Archive | loba RSS for this section

Hajameelsus ruudus

Täna algas hommik ühe pika kliendikohtumisega tavapärasest kontoris eemal. Seal lõpuks asjadega ühele poole saanud ja kliendiga koos ka lõunal käinud, oli kell juba nii palju, et otsustasin kontorisse edasi-tagasi sõitmisele aja kulutamise asemel olulisemalt lähemasse kodukontorisse minna ning lihtsalt perekonna väljasõidule ajada, et mul oleks rahu ja vaikust ja internetti ja saaks tööd teha.

Nii sai ka tehtud. Pere kodust välja pekstud ning maja minu päralt. Ja nüüd, kui suurem kiire ning ametlikud töötunnid läbi ja saab vaikselt hinge tõmbama hakata, tuli mulle meelde, et kihutasin mehe kodust välja meie pulmaaastapäeval, sest tänane just sedasamastki on.

Ühesõnaga meie peret ei ähvarda kuidagi peretülid sellel teemal, et mees tähtpäevi ära unustaks. See tähendab, et tema unustas ka muidugi, aga pole ju võimalik sellest tüli üles keerata, kui ise samasugune udu olen. Ja tänu sellisele hajameelsusele me õnnelikult elamegi…

Kuidas see kõik algas

Esimene vaatus.

Mina ja abikaasa Pariisi hotellis arutamas, mis oleks head variandid minu võimalikuks uueks tegevusalaks. Arvestades, et Eestisse tagasi jõudes on ootamas vestlus võimaliku tööandjaga, kellega kunagi ka varem koos töötatud. Mehe suust lipsab läbi fraas “tuttav töötas nende firma kaudu Omaanis”. Mõni aeg hiljem piilun oma arvutist, kuskohas Omaan asub ja mis ta endast kujutab ja kas seal jätkuvalt antud firmal tegemist on. On palju asju, milles mind süüdistada saab, aga soov elada rahulikku ja normaalset elu ei kuulu kindlasti nende hulka.

Teine vaatus.

Mina Tallinnas vestlemas oma tulevase tööandjaga. Läbi käivad mitmed võimalikud ja huvitavad tegevusvariandid, kuniks käivitub järgmine dialoog.

Mina: “Aga kui lihtsalt mõnda projekti teha, siis võiks see olla kusagil kaugemal ja midagi ägedamat.”

Tööandja: “Kas Sa oleksid tõesti valmis Tallinnasse tulema?”

Mina: “Ei, Tallinnasse kindlasti mitte. Aga Omaani küll.”

Kolmas vaatus.

Detsembri algus. Minu esimene tööpäev uues firmas. Esimeseks tööülesandeks on alustada öösel kell kaks sõitu Tallinna lennujaama poole, selleks et umbes 22 tundi hiljem väljuda Omaani pealinna Muscati lennujaamast.

Neljas vaatus.

Olles jõulud ja sellel järgnevad nädalad veetnud Eestis (peamiselt haigustega võideldes) asun jaanuari keskel uuesti lennujaama poole teele. Seekord on kaasas kaks kooliealist last. Abikaasa ja kõige väiksem põnn jäävad veel Eestisse, seniks, kuni mees saab tööalased otsad kokku tõmmatud ning mina enda ja perekonna paberimajandused Omaanis korda aetud. Põhiplaan: kaks järgmist aastat kogu perega Omaanis veeta.

Viies vaatus.

Pärast neljanädalast Omaanis viibimist saame lõpuks oma korterisse interneti. Sellest hetkest on eelvaatused läbi ning algabki käesoleva blogi elu.

PS. Tegemist on puhtalt personaalblogiga. Mingeid sisukaid sõnavõtte, erialaseid teadmisi ega üldse midagi asjalikku ei tasu siit kindlasti oodata. Peamiseks eesmärgiks on talletada meie seiklused meie endi jaoks ning jagada pildikesi meie käekäigust (ja teateid meie jätkuvast elusolekust) kodus olevatele sugulastele ja sõpradele.