et mõne päeva jooksul midagi selgub, on juba tekkinud asjaajamiste käigus kogemustel baseeruv oletus, et asi võtab pigem nädalaid. Vanemate laste viisa see-eest peaks  nädala lõpus valmis olema, nii et mure ainult mehes ja nooremas lapses.

Eks me siin siis ootame lõplikku kinnitust vanemate laste viisa osas ning nuputame, et kuidas edasi. Küll kuidagi ikka edasi asjad lähevad – ega nüüd maailm ju seisma jää.

Mäed ja lumi ehk pereviisat oodates

Vaade mäeküljel matkates

Vaade Austria mägedes matkates

Väsinud tütar pärast suusamäe alistamist

Väsinud tütar pärast suusamäe alistamist

 

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb ilmselt alustada sellest, et me oleme hetkel Austrias. Nädala oleme juba olnud, siis meil internetti polnud. Nüüd kolisime teise kohta ja siin jagatakse netti ka.

Peamiseks Omaanist eemalviibimise põhjuseks on pereviisa ootamine. Selleks, et viisat saaks taodelda, tuleb ise samal ajal riigist väljas olla. Nii tulimegi lastega ära, et kogu pere jaoks saaks pereviisat taodelda. Ja kui juba niikuinii riigist välja tuli tulla, siis tundusid Austria suusanõlvad üsna toreda kohana, kus ülejäänud perega taas kokku saada. Mees sõitis muu perega Eestist Austriasse. Meie lastega sõitsime lennukiga Münchenisse ja sealt siis juba korjas mees meid peale.

Naljakas on muidugi suusatamas käia, kui orus päike paistab, lilled õitsevad ja inimesed käivad lühikeste käistega ringi. Aga siinne piirkond on tuntud oma kõrgete nõlvade poolest, millest kõrgeim, Hintertux, on aasta läbi suusatamiseks avatud. Nii et jagub lund ja suusanõlvu siia praegusekski. Suusatamisele vahelduseks saab ka allpool nõlvadel matkamas käia. Varasematel aastatel oleme ikka lumisemal ajal siin käinud, ning praegused rohelised nõlvad on endalegi uueks ja väga meeldivaks elamuseks. Ilus on siin ikka küll. Eks kui mingi hetk päris fotokatest kah pildid maha laetud saavad, siis saab midagi asjalikumat ka üles pandud. Siinse postituse klõpsud on tehtud telefoniga.

Esialgne lootusrikas plaan oli piirduda nädalaga. Samas olime valmis ka asjade venimiseks. Ja hea oli, et olime valmis, sest asjad loomulikult venivad. Probleem on nimelt selles, et naisterahva kaudu üldjuhul pereviisasid ei jagata. Oleks ma meesterahvas ja taotleksime me minu naisele ja lastele viisat, siis oleks üsna kindlalt nädalaga asja kätte saanud. Nüüd aga öeldi esimeses ringis abikaasale viisast ära ning tööandja näeb praegu vaeva meie erandjuhtumi läbisurumiseks ministeeriumikontakte kasutades. Sama rada tuli neil läbi teha juba mulle tööviisa saamiseks – samamoodi seetõttu, et ma naisterahvas olen. Nii et kuna see üks kord juba on läbi läinud, siis lootust on, et õnnestub ka seekord. Ja kui ei õnnestu – eks siis mõtleme edasi. Homme-ülehomme peaks midagi selguma.

Seni aga naudime ilusaid vaateid mägises Austrias.