Araabia tähestik 1: Alif (A)

alphabet-summary

Mul on kindel soov siinolemise ajal ka araabia keelt õppida. “Ära õppida” fraasi ma ei julge kindlasti kohe kasutada, aga mingil tasemel viisakusi vahetada võiks ju osata.

Olen ka erinevatel viisidel alustanud. Päris esimene tutvumine sai tehtud juba Eestis, kui siiatuleku plaanist rääkides selgus, et ühtedel sõpradel on täiesti olemas araabia keele õpik. Sai siis seda laenatud ja mingi aeg tutvutud.

Omaani kohale jõudmise teise faasi (kui lastega tulin) alguses sai ise endale ostetud araabia keele õppekomplekt. Nii suuliseks kui kirjalikuks araabia keeleks. Need on kaheksa ise asja. Nimelt on araabia keelega sellised lood, et kirjakeel on standardiseeritud ja ühine kõikidele araabiakeelsetele riikidele, kõneletakse igas riigis aga omamoodi. Kuidas see võimalik on, seda ma hetkel ei oska kommenteerida, sest ei oska ei ühte ega teist.

Otsetud õppekomplektiga jõudsin esimese peatüki enam-vähem läbi. Seda nii kirjutamises kui kõnelemises. Noh, esimene peatükk on enamasti ikka üsna lihtne, eksole. Siis tuli päris elu peale ja ei leidnud võtnud enam kuidagi selle lõbu jaoks aega.

Teine laks tuli kevadel, kui tööandja (kellele ma olin ka korduvalt vihjanud, et jube hea oleks ikka kui töötajad keelt mõistaksid) andiski teada, et pakutakse kursust. Ma loomulikult liitusin. Väga-väga-väga lahe oli. Omaanist meesterahvas andis seda kursust ning keele õpetamise kõrvale rääkis teist sama palju kohalikest kommetest. Esimese nädala sain suure naudinguga ära käidud (see oli ka eriti lihtne nädal, sest õpiti täpselt neid tähti, mis ma raamatust ise endale selgeks olin teinud, nii et tuli tegeleda ainult uue sõnavaraga). Teisel nädalal jäin kapitaalselt haigeks. Nii kapitaalselt et sisuliselt olin nädal aega voodis. Järgmised kaks nädalat suutsin vaevu tööl käidud ja rohkemaks haigusest taastumise kõrval energiat ei jagunud. Sinna see kursus siis jäi.

Nüüd olen vaikselt vaadanud ja mõelnud uue kursuse peale. Samas aga on pere ja töö kõrvalt elu piisavalt kaootiline ning kohalik liiklus täiesti ette-ennustamatu, et päris kindlaid regulaarseid plaane on hetkel keeruline teha. Seega siis mõtlesin, et seni kuni kursust otsin, võin vähemalt tähti edasi õppida. Mees lubas ka, et liitub (kui ma küsisin, et kas ta on nõus päevas ühe tähe ära õppima).

Ja et mul ikka sotsiaalne surve taga oleks, siis otsustasin iga päev ka õpitud tähe siia üles panna. No umbes nagu mõmmi aabits, aga mitte nii ägedate kostüümidega. Nii et kui mitu päeva ühtegi tähte ei tule, siis on teil õigus mind rämedalt sõimata. Arvestades muidugi, et meie peaarhitekt on serblane, kelle “materii…” ma kuulen üsna tihti (õnneks küll mitte minu pihta suunatult, vähemalt mitte minu kuuldes), siis arvatavasti on see sõimamine mulle nagu hane selga vesi, aga ikkagi…

Alustame siis algusest, ehk A tähest. Siin riigis muidugi kunagi pole asjad nii lihtsad, kui pealtnäha tundub.

A - täht, vahepeal ka U või I

A – täht, vahepeal ka U või I

Alif, nagu seda tähte kutsutakse on enamasti A, aga väikeste nüanssidega:

– sõna alguses võib ta olla a, u või i

– sõna keskel on ta pikk aa, välja arvatud siis, kui tal on horisontaalkriips pea koha, siis on ta lühike a

– sõna lõpus on ta lühike a

 

Lisaks on araabia kirjakeelel omad nüansid. Seda kirjutatakse paremalt vasakule, selles pole suuri tähti ning üldjuhul lühikesi vokaale sõna keskel välja ei kirjutata (neid peab igaüks ise teadma, eksole).

Ja siis veel see nüanss, et tähe “seotud” kuju võib olla üsna erinev tema eraldiseisvast kujust. Põhimõtteliselt on siis igal tähel neli võimalikku kuju: eraldiseisev, sõna alguses, sõna keskel, sõna lõpus. Üldjuhul on neid võimalik süsteemse lähenemisega loogiliselt võtta – seos teise tähega on see, mis ühte või teist poolt muudab. Aga täistabel tähtede erinevate kujudega on näidatud allpool. Alif on selles mõttes erandlik täht, et teda järgneva tähega kunagi ei seota, seega on tal ainult kaks vormi.

Tähtede eri kujud sõltuvalt asukohast sõnas

Tähtede eri kujud sõltuvalt asukohast sõnas

Pildid on kõik võetud internetist

Tähestiku avapilt – http://www.myeasyarabic.com/

Alifa pilt – www.nihadnadam.com

Tähtede erikuju pilt – http://www.theguardian.com/travel/2010/feb/07/learn-arabic-alphabet-table

Rahulik laupäev

Auto on meil hetkel remondis. Pidi neljapäeva õhtuks valmis saama. Sai ka. Kõik ettenäidatud asjad (millest aru saadi) olid ära parandatud. Kas see lahendab ära ka meie põhimure – auto väljasuremise teema – seda veel ei tea. Sest remondiga koos keerati konditsioneer tuksi. Juhipoolelt tuleb vuhinal külma õhku. Kaassõitja poolelt sama vuhinal kuuma õhku. Meil siin on küll juba jahedamaks läinud ja ööd on juba isegi alla 30 kraadi. Aga siiski on konditsioneer üks ütlemata tarvilik asi. Lubati siis kohe ära parandada. Nii jäi ette võtmata ka plaanis olnud pikem matk mägedesse. See-eest oleme saanud rahuliku koduse nädalavahetuse.

Eile sai põnnile hangitud üks mänguasjade hoidik. Muidu olid kõik asjad ühes suures kastis koos, kust neid keegi enam ei mäletanud võtta. Nüüd on liigi järgi ära sorteeritud ja nähtaval. Kohe tulid igast põnevad asjad meelde, millega ammu mängitud ei olnud. Näiteks kalapüüdmise mäng ja raamatud. Lisaks on põnn usinalt tegelenud talle eile hangitud 30-tükise puslega. Pusled on talle ammu meeldinud, nüüd vaikselt juba käib enda mõistus ja koordinatsioon üle ka, et iseseisvalt toimetada.

Lisaostuna hankisime eile ajutise basseini. Meil mõlgub peas mõte natuke korralikum asi siia hankida, aga on teatud ehitustehnilised aspektid (nagu näiteks mõõdud ja kalded), mis asja keerulisemaks teevad. Seni kuni lahendust nuputame ja majaperemehega kooskõlastame, oleks ikkagi hea kusagil sulistada. Nii siis saigi 2,5 meetrise läbimõõduga asi eile püsti pandud ja kohe ka ära testitud. Täna ka tõsiselt kasutuses olnud juba hommikust peale.

Ja nii siis ongi väga mõnus laupäev olnud. Magatud poole kaheteistkümneni. Laisalt hommikune dush, kohvi ja mahl. Siis kergelt veel viimaseid kolimiskaste tühjendatud ja sätitud. Hämmeldusega vaatan, et natuke veel ja siis ongi juba kõik asjad lahti pakitud. Ehk saab vähema kui kahe kuuga hakkama.

Lapsed on õues gekosid piilumas ja kriitidega joonistamas. Äsja sai kõht just ahjukartulitest täis söödud ja õhtuks on plaanis lambaliha grill – liha juba teist päeva ootab mehe tehtud marinaadis.

Elu nagu maasikas niimoodi.

Sulistajatest vaba hetk kodubasseinis

Sulistajatest vaba hetk kodubasseinis

Tütre poolt seemnest kasvatatud arbuusid. Õitsevad vaikselt. Peab tolmendamise teemat uurima natuke, et vilju ka saaks. Tütrel terve aknalaud erinevaid tärkavaid taimi täis.

Tütre poolt seemnest kasvatatud arbuusid. Õitsevad vaikselt. Peab tolmendamise teemat uurima natuke, et vilju ka saaks. Tütrel terve aknalaud erinevaid tärkavaid taimi täis.

Kriitidega jagus tegutsemist pikalt. Nüüd on sisuliselt kogu õu täis joonistatud ja lapsed ääretult rahul.

Kriitidega jagus tegutsemist pikalt. Nüüd on sisuliselt kogu õu täis joonistatud ja lapsed ääretult rahul.

Roomas Rooma moodi ehk minu sisemine harakas

Meie peamiseks vaba aja sisustamise viisiks oli augustikuu jooksul mööbli hankimine. Nüüd on suurem osa asju olemas – mitte küll veel kaugeltki kõik, aga enam-vähem on juba elu normaalne. Täna isegi panime pliidi paika. Muidu kasutasime kaheraudset ajutist jubinat. Nii see ajutine kui ka pärispliit käivad gaasi pealt. Siin riigis nii kombeks. Kodus ma olen eluaeg elektripliidiga tegelenud, aga pean tunnistama, et siin on gaasipliit täiega meeldima hakanud.

Igatahes see ajutine pliit rändab nüüd õue, sest mees tahab välikööki teha ja õues meile steike küpsetada. Mul ei ole selle vastu midagi, sest häid steigitükke leiab siit poest kergemalt kui Eestist ning mees on siit hankinud spetsiaalse steigitegemise panni ning ma pean tunnistama, et tema steigid on paremad kui need, mis ma siin erinevates söögikohtades saanud olen. Nii et kodune restoran kohe võtta.

Mööbliga oli meil alguses kahetine seis. On ju arusaadav, et oleme siin ajutiselt ning mingi hetk taas Eestisse päriseks tulek. Ja nüüd siis oli vaja majatäis mööblit hankida. Seda ju kohvrisse pagasilimiidi sisse ei mahuta – isegi kui see on Turkis Airline oma 30 kg piiriga. Kaalusimegi siis kahte varianti. Kas osta lihtsalt võimalikult odavad asjad kokku, mida pole hiljem kahju siia jätta, või siis võtta asjalikumaid esemeid ning saata need hiljem konteineriga Eestisse.

Probleemi lahendas meie jaoks ära söögilaud. See oli üks esimesi asju, mille ostsime. St külmkapp oli tegelikult päris esimene (madratsid ja voodipesu ei lähe mööbli arvestusse).

Söögilauaga läks nii, et see vaatas mulle otsa sellelt netisaidilt, kus siin asju ostetakse-müüakse-vahetatakse. Kuna välistööjõudu on siin riigis palju, siis leidub piisavalt ka neid, kes ära kolides oma mööblit maha müüa tahavad. Kanaleid on erinevaid, aga meie kasutame ühte neist kõige enam. Nojah, näiteks oleme me sealt leidnud oma auto… ja oma villa.. ja nüüd siis ka söögilaua ning lisaks lõpuks takkaotsa hiljuti ka diivaniseti. Nii et hea lehekülg on.

Järjejutuga jälle otsa peale saades, siis see laud oli küll üle planeeritud eelarve, aga see-eest oli seda vaadates kohe tehtud otsus, et tuleb konteiner Eestisse meiega kaasa. Sest noh – väga äge laud oli lihtsalt. Müüjaks oli üks saksa perekond, kes on jätkuvalt Muscatis edasi, lihtsalt kolisid teise piirkonda ja naine sai võimaluse “liiga suur” söögilaud maha müüa. Nende sakslastega katsume veel jätkuvalt sidet hoida, sest olid lahedad tegelased. Ja mees nautis võimalust saksa keeles rääkida.

Kuna pilt pidi ütlema rohkem kui tuhat sõna, siis siin peategelane ise ka.

Mõisahärra söögilaud

Mõisahärra söögilaud

 

Olles seega langetanud ära otsuse, et vähemalt üks konteiner tuleb Eestisse kaasa meiega (nojah – ausalt öeldes tuleb tunnistada, et ega meil Eestis sihukest kohta küll veel ei ole, kuhu see laud ära mahuks… hmm, mehe firma kaarhalli võib isegi mahtuda), siis sai kergemalt asuda magamistubade mööblit hankima. Siinsetes poodides ringi käies tekkis minu mööblimaitsesse suur nihe. Varasemalt väga meeldinud põhjamaine, karge, selgete sirgete joontega stiil hakkas kuidagi igav tunduma. Ühesõnaga minu sisemine harakas sai siin täiega tuule tiibadesse. Ja kui me siis pärast päevade ja kilomeetrite kaupa mööblipoodides tuhlamist leidsime pisikese koha, kus pisteti nina alla kataloog laheda Araabiapärase kitshiga, mille hind oli oluliselt odavam kui teistes nähtud kohtades viisakate settide eest küsiti, ja mis lubati mõne päeva jooksul ka kohale tuua… no siis me lihtsalt istusime pikalt ja võtsime asjast viimast. Kvaliteeti eeldatavalt sellise hinna eest väga oodata ei olnud, aga nalja oli see-eest täie raha eest. Suuremad lapsed olid koju jäänud ja lubanud enda eest mööbli ära valida.. noh… said, mis tahtsid. Kui me koju jõudes neile kataloogist valitud settidest pilte näitasime, siis poeg kõigepealt lihtsalt naeris, ja siis mõne minuti pärast küsis murelikult: “Kas päriselt või?”. Tütrel oli kommentaariks valulik “Mispärast?”.

Nüüdseks on nad ära harjunud ja vist isegi meeldib. Kindlalt meeldib tütrele – üheks põhiaspektiks just see, et ega siin väga palju üheinimese voodiga sette ei müüda. Nii et said ka nemad omale 180cm laiused voodid. Ja nüüd tütar ongi rõõmus, et võib magada mispidi iganes soovib.

Aga las siis taaskord pildid räägivad enda eest.

Hajameelsus ruudus

Täna algas hommik ühe pika kliendikohtumisega tavapärasest kontoris eemal. Seal lõpuks asjadega ühele poole saanud ja kliendiga koos ka lõunal käinud, oli kell juba nii palju, et otsustasin kontorisse edasi-tagasi sõitmisele aja kulutamise asemel olulisemalt lähemasse kodukontorisse minna ning lihtsalt perekonna väljasõidule ajada, et mul oleks rahu ja vaikust ja internetti ja saaks tööd teha.

Nii sai ka tehtud. Pere kodust välja pekstud ning maja minu päralt. Ja nüüd, kui suurem kiire ning ametlikud töötunnid läbi ja saab vaikselt hinge tõmbama hakata, tuli mulle meelde, et kihutasin mehe kodust välja meie pulmaaastapäeval, sest tänane just sedasamastki on.

Ühesõnaga meie peret ei ähvarda kuidagi peretülid sellel teemal, et mees tähtpäevi ära unustaks. See tähendab, et tema unustas ka muidugi, aga pole ju võimalik sellest tüli üles keerata, kui ise samasugune udu olen. Ja tänu sellisele hajameelsusele me õnnelikult elamegi…

Konnad koduõues

_MG_3555

 

Mida tuleks sellest välja lugeda, kui kõrberiigis koju jõudes on kaks konna koduõues hüppamas? Kas on see ehk vihje meie laste liigsele õuevooliku kasutamisele (tuleb tunnistada, et tõesti on meie aiavärava ees praktiliselt igapäevaselt suur veeloik, millest naabrid ääretu ettevaatuse ja suure kaarega ümbert mööda sõidavad, sellest ma parem ei räägigi, kuiväga ma ei taha näha meie esimese kuu veearvet)? Igatahes tundub, et meie õu on kuulutatud Muscati kõige vesisemaks alaks ning uueks konnade kaitseterritooriumiks. Lastel muidugi rõõmu kui palju. Väiksem just hakkas ennast kärbsepiitsaga õue asutama, et konni jahtida. Natuke ta küll nördis, kui ma seletasin, et konnadele haiget ei tee, vaid vaatame neid niisama. Aga siis otsustati, et ka niisama vaatamine on täitsa tore meelelahutus.

 

Nii et meil on nüüd oma kodukonnad 🙂

 

Tegelikult hakkame otsast vaikselt seltsielu elama. Saime täna kokku Omaanis elava eestlannaga, kes siin juba kolm aastat olnud ning omaanlasega abielus. Ääretult tore kohtumine oli. Juttu oleks jätkunud veel kauemaks ja kauemaks. Nii et peatselt tuleb vol2 teha.

Elumärk

Tegelikult oleme me täitsa elus ja olemas. Kogu perega Omaanis tagasi. Lisaks veel lapsehoidja ka Eestist kaasa haaratud.
Eestis olemise aeg oli lahe ja sisukas. Jõudsime Hiiumaale sõpradega telkima ja purjetama ning Jõelähtmele XDreami öisele etapile mehe ja pojaga (no oli ikka äge etapp küll). Lisaks veel muid toredaid kohtumisi ja tegemisi. Lapsehoidja valimise protsessist rääkimata. Samas oli kodumaal oldud aeg ikka piisavalt lühike, et kõike ei jõudnud teha ja kõiki ei jõudnud näha. See mugavus-lodevuspagulase elu on selles mõttes ikka oma nüanssidega jah.

Tagasi Omaani tulin mina üksi ees. Teadmata, kui suure summa eest tuleb auto lennujaama parklast ära lunastada (sest sinna see lõpus äratuleku-kiirustamisega meist jäi) ning olemata kindel, kas ma ikka meie uude villasse sisse pääsen, sest võtmest olime me lõpuks omavoliliselt koopia teinud ning lepingut mul endal ei olnud ja sellega olid vahepeal ka miskid kummalised meilid olnud, et midagi ei õnnestunud ära registreerida jne.

Siia juurde vist tuleks ära mainida, et see viimane päev Omaanis enne Eestisse puhkama tulekut oli päris “lõbus” olnud. Enamik plaane lendas vastu taevast (mitte et meil neid üleliia palju niikuinii oleks olnud, sest kõik oli parajalt segane). Aga igatahes saime viimasel sekundil asjad kõik vanast elamisest uude toimetatud. Mõned suuremad esemed üle hoovi töökaaslase poole veeretatud (selles pisiasjast hoolimata, et ta ise parajasti Eestis oli). Ja lisaks jõudsime veel enam-vähem õigeks ajaks lennujaama. Tegelikult küll natuke pärast õiget aega. Siin võetakse ikka seda 1 tund ende lendu kohalolekut ikka väga tõsiselt. Meie olime “kohal” 50 minutit enne lendu ja lisaks oli lendu veel 20 minutit edasi lükatud. Nii et sisuliselt piisava varuga (millest suure ampsu oli ära võtnud ka esialgses turvakontrollis meie kohvrite mitmekordne avamine ja korduv röntgenist läbilaskmine – meil olid kaks suupilli halva nurga alla jäänud ja turvamees muudkui imestas, et miks ta kohvrist seda röntgenipildi peal nähtavat revolvrit üles ei leia). Aga hoolimata meie mõistes piisavast varust oli meie lennu check-in lett kinni pandud. Hakkasin siit ja sealt asja uurima ning mulle anti igalt poolt teada, et pole midagi enam teha, tuleb uuele lennule uus pilet broneerida. See variant mulle eriti hea just ei tundunud, nii et jäin rahulikult aga ikka nende juurde haleda näoga kügelema, kuni mind järjest edasi ja edasi asjalikema pulkade juurde saadeti. Vahepeal pakuti, et tuleks turvakontrollist taas välja lennujaama avaosas olevasse lennufirma teenindusse minna. Seda ma ka väga ei uskunud, et öösel kell 1 seal kedagi on, kes meid veel õigel ajal lennuki peale suudab sokutada, nii et seda nõuannet ma ka ei kuulanud. Lõpuks ei jäänud neil muud üle, kui tuli telefon kätte võtta ja vajalik asjamees kohale kutsuda tagatoast. Tema siis registreeris meid kenasti lennu peale ära ning jõudsime veel enne pardale minekut isegi sutsu ringi vaadata ja WC-d külastada. Ühesõnaga elu Araabia stiilis.

See väike vahepala siis jätkuks eelmise postituse lõpule.

Aga jah, tagasi Omaani tulin mina ees. Päevakese veetsin veel Istanbulis, kus lennupileti sisse kuulunud hotelli kõrvalt leidsin väga ägeda restorani, mille põliselanikeks oli väga mitmepealine kanade-partide-hanede-kalkunite kari. Üks kalkun oli eriti uhke ning sättis ennast ilusti sööjate kõrvale palukesi ootama. Puhevile ajas ennast küll, aga kallale õnneks kellelegi ikkagi ei läinud. Muu Istanbuli aja lihtsalt tegelesin lugemise ja vedelemisega. Sellised päevad on ka toredad.
Omaani jõudes leidsin lennujaama parklast tolmukorra alla mattunud auto üles. Ja maksin röögatu summa tema väljalunastamiseks. Kuigi tuleb ausalt tunnistada, et auto ja parklavälise autotee vahel oli ainult kerge kõnnitee, mida meie dziibiga oleks saanud vägagi rahulikult ületada. Ja mingit valvurit ka sellisel kellaajal seal ei olnud, sest loomulikult oli kell jälle umbes 2 öösel ja tasumiseks oli makseautomaat. Nii et ma natuke aega isegi mõtlesin sellele. Aga siis pääses ikka ausus ja südametunnistus võidule ning läksin seda röögatut summat maksma.

Villa leidsin ka üles. See oli ka kergelt mureks olnud, sest eelnevalt oli mees roolis olnud koguaeg villat külastades, nii et ma päris kindlalt kogu piirkonnas ennast veel ei tundnud. Aga siiski läks ka see õnneks. Ja võti ka keeras ukse lahti ning kõik meie sinnaviidud asjad olid ka kenasti alles. Tirisin ooteloleva madratsi “meie magamistuppa” ning kobisin ära magama. Hommikul tervitas mind õnneks (hästivalitud logistika tõttu) nädalavahetuse päev, nii et sain kaua magada. Lisaks tervitas mind hommikul varajane päike – sest meil on ju möbleerimata villa, mis tähendab et puuduvad ka kardinad. Ja kõigele lisaks tervitas mind hommikul allkorrusel räme hais. Selle otsimine võttis mõnda aega. Aga igatahes tean ma soovitada, et pole vaja jätta kotitäit kartuleid 40+ kraadi kätte kolmeks nädalaks küpsema. Õnneks olid nad (lahtises) kilekotis, nii et see kokkuhautatud plöga ei olnud teistele asjadele voolanud.

Niimoodi see sisseelamine algas. Elust ilma külmkapi, pliidi ja veesurveta räägin ilmselt hiljem. Ja siis veel muudest logistilistest naljadest, mida perekonna Omaani toimetamine ning hilisem asjaajamine ja mööbli hankimine on kaasa toonud. Elu Araabia stiilis on igatahes piisavalt põnev ja igavust väga kaua tunda ei anta.

Aga tegelikult tuleb öelda, et meie uus villa on väga lahe. Ja vaikselt ning tasapisi muudkui elame siia sisse ning naudime seda järjest enam. Isegi esimene grillipidu on maha peetud – kuigi viimastena saabunud külalised pidid vaikselt teiste alt toole pihta panema, sest neid meil ka veel üleliia palju ei olnud.

Araabiapärane logistikakuninganna

Homme hilistel öistel tundidel alustame teekonda Eestisse puhkama. See on tore.

Et aga asi ikka natuke põnevam oleks, siis oleme omale teataval määral lisalogistikat korraldanud.

Näiteks torkas meile pähe geniaalne idee, et enne ärasõitu tuleks ikka auto remondist läbi lasta. Ta on jupp aega erinevaid hoiatustekste meile vilgutanud ja lisaks viskab difrilukku ise peale ning lisaks teeb käigukast koledat häält ja lisaks lõpetas cruise control töölepingu. Ja midagi oli kindlasti veel. Ja lisaks tuleb juuli lõpus tal tehnoülevaatuse aeg kätte ning enne võiks ikka auto korda teha, eksole.

Seadsime siis sammud oma tuttava remondikoja poole. Kurtsime kõik oma mured ära ning saime järgmiseks hommikuks aja kirja.

Hommikul jooksime kõigepealt meie elamukompleksis asuvasse autorendifirmasse, et remondi ajaks ikkagi millegagi sõita oleks. Seal selgus, et autosid väljastav tegelane on hetkel ära ning tuleb nii 10-ne minuti pärast tagasi. Siinne 10 minutit on muidgi midagi muud kui meie 10 minutit. Seega seadsin mina sammud tagasi korterisse ootama ning mees läks autoga juba töökotta ära. Mõne aja pärast helistas, et kas ma olen auto juba kätte saanud. Mina olin aga ennast arvuti taha unustanud – õnneks – sest töökojast öeldi mehele, et nemad sellisid muresid ei lahenda ning mingu ja otsigu me endale teine koht. Eksole.

Korjas siis mees mind peale ning sõitsime esindusse. Seal saime pika seismise ja ootamise peale jutule ning järgmise nädala algusesse aja kirja.

Kokkulepitud ajal kohale sõites (seekord ei hakanud enne autorendiga tegelema) saime taaskord pika ootamise järel seekord kenasti jutule. Kuulati meie mured ära, vaadati auto üle ja öeldi, et võetakse tegemisse. Kui me siis uurima hakkasime, et kaua aega läheb, siis öeldi, et paar-kolm päeva. Meie suure kulmukergituse peale, et me kolme päeva pärast sõidame Omaanist ära, vaadati meile veel suurema kulmukergitusega otsa ja seletati, et see paar-kolm päeva kulub neil kõigepealt auto ülevaatamisele ja pärast seda alles saavad nad meile öelda, mida on vaja teha ja kui kaua see veel aega võtab.

Nojah – ühesõnaga nüüd me siin oleme. Viimased päevad rendiautoga ringi sõitnud (selle leidsime üsna palava jalutuskäigu kauguselt pärast oma auto äraandmist) ning siiani pole meil tegelikult veel selget ettekujutust, mis siis sellest remondivärgist saab – aga noh, inshallah – siin kultuuris lähevad asjad niikuinii oma rada pidi, sõltumata sellest, mida sina arvad, et kuidas nad minna võiks. Nii et mind enam isegi ei häiri ka, et ma homme ära sõidan ning ei tea, mis mu autost saab. No ja see pisiasi ka, et rendiauto tuleb homme kella kuueks viia samasse punkti tagasi, kust me ta laenutasime, aga meie peame südaööseks lennujaama saama. Ma seda ka veel ette ei kujuta, kuidas seda logistilist võrrandit lahendada. Ja jällegi – tundub, et küll kuidagi ikka saab.

Ja et elu ikkagi veel liiga igav ei oleks, oleme me tegelikult hetkel oma elukohta vahetamas. Uue elamise leidsime omale poolteist nädalat tagasi. Siis oli vaja dokumente vormistada. Siin riigis ei ole nii, et osapooled ise midagi kokku kritseldavad. Siin on kõik üürilepingud omavalitsuse nummerdatud kindla blanketi peal olevate lepingutena sõlmitud ning omavalitsuses registreeritud. See kõik võtab aega.

Ja lisaks selgus, et mul oli siiani puudu elamispinna üürimise jaoks kõige kriitilisem asi. Tshekiraamat. Siin nimelt käib elu tshekkidega, ning omanik ei tahtnud kuuldagi mingist muust maksevariandist – rääkimata nendest tõllaratastena suurtest silmadest, kui ma teatasin, et ma pole elu sees tshekke kasutanud. Siiralt küsiti selle peale, et kuidas ma siis üldse asju aetud olen saanud. Eksole. Meie praegune elukoht on rohkem harjunud meiesugustega ning nemad said oma raha ülekandega, mille tegelikult oli firma minu eest ära teinud. Elamispinna üürimine käib siin ju üldiselt vähemalt pooleaastaste ettemaksetega, nii et minu pooleaastase siinviibimine sai üüripinna osalt juba kohe alguses ette ära makstud ning nüüd oleks tulnud lepingut pikendada ja uus pooleaastane ports ära maksta. Aga me siis selle asemel liigume uude kohta.

Nii et tshekiraamat. Jalutasin järgmine päev panka (tuletan meelde, et siin on pangakonto seotud konkreetse kontoriga, nii et omi asju tuleb ajada alati ühes ja samas kontoris, ei saa minna sama panga teise kontorisse) ning ütlesin, et tahaks tshekiraamatut. Tuleb välja, et nii lihtsalt see asi muidugi ei käi – selle saamiseks oli vaja mingit teatud paberit minu tööandjalt. Õnneks töö juures kohe teati, mis paber see on. Järgmine päev sättisingi ennast siis firma kontorisse (mis, nagu ma olen vahepeal maininud, asub hoopis teises linna otsas kui kliendi kontor, kus ma tavaliselt töötan – ja minu pangakontor asub ka kliendi kontori juures). Firma kontorist sain dokumendid kätte – see tähtis paber andis pangale teada, kui suur mu palk on ning lisaks oli sinna kolme veretilga nimel vannutud, et nad maksavad mu palga aegade lõpuni ja edasigi veel sinna panka.

Jalutasin siis järgmine päev selle dokumendiga ning eelmisest käigust kaasa antud ja ette ära täidetud blanketiga uuesti panka. Seal anti mulle järjekorranumber ja saadeti ootama, aga natukese aja pärast tuldi teatama, et see kaks päeva vana blankett on vananenud ning neil on nüüd uued blanketid. Ega midagi – mul ju niikuinii midagi peale ootamise teha ei olnud, nii et täitsin teist korda blanketi ära. Olid jah mõned küsimused teistmoodi. Eksole.

Lõpuks sain siis kena ja viisaka näitsiku jutule. See vormistas asja ära ja teatas, et nüüd läheb kolm-neli tööpäeva aega ja siis saadetakse mulle sms, et ma tshekiraamatule järgi tuleksin. Nojah, mis siis ikka. Andsime siis üürileandjale ka teada, et mõned päevad tuleb oodata asjaga.

Eile hommikuks oli siis see kauaoodatud sms ka kohale jõudnud. See oli muidugi täpselt selline päev, kus mul juba kahele planeeritud kliendikohtumisele ja ühele sisemisele koosolekule olid lisandunud eelmisel päeval ära jäänud kaks kliendikohtumist ning veel üks sisemine koosolek. Ja ramadani tõttu on pank hetkel avatud ainult ajavahemikus 9.00 – 13.00. See ajavahemik oli mul ilma pausideta kliendikohtumisi täis. Eksole. Õnneks tekkis kahe kohtumise vahele hetk, kus mul õnnestus üks koosolek veerand tundi varem ära lõpetada ja järgmise koosoleku osalejad andsid teada, et jäävad hiljaks. Nii ma siis kasutasingi hetke ära ja lippasin panga poole (nojah, “lippasin” muidugi selles mõttes, et jalutasin nii mõistliku kiirusega, kui on võimalik liikuda kontsakingadega ja viksis riietuses 40+ kraadises päikesepaistes). Seal sain pärast ootamist oma tshekiraamatud kätte. Õnneks tabasin ka küsida natuke põhjalikumalt nende kasutamise kohta. Selguski, et siin on selline tore süsteem, et mul on üks konto, kuhu laekub mu palk. Ja siis nüüd thekiraamatu jaoks tehti teine konto. Ja kui ma tahan, et inimene tsheki vastu ikka raha ka saab, siis ma pean enne selleks oma esimeselt kontolt raha teisele üle kandma. Läksin siis uuesti numbrijagaja neiu juurde ja ütlesin, et ma siis nüüd tahaks seda ülekannet teha. Selleks ta õnneks mulle numbrit ei andnud, vaid andis blanketi ja ütles, et ta laseb selle ise töösse saata. Ma oleks peaaegu kallistanud teda sellel hetkel.

Lippasin siis töö juurde tagasi. Poole tee peal juba helistas murelik projektijuht, aga kohale jõudsin ma täpselt minutipealt uueks kokkulepitud koosolekuajaks. Ja läks mu koosolekute rida rõõmsalt õhtuni edasi.

Mehele olin ka vahepeal rõõmusõnumi teada andnud, kes siis õhtuks üürileandjaga kohtumise kokku leppis. Oli meil ju temaga kokkulepe, et võtme saame tsheki vastu. Leping ise oli juba allkirjastatud (vähemalt minu poolt). Läksime rõõmsalt kohale, võtsime tütre ka kaasa, kes polnudki veel maja näinud. Kohale jõudes aga selgus, et võtme oli tegelane “maha unustanud”. Ega miskit, kirjutasin siis ikkagi tshekid valmis – pannes sinna peale tulevikukuupäevad – selles mõttes on hea asi jah, et neil on nüüd paber minu maksekorraldusega, aga samas mina ei jää enne rahast ilma, kui on õigeks kuupäevaks ikkagi asjad korda aetud. Ja jäime lootma, et täna siis ikkagi võtme saame – sest, noh, jutu algust meelde tuletades, me sõidame homme siit ära ning enne tuleb oma praegusest korterist asjad välja kolida.

Sai kokku lepitud, et hommikul saame võtme. Sõitsime hommikul kohale, aga seal ei olnud kedagi. See-eest oli uks lahti ning oli näha, et oli tegeletud sellise korrastava remondiga, nagu me olime nendega ka kokku leppinud. Võti oli seespool lukuaugus. Panime omalt poolt teatud kriitiliste näitajate mõõdud kirja ning haarasime lahkudes võtme kaasa, et sellest koopia teha.

Nüüd on õhtu. Oleme lõpuks leidnud ramadani-rahus elavast ümbrusest võtmetegija ning omale lõpuks oma uue elamise võtme saanud. Lisaks käisime ja koristasime villas ühe toa ära ning poetasime esimese satsi asju sinna juba ka maha. Ülejäänud asjadega tegeleme homme – mees päeva ajal ning mina tulen appi õhtupoole pärast tööd. Muidu polekski eriti muret, aga meil siin paar asja, mis autosse hästi ära ei mahu. Eriti veel arvestades, et oma suure dshiibi asemel on meil väike rendisõidukas kasutada. Uurisime võimalust töökaaslase suurt autot kasutada, aga nemad hetkel Omaanist ära ja pole kedagi, kes saaks võtmeid nende eest jagada. Nojah – kuidagi lõpuks ikka asjad ära lahenevad. Eksole.

Nii et meil siin kõik väga hästi ja stressivaba. Homme südaööl alustame teed Eestisse. Mis saab meie autost, kuidas me saame oma asjad uude elukohta, ja kuidas me ise lennuki peale saame… ah, kes selliste pisiasjade pärast ikka muretseb. Küll asjad kuidagi ikka laabuvad :).

Allveefotograafia mobiiltelefoniga

Kulus pool aastat siinolemist, aga lõpuks ostsin endale ka uue telefoni. Vana iPhone oli mind küll väga ustavalt üle viie aasta teeninud, aga ma olin teda ikka korralikult ratsinud – rääkimata nendest kordadest, kui kõige pisem selle kätte sai ja aeg-ajalt kuhugi maha kukutas. Nii siis oligi tal külje pealt kenasti korpuses suur lõhe sees, kust kere sisemist elu piiluda võis. Rääkimata sellest pisiasjast, et nii vanale mudelile enam tarkvara update tuge ei pakuta, aga ilma selleta ei saa uusi äppe kasutada. Mitte et ma ise sellest nii hullult puudust oleks tundnud, aga teatud asju taheti töö juures kasutada ja mina olin see ainuke, kellel selleks sobivat vahendit ei olnud.

Nii siis seadsin sammud poodi. No tegelt mitu korda, sest ei suutnud kuidagi otsustada, et mida ma siis ikkagi tegelikult tahan. Aga lõpuks sai endal ka venitamisest villand ning otsustasin, et seekord poest ilma telefonita välja ei tule.

Käisin siis lettide vahel ringi ja lõpliku otsuse tegin naiseliku kombe kohaselt välimuse järgi. Nimelt eristus üks isend väga selgelt kõikide kenade, siledate, läikivate, ägedate, elegantsete telefonide hulgast.

Nii et siin on pilt minu uuest telefonist. See on küll netist võetud, aga sama mudel.

Minu uus taskuloom

Minu uus taskuloom; CAT B15

 

Eks ta kobakas muidugi ole – ikkagi ekskavaatoritootja poolt tehtud – aga mulle täitsa meeldib. Ma olen teda juba korduvalt betooni ja kivipõranda peale maha loopinud – meelega, sest see on lubatud. Ja isegi mõned kõned olen pidanud. Helin on veel küll jätkuvalt sättimata ja ma veel iga kord üllatun kui seda kuulen ja muigan, kui saan aru, et see minu oma on.

Nädalavehtusel tegime aga telefoniga fotosessiooni. Basseinis. Vee all. See tähendab, et mitte ainult modell ei olnud vee all, vaid ka telefon oli vee all. Kohati pidas ta küll veelainetust minupoolseteks ekraanipuudutusteks ja hakkas omaette elu elama, aga noh, ega teda ei reklaamitagi kui allveefotokat, nii et patt oleks nuriseda.

Siin siis üks stiilinäide esimesest fotossessiionist:

Merenäkk-tütar basseinis hõljumas

Merenäkk-tütar basseinis hõljumas

Kätelseis basseini põhjas

Kätelseis basseini põhjas

 

Pole paha ühe kõneaparaadi kohta.

Kuigi nojah – nüüd peaks ikka selle helina sättimise koha ka üles otsima. Kuigi sellised asjad on tänapäeva mänguasjade juures juba tõesti teisejärgulised – kes neid ikka helistamiseks kasutab.

Sääse- ja vihmavaba soe jaaniöö

Mitte et ma seda nüüd väga nina alla hõõruda tahaks – ainult natukene, eksole. Me ikka siin ka pidasime jaaniõhtut. Pühasid peame me siin küll kohalike kommete alusel, nii et vabu päevi ei jagatud ja arvestama pidi sellega, et hommikul tuleb ikka mingil hetkel ka tööle jõuda. Meil õnneks küll minuteid ei loeta, peamine, et töö tehtud ja asjad korras. Aga lisamõõde tuleb sellest, et viibime kliendi esindajatega samas ruumis ning nede tööpäev algab kell 07.30. Lõpeb see-eest 14.30. Ja siis jääme meie rahus ja vaikuses kontorisse edasi tiksuma ja tööd vihtuma.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid meie jaaniõhtust. Sõitsime mehe ja tütrega siis õhtul, kohalike kommete kohaselt tunniajase hilinemisega, kokkulepitud kohta mererannas. Mida ei paistnud, oli jaanituli. Ehku peale oletades leidsime kergelt kumavate grillisüte järgi rannast isegi õige seltskonna üles. Meeldetuletuseks tuleb lisada, et meil läheb juba seitsmest pimedaks ja seega oli kogunemise ajaks väljas kottpimedus. Esimene mure, et lõket polegi, sai kohalviibijate poolt leevendatud teatega, et meeskond läks puid hankima. Seda, kustkohast neid saada võib, ma öelda ei oska. Metsa poolest siinne riik ei hiilga ning ahjudega maju kütta ka vaja pole, nii et puuhalge ka kusagil müügil näinud ei ole.

Aga hankemeeskond oli ülesannete kõrgusel ja saabus peatselt kohale autotäie puudega. Kust nad neid hankisid – ei hakanud torkima. Kõige tähtsam, et need olemas olid ja et neid oli palju. Nii et saime korraliku lõkke. Lisaks veel pandi automakist käima Meie Mees oma Sinise Vilkuriga ning kodune tunne oligi olemas. Ning jah – sääsed ei seganud, vihma ei sadanud ning õhk ja merevesi oli soe. Väikese kirsina tordi peal käis aeg-ajalt tuul külastamas ja tõi lahkelt liiva ka silma, suhu ja kuhu iganes mahtus. Aga seda juhtus piisavalt harva, nii et oluliselt meeleolu ei seganud.

Seltskond oli mõnusalt rahvusvaheline. Kokku oli meid seal vähemalt kuuest eri rahvusest. Kui ma nüüd kedagi lugemata jätsin, siis väga vabandan. Rumeenia tütarlapsed üritasid kohalikku noormeest motiveerida üle lõkke hüppama, samas kui lõket peaaegu sel hetkel ei olnudki. Esialgsest uskumatusest hoolimata, et keegi üldse nii imeliku asja peale tulla võib, tegid nad kõik koos selle lõkkeületuse ikkagi ära. Tundus, et täitsa hea meelega sealjuures.

Meie lahkusime seltskonnast pisut peale südaööd ja liikusime koju. Teised algatasid sel ajal just ühe töökaaslase sünnipäeva tähistamiseks tordisöömist (olles eelnevalt ujumisega grill-liha kõrvale ruumi tekitanud). Enne magamaminekut käisime veel koduhoovi basseinis ujumas, et suurem liiv maha loputada ning seejärel juba oligi väga mõnus magama pugeda.

Hommikul töö juures tervitas üks kliendipoolne tiimiliige meid suure kausitäie erinevate puuviljadega. Kogunesime siis kõik, nii kohalikud kui mittekohalikud selle ümber sumisema. Kui mul pidi algama koos paari kohalikuga koosolek, siis jooksvalt arutasime mõned teemad juba köögilaua taga puuvilju nosides läbi. Kahjuks läks mingil hetkel aga ülejäänud seltskonna muljetamine nii valjuhäälseks, et olime sunnitud oma koosoleku siiski koosolekuruumis lõpetama. Positiivne häälestus oli siiski säilinud ning arutelu läks ääretult produktiivselt ja kiiresti. Selliseid õhtuid ja järgnevaid tööpäevi võin hea meelega edaspidigi nautida.

Oma(ani)pärased hetked: pikkade küünte kasulikkusest

Tuled töölt. Astud parklas oma auto juurde, avad ukse ja istud sisse. Käivitad mootori. Ning seejärel haarad elegantselt küüneotstega roolist, et sõitma hakata. Mida pikemad (ja tugevamad) küüned, seda parem.

Mure ju selles, et auto on tundide kaupa 45+ kraadide käes lõõskava päikese all küpsenud. Ja kõik tumedamad elemendid autos on päris kuumad, et mitte öelda kõrvetavad. Roolist sõrmedega kinnihoidmine ei ole eriti meeldiv tegevus. Õigemini on tunne, et nahk sulab rooli külge selle käigus. Nii et jah, küüned on tõsiseks abimeheks. Alternatiiv oleks endale kindad hankida – olen siin ka näinud daame valgete kinnastega autot roolimas ja täitsa mõistan selle praktilist väärtust. Teine alternatiiv oleks lasta auto konditsioneeril nii kaua käia, kuni temperatuurid talutavaks muutuks. Aga minul pole selleks enamasti piisavalt kannatust.

Kurvaks läheb asi siis, kui üks küüs juhtub ära murduma. Nagu mul näiteks täna juhtus. Nüüd tegelen dilemmaga, et kas ühtlustada ka teised küüned sama lühikeseks ja kaotada roolimisvahendid, või siis loobuda esteetilisest välimusest ja lähtuda praktilistest vajadustest… hmjaa.

Mehel ja tütrel läheb kenasti. Suuresti tegelevad veel reisiväsimusest ja temperatuurivahest tulenevast väsimusest väljapuhkamisega ning vahelduseks käivad basseinis ujumas. Tütrel tõusis küll eile õhtul kerge palavik ja hakkas kõht valutama. Hommikul oli ka veel pisut paha. Aga üldiselt andsid kodused ravivõtted abi ning täna õhtuks oli juba korras asi. Muidu oli meil plaanis homme varahommikuks kilpkonni vaatama minna, aga selle plaani jätame edaspidiseks, et lasta tal korralikult enne ära taastuda.