Archive | Käimised RSS for this section

Viisareeglid – kolm nädalat või üks päev – who cares

Jõudsime just tagasi “väljamaareisilt”. See tähendab, et külastasime naaberriiki Araabia Ühendemiraate. Põhjuseks mehe, pisipõnni ja lapsehoidja turistiviisa lõppemine. Siin on reegel ju nii, et piiri peal saad üheks kuuks viisa osta, siis selle kuu lõppemisel saad veel teiseks kuuks viisa pikendada. Ja siis selle teise kuu lõppemisel tuleb kolmeks nädalaks riigist välja minna, enne kui uuele viisaringile tulla saab.

Nii vähemalt kõlab ametlik versioon. Mitteametlikult oleme pikalt kuulnud sahinaid, et see kolme nädala eemalviibimise reegel kedagi tegelikult ei huvita ja piisab kui sa ainult ühe päevagi riigist väljas oled.

Võtsime siis riski ette ja borneerisime üheks ööks piiri lähedal toad ühes veel saadaval olevas hotellis. Hetkel ju nali selles, et algas suur kohalik nädalane püha, mis tähendab, et kõik Omaanlased sõidavad naaberriiki puhkust pidama. Meil oli olnud algne plaan minna näiteks piiluma Omaani eraldatud põhjapoolset poolsaaretippu, mis on riigi põhiosast Araabia Ühendemiraatidega eraldatud. Aga seal olid hotellihinnad üleöö viirekordistunud – ja hotellid pole siin regioonis isegi niisama mitte eriti odavad. Teine mõte oli minna Dubaisse ja katsetada kätt (jalga) sealses sise-suusamäel. Aga plaane tehes kuulsime õnneks ühe inimese väga värvikaid kirjeldusi sellest, kuidas ta oli eelmisel aastal eidi (eid on selle suure püha nimi) ajal Dubais tund aega oodanud järjekorras, et kaubanduskeskuses eskalaatori peale saada. Ja kuidas ta oli sama suusamäge külastades kaks tundi oodanud, et mäkke saada ja seal tuli sisuliselt alla jalutada, sest selline rahvamass oli mäe peal olnud. Seega lükkasime ka Dubai plaanid edasi.

Eile asusime teele. Suuremad lapsed otsustasid koju koeravalvuriks jääda… jaa… me valvame koera… see on omaette pikem lugu. Nii et varusime neile suure portsu süüa, varustasime neid telefoniga ja juhendiga, kellele ja kuidas helistada (olles eelnevalt siis vastavate isikutega ka kokku leppinud, et nemad varivalvesse jäävad). Põhiplaan oli ju olla ainult kaks päeva ja üks öö. Aga valmis tuli olla ka selleks, et meid ei lasta Omaani tagasi. Selleks puhuks olid kohvrid kokku pakitud ja kaasa võetud ning siis oleks mingisse hotelli ennast päevaks-paariks sättinud ja lennupileteid otsima-hankima hakanud. Mees ja põnn oleks tulnud Eestisse. Lapsehoida kaalus erinevate variantide vahel, sest kokkulepe oli, et Eesti-pileti hinna piirides on tal vaba valik, kuhu seda piletit vastavalt juhul valida soovib. Siit regioonist ju nii mõnedki Eesti mõistes väga kauged ja eksootilised riigid oluliselt lähemal kui põhjamaine Eesti. See oleks kindlasti paar päeva aega võtnud. Eks olime sobivaid variante juba ette ka piilunud, aga siiski…

Lühidalt… neli tundi sõitu. Piiripunktis piirivalvurite jahtimist – siin piirkonnas on sinu enda mure, leida õige putka üles, kust vajalikke templeid saab. Ja see ei ole mitte eriti silmatorkavalt märgistatud teema ning putkasid piirialas jagub ja jagub. Ja olimegi UAE-s. Sealt veel tunnike sõitu, ning navi protestidest hoolimata, et pole ei vajalike nimega tänavaid (linnadest rääkimata) ega ka vastava nimega hotelle, leidsime siiski broneeritud hotelli pärast naftavälju (aga siiski inimeste elupiirkonnas) üles. Naftaväljad olid muidgi omaette vaatamisväärsus – kilomeetrite kaupa naftahoidlaid. Üks suurem kui teine.

Õhtul tegime tiiru linna peal – linn ise oli väike. Ja tiiru tegime autoga, sest jala käimiseks siin regioonis just väga soodsaid tingimusi ei ole. Tagasi hotelli jõudnud tellisime alt restoranist omale söögid tuppa. Alguses meid küll väga ettevaatlikult hoiatati, et neil ei ole euroopa sööke, vaid ainult pakistani stiilis asjad. No õnneks oleme me siin ikka juba piisavalt olnud, et suurem osa menüüs olevatest nimetustest omasid minu jaoks täielikult tähendust ja ei olnud üllatuseks. Millega meid suudeti üllatada oli see, et ühte toitu toodi kaks portsjonit ning et noad-kahvlid toodi söökidest jupp aega hiljem. Me ei lasknud ennast kummastki pisiasjast häirida. Võtsime lisaportsu ka rahulikult ette (ja natuke jäi isegi hommikusöögiks) ning sõime siis Omaani kombel sõrmedega. See oli piisavalt mugav, nii et isegi kui lõpuks noad-kahvlid tulid, siis jäid nad meist kasutamata. Ära pean mainima selle, et nende “garlik naan” oli olulisemalt paksem kui see, mida ma Omaanis söögikohtades saanud olen (see on üks lemmiklisand söögi juurde meil töökaaslastega). Tegu siis õhukese (nojah, sõltuvalt kohast siis kui õhukese) lapiku ümara leivaga.

Hommikul tegime laisa äratuse ja siis asutasime ennast lähedalasuvasse randa. Pidi olema piirkonna ägedamaid randu. No selles mõttes oli ka, et Omaanis nii turistidele sobivaks tehtud kohta ei ole. Olid piknikulauad katustega, olid mururibad liivast eemal, laiavõraliste puudega, iga natukese aja tagant olid lastele mänguväljakud. Olid prügikastid ja isegi avalikud WCd. Olid restoranid (jaa… see oli päris pikk rand, nii et selle äärde mahtus nii mõndagi). Oli võimalus ennast langevarjuga lasta mootorpaadi taga vedada või siis mõne vees hüpleva asja peal mootorpaadi taga jõlkuda. Või siis ise skuutreid laenutada. Ühesõnaga selline tavaline euroopa turismirand, lihtsalt et Omaanis sellist asja veel ei pakuta. Meie võtsime vaiksema serva, põnn mängis liivaga ja käis koos lapsehoidjaga ujumas. Meie pikutasime niisama ja vaatasime üle lahe asuvas töötstussadamas kaubalaevade maha- ja pealelaadimist. Ja kui me ära hakkasime minema ning põnn erinevaid kiike proovis, siis tuli üks neiu lähedalasuvast puu all piknikku pidavast suguvõsast ja tõi põnnile väikese mahlapaki ja näkse. Siin regioonis on selline lahkus täiesti tavaline. Meile on väga mitmeid kordi piknikku pidavate perede-selstskondade poolt süüa pakutud ja mõned korrad oleme ka ise sama liigutust teinud (siis ollakse küll ütlemata üllatunud :). Väga tore ja mõnus komme igatahes. Teeb südame alt soojaks küll.

Rannamõnud nauditud asusime piiri poole teele. Esimese sammuna nuiasime endale välja UAEst väljumise templid. Nende eest küsiti raha. Nali on selles, et Eestlased ei pea enam UAE viisa eest maksma. Nii et riiki sisse saime me tasuta. Ja eelmine kord kui ma perel lennuki peal vastas käisin, siis ka meilt mingit väljumistasu ei küsitud. Nüüd aga küsiti. Mitte küll ülemäära palju – umbes 7 euri nina pealt. Aga üllatus oli see siiski. Et kas on nüüd pühade puhul mingi lisamaks kehtestatud või tegi vend meile lihtsalt tünga. Aga noh, eluga saime sealt tulema, nii et las olla.

Ja siis läheneski kohtuotsuse hetk. Lasime endale juhatada kätte koha, kus siis tuli Omaani viisat hankima minna. Kõigepealt viskasime ette minu passi koos residendikaardiga. Sellega muidugi mingit probleemi ei olnud. Turisitiviisade jaoks täitsime vastavad blanketid ja andsime need koos passidega hingevärinal ära. Ja siis tuligi meile piirivalvurilt kommentaar – meil nimelt ei olnud passides Omaanis väljumise templeid. Ehk siis me olime suutnud võtta ainult UAEsse sisenemise ja väljumise templid, aga mitte Omaanist lahkumise oma… Aga õnneks kohalike kommete kohaselt oli piirivalvur heas tujus ja ütles ainult, et me järgmine kord selle templi siis ikka hangiks. Ei mingeid märkusi kolme nädala kohta. Arvestades, et UAEsse sisenemise tempel oli täpselt sama piiripunkti oma, lihtsalt eelmisel päeva, siis ei saanud tal kahtlustki olla, millal me Omaanist lahkusime – nojah, ainus variant oleks olnud see, et me oleksime kahe piiriputka vahel kolm nädalat neile nähtamatult elanud.

Nii et tundub, et kohalikel on tõesti savi, kas sa oled riigist väljas kolm nädalat või ühe päeva. Igatahes me siis testime seda asja kahe kuu pärast uuesti, sest paar nädalat enne Eestisse tulekut saavad viisad jälle otsa.

Aga seekord siis missioon õnnelikult ellu viidud. Suuremad lapsed olid ka suutnud ellu jääda ja maja isegi enam-vähem omale kohale jätta. Nii et lõpp hea kõik hea.

Ja araabia keelt pole ma vahepeal grammigi juurde õppinud – nii et ei mingeid vestlusringe jõulupuu ääres. Hea, kui paar tähte selleks ajaks juurde olen kogunud.

Elumärk

Tegelikult oleme me täitsa elus ja olemas. Kogu perega Omaanis tagasi. Lisaks veel lapsehoidja ka Eestist kaasa haaratud.
Eestis olemise aeg oli lahe ja sisukas. Jõudsime Hiiumaale sõpradega telkima ja purjetama ning Jõelähtmele XDreami öisele etapile mehe ja pojaga (no oli ikka äge etapp küll). Lisaks veel muid toredaid kohtumisi ja tegemisi. Lapsehoidja valimise protsessist rääkimata. Samas oli kodumaal oldud aeg ikka piisavalt lühike, et kõike ei jõudnud teha ja kõiki ei jõudnud näha. See mugavus-lodevuspagulase elu on selles mõttes ikka oma nüanssidega jah.

Tagasi Omaani tulin mina üksi ees. Teadmata, kui suure summa eest tuleb auto lennujaama parklast ära lunastada (sest sinna see lõpus äratuleku-kiirustamisega meist jäi) ning olemata kindel, kas ma ikka meie uude villasse sisse pääsen, sest võtmest olime me lõpuks omavoliliselt koopia teinud ning lepingut mul endal ei olnud ja sellega olid vahepeal ka miskid kummalised meilid olnud, et midagi ei õnnestunud ära registreerida jne.

Siia juurde vist tuleks ära mainida, et see viimane päev Omaanis enne Eestisse puhkama tulekut oli päris “lõbus” olnud. Enamik plaane lendas vastu taevast (mitte et meil neid üleliia palju niikuinii oleks olnud, sest kõik oli parajalt segane). Aga igatahes saime viimasel sekundil asjad kõik vanast elamisest uude toimetatud. Mõned suuremad esemed üle hoovi töökaaslase poole veeretatud (selles pisiasjast hoolimata, et ta ise parajasti Eestis oli). Ja lisaks jõudsime veel enam-vähem õigeks ajaks lennujaama. Tegelikult küll natuke pärast õiget aega. Siin võetakse ikka seda 1 tund ende lendu kohalolekut ikka väga tõsiselt. Meie olime “kohal” 50 minutit enne lendu ja lisaks oli lendu veel 20 minutit edasi lükatud. Nii et sisuliselt piisava varuga (millest suure ampsu oli ära võtnud ka esialgses turvakontrollis meie kohvrite mitmekordne avamine ja korduv röntgenist läbilaskmine – meil olid kaks suupilli halva nurga alla jäänud ja turvamees muudkui imestas, et miks ta kohvrist seda röntgenipildi peal nähtavat revolvrit üles ei leia). Aga hoolimata meie mõistes piisavast varust oli meie lennu check-in lett kinni pandud. Hakkasin siit ja sealt asja uurima ning mulle anti igalt poolt teada, et pole midagi enam teha, tuleb uuele lennule uus pilet broneerida. See variant mulle eriti hea just ei tundunud, nii et jäin rahulikult aga ikka nende juurde haleda näoga kügelema, kuni mind järjest edasi ja edasi asjalikema pulkade juurde saadeti. Vahepeal pakuti, et tuleks turvakontrollist taas välja lennujaama avaosas olevasse lennufirma teenindusse minna. Seda ma ka väga ei uskunud, et öösel kell 1 seal kedagi on, kes meid veel õigel ajal lennuki peale suudab sokutada, nii et seda nõuannet ma ka ei kuulanud. Lõpuks ei jäänud neil muud üle, kui tuli telefon kätte võtta ja vajalik asjamees kohale kutsuda tagatoast. Tema siis registreeris meid kenasti lennu peale ära ning jõudsime veel enne pardale minekut isegi sutsu ringi vaadata ja WC-d külastada. Ühesõnaga elu Araabia stiilis.

See väike vahepala siis jätkuks eelmise postituse lõpule.

Aga jah, tagasi Omaani tulin mina ees. Päevakese veetsin veel Istanbulis, kus lennupileti sisse kuulunud hotelli kõrvalt leidsin väga ägeda restorani, mille põliselanikeks oli väga mitmepealine kanade-partide-hanede-kalkunite kari. Üks kalkun oli eriti uhke ning sättis ennast ilusti sööjate kõrvale palukesi ootama. Puhevile ajas ennast küll, aga kallale õnneks kellelegi ikkagi ei läinud. Muu Istanbuli aja lihtsalt tegelesin lugemise ja vedelemisega. Sellised päevad on ka toredad.
Omaani jõudes leidsin lennujaama parklast tolmukorra alla mattunud auto üles. Ja maksin röögatu summa tema väljalunastamiseks. Kuigi tuleb ausalt tunnistada, et auto ja parklavälise autotee vahel oli ainult kerge kõnnitee, mida meie dziibiga oleks saanud vägagi rahulikult ületada. Ja mingit valvurit ka sellisel kellaajal seal ei olnud, sest loomulikult oli kell jälle umbes 2 öösel ja tasumiseks oli makseautomaat. Nii et ma natuke aega isegi mõtlesin sellele. Aga siis pääses ikka ausus ja südametunnistus võidule ning läksin seda röögatut summat maksma.

Villa leidsin ka üles. See oli ka kergelt mureks olnud, sest eelnevalt oli mees roolis olnud koguaeg villat külastades, nii et ma päris kindlalt kogu piirkonnas ennast veel ei tundnud. Aga siiski läks ka see õnneks. Ja võti ka keeras ukse lahti ning kõik meie sinnaviidud asjad olid ka kenasti alles. Tirisin ooteloleva madratsi “meie magamistuppa” ning kobisin ära magama. Hommikul tervitas mind õnneks (hästivalitud logistika tõttu) nädalavahetuse päev, nii et sain kaua magada. Lisaks tervitas mind hommikul varajane päike – sest meil on ju möbleerimata villa, mis tähendab et puuduvad ka kardinad. Ja kõigele lisaks tervitas mind hommikul allkorrusel räme hais. Selle otsimine võttis mõnda aega. Aga igatahes tean ma soovitada, et pole vaja jätta kotitäit kartuleid 40+ kraadi kätte kolmeks nädalaks küpsema. Õnneks olid nad (lahtises) kilekotis, nii et see kokkuhautatud plöga ei olnud teistele asjadele voolanud.

Niimoodi see sisseelamine algas. Elust ilma külmkapi, pliidi ja veesurveta räägin ilmselt hiljem. Ja siis veel muudest logistilistest naljadest, mida perekonna Omaani toimetamine ning hilisem asjaajamine ja mööbli hankimine on kaasa toonud. Elu Araabia stiilis on igatahes piisavalt põnev ja igavust väga kaua tunda ei anta.

Aga tegelikult tuleb öelda, et meie uus villa on väga lahe. Ja vaikselt ning tasapisi muudkui elame siia sisse ning naudime seda järjest enam. Isegi esimene grillipidu on maha peetud – kuigi viimastena saabunud külalised pidid vaikselt teiste alt toole pihta panema, sest neid meil ka veel üleliia palju ei olnud.

Nädalavahetuse tripp: Wahiba Sandsi kõrbevallutus ja piknikud wadides

Tegelikult oleme me siin vahepeal ikka asju ka teinud. Kõige ägedam oli muidugi nädalavahetuse tripp. Alguse sai see tegelikult juhuslikust kohtumisest toidupoes – oma tagasiolemise teisel päeval kohtusime seal nimelt teise Eesti perega, kellega ka varem ühe mõnusa tripi tegime. Muu jutu sees mainisid nad mõtet koos seltskonnaga nädalavahetuseks kõrbesse minna. Me siis otsustasime kaasa haakida ennast.

Nädala lõpuks oli küll ülejäänud seltskond (peale selle eelmainitud pere) plaanist loobunud, aga kuna mul oli õnnestunud viimasel hetkel meile kõrbes sõitmiseks vajalik neljarattaveoga ja aeglustiga seitsmekohaline dziip rendifirmalt kätte võidelda, siis otsustasime kahe perega ikkagi asja ära teha (st meie pere ja see poes kohatud pere siis).

Alustasime reede hommikul kell üheksa (no tegelt alustasime muidugi neljapäeva õhtul rendifirmast auto äratoomisega ja tundmaõppimisega – oli ikka tõsine elevant – ja siis veel tuli kahe päeva toit ning mõningad vajalikud grillimise-tarbed osta ja kodus ettevalmistada – selle kõige autossetassimise ja pealepakkimise protseduurist ma parem ei räägigi). Igatahes oli täiesti omaani-stiili tunne, sest neil on kombeks suurte suguvõsadena dziipidega põhjalikke piknikke pidamas käia – ma olen näinud isegi selliseid seltskondi, kellel oli suur laud ja toolid pikniku jaoks kaasas, grillidest ja muust pudi-padist rääkimata.

Paar tundi saime sõita ning mägiseid vaateid nautida kui jõudsimegi kõrbeäärsesse viimasesse linna. Seal tankisime loomad taas täis (no jõi see elevant ka ikka parajalt, peaaegu 20 liitrit 100 km kohta – õnneks on siin riigis kütus odavam kui vesi – peaaegu, sõltub, kui suures pakendis vett osta – kui näiteks väljas söömas käies lõunal omale pooleliitrise pudeli ostan, no siis tuleb veeliitri hind oma 5 korda kallim kui kütuseliitri hind on). Lisaks tuli minu elus esmakordselt ette nähtus, kus autojuht meelega oma autol kummid tühjaks laseb. Aga vot – siin seda tehti ja kui poleks teinud, siis kõrbesse sissesõidul olid suured sildid, kus tuletati meelde, et need hajameelsed, kes veel polnud tabanud nii kummaliste asjadega tegeleda, seda ka ikka teeks (lisaks anti nendel siltidel teada, et olgu külalised nii head ning ärgu tehku elamute läheuses autosõidutrikke ega püssilaskmisharjutusi).

Wahiba Sands

Wahiba Sands

Kõrb – ehk siis Wahiba Sandsi nimeline koht täpsemalt – oli ikka väga lahe. Ümberringi jalutasid kaamelid, kohalikud autogurud harjutasid düünides sõitmist – õnnestus näha ka päästeoperatsiooni, kus üks vend ennast poole düüni peale kinni sõitis ja siis tiene auto talle ennast kõrvale rallis ning siis välja sikutas ja seejärel eest ära põgenes, et mitte alla jääda. Kui me seal niimoodi seisime ja vahtisime, siis tuldi ka juttu ajama ning meile ka harjutamisvõimalust pakkuma. Me küll lahkelt loobusime tol hetkel sellest pakkumisest. Etteruttavalt võin öelda, et pärastpoole mees ikka pistsis nina ühest korralikust düünist alla küll ja niisamagi sai ringi rallitud.

Päästeoperatsioon

Päästeoperatsioon

 

Rallisime päris jupp aega. Eks me sõitsime ikka pikki “teed”. See tähendab, oli näha, et seal oli teisigi autosid sõitnud. Lõpetasime oma matka 1000 öö nimelises ööbimiskohas. Tegelikult oli meil ka endil olnud alguses mõte kõrbesse ööbima jääda, aga ei saanud enam kohtadele löögile – nädalavahetusel ikka kõik täis sealsetes asutustes ja kui midagi saada on, siis on see ikka väga halva hinna-kvaliteedi suhtega. Nii et 1000 öö juures keerasime lihtsalt otsa ringi ja sõitsime tagasi kõrbest välja.

1000 öö kämp

1000 öö kämp

 

Tagasiteel sai veel kaamelitega võidujooksu tehtud – st nemad lonkisid  ja meie sõitsime autoga nende ümber ringe ja üritasime neid pildi peale saada.

Kaamel. Päris.

Kaamel. Päris.

 

Kõrbest välja saanud lasime bensukas autodel rehvid jälle õhku täis (oli juba meelest läinud, eksole 🙂 ning asutasime ennast paarikümne kilomeetri kaugusel asuva wadi poole teele.

Wadi leidsime kenasti üles – tänu teise pere navigeerimisele. Üldse oli kogu see matk selline, et nemad olid giidiks ja meie vurasime nende järgi, sest ei olnud meil mingit navigeerimisvahendit kaasas.

Wadi nime ma pean mingi hetk sellesama teise pere käest küsima. Ise küll ei oska hetkel midagi pakkuda. Aga vot ilus oli ta küll.

Teadmata nimega wadi

Teadmata nimega wadi

 

Seal siis pidasime oma piduliku ja rikkaliku pikniku maha. Ega see lihtne ei olnud. Autode juurest tuli veel nii kilomeeter jalgsi minna, aga meil oli ju hunnik söögitavaari kaasas, lisaks veel grill ka. Aga nagu siin riigis ikka – kus häda kõige suurem seal india abimees kõige lähem. Ega me siis esimesed sellise murega isikud sealkandis polnud ning parklas passisidki kärudega poisikesed, kes olid valmis ühe riaali eest sinu kraami oma käruga kohale tassima. Meil kulus kamba peale kolm kärutäit vurama nad panidki.

Meie siis sättisime ennast paika ja panime grilli hakkama. Kuna olime kohale jõudnud üsna hilja, siis hakkas vargsi juba hämaraks minema ja enamik inimesi asutas ennast vaikselt minekule. Meie olime ühed viimastest ja lahkusime tegelikult täielikus pimeduses. Kärupoisid ootasid kannatlikult ja et nad ikka jaksaksid, siis jagasime neile vahepeal natuke grillitud kana ka. Enne seda olid nad muidugi pisut kakelnud omavahel, sest kui inimesi hakkas vähemaks jääma, siis arvasid ühed sutsu suuremad kärupoisid, et nad tahavad ise meie valvesse tulla. Otseselt löömaks ei läinud, küll aga muudkui pressiti kordamööda meile aina lähemale, kuni juba otsapidi vaat et meie piknikuteki peal oldi – ja siis hakati oma käru õlitama. Mehed ikka pidid neid korduvalt eemale peletama, sest nad olid nagu varblased – iga eemaleajamise peale lendasid kergelt ja kiirelt laiali, selleks, et natukese aja pärast taas ligemale hiilima hakata.

Päris lõpuni pidasid siiski ainult kaks vaprat vastu. Teised lasid pimeduse tulekuga ikkagi jalga. Nad võisid ka minu vahepealsest ütlusest, et meil veel kaks tundi läheb, valesti aru saada, et me tahame kahte käru. No mahutasime oma asjad ka selle kahe käru peale – suur hulk sai ju kohapeal ära tarbitud.

Piknik pimeduses. Pange tähele ootel kärusid...

Piknik pimeduses. Pange tähele ootel kärusid…

Enne lahkumist nägime ära veel viimase uue sõbra, kelle kohalviibimisest olime jutte kuulnud, aga oma silmaga veel ei olnud näinud. Tegemist oli siis skorpioniga. Päris põnev oli teda piiluda – aga nina liiga lähedale ei kippunud panema.

Sõber skorpion

Sõber skorpion

Autode juurde jõudes tabas meid aga uus üllatus. Parklasti väljuv autotee (ja tegelikult ka suurem osa parklast endast) oli muudetud suureks peoplatsiks. Tekid olid maha laotatud ning kogu plats kihas dishdashades meestest. Lisaks käis kõva püsside paugutamine. Võttis natuke nõutuks küll. Mehed läksid asja uurima. Selgus, et olime sattunud Omaani pulma meestepoolsesse ossa. Siin ju kestavad pulmad mitu päeva, mehed ja naised peavad seda eraldi ning kombeks on ikka sadu inimesi kohale kutsuda. No sadu oli neid seal kindlasti. Ega meie mehedki muidu pääsanud, kui pidid maha istuma ning pulmakülalistena sööma ja jooma ja juttu ajama. Lõpuks siis olid viisakused vahetatud ning tehti meie autodele tee vabaks. Paar korda küll kogemata sõitsime kellegi sussidest üle, aga sellest suurt lugu ei tehtud.

Wadist õnnelikult välja pääsenud ning peigmehele õnnistuseks eestlaslikult vihmasabina esile mananud, liikusime ööbimiskoha otsimiseks lähima suurema linna poole. Sur nimeks. Kaugjuhtimisel abilised aitasid teisel perel ka vajalikku kohta navigeerida ning leidsimegi omale väga soodsa apartment tüüpi ööbimiskoha. Ega seal midagi luksuslikku ei olnud – näiteks nagu wc paberit ja muud sellist. Tegelikult küll toodi ikka hiljem koos lastele mõeldud lisamadratsitega ka iga toa jaoks oma wc-paberi rull kohale, nii et ma siin niisama norin esmapilgumulje üle. Kõik mis vaja – soe dush ning voodi – olid olemas. Ja külmkapp ka, kuhu veel allesjäänud toit ööseks peitu panna.

Selle Suri ööga vist siinkohal katkestakski jutustuse. Järgmise päeva seiklustest juba mõni teine kord.

Austrias lumevangis

Esimese nädala olime Austrias all orus. Kuna seal sai esialgselt broneeritud aeg otsa ja uus seltskond oli peale tulemas, siis kolisime uude kohta  seekord üsna üles mägedesse pisikesse külakesse. Vaated on maalilised. Esimene päev oli kõik nii roheline ja roheline. Öösel aga hakkas lund sadama. Sadas terve päeva ja teisegi veel jupikese otsa. Nii et eile me siit kuhugi ei liikunud. Täna saatsin pere ümbruskonna huviväärsusi avastama ning jäin ise lumehangede vahel kükitavasse majja tööd tegema. Ümbruskonna tranformatsiooni saab aga altpoolt vaadata – kõik pildid meie praegusest köögist.

Vaade köögist: Päev 1

Vaade köögist: Päev 1

Vaade köögist: Päev 2

Vaade köögist: Päev 2

Vaade köögist: Päev 3

Vaade köögist: Päev 3

 

Viisa koha pealt on seis sisuliselt sama tark kui varemgi – mehele on viisast ära öeldud ja lisakanalid hetkeks veel tulemust andnud ei ole. Survestamise töö jätkub. Ainus täpsustav info on see, et varasemate lootuste asemel, et mõne päeva jooksul midagi selgub, on juba tekkinud asjaajamiste käigus kogemustel baseeruv oletus, et asi võtab pigem nädalaid. Vanemate laste viisa see-eest peaks  nädala lõpus valmis olema, nii et mure ainult mehes ja nooremas lapses.

Eks me siin siis ootame lõplikku kinnitust vanemate laste viisa osas ning nuputame, et kuidas edasi. Küll kuidagi ikka edasi asjad lähevad – ega nüüd maailm ju seisma jää.

Mäed ja lumi ehk pereviisat oodates

Vaade mäeküljel matkates

Vaade Austria mägedes matkates

Väsinud tütar pärast suusamäe alistamist

Väsinud tütar pärast suusamäe alistamist

 

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb ilmselt alustada sellest, et me oleme hetkel Austrias. Nädala oleme juba olnud, siis meil internetti polnud. Nüüd kolisime teise kohta ja siin jagatakse netti ka.

Peamiseks Omaanist eemalviibimise põhjuseks on pereviisa ootamine. Selleks, et viisat saaks taodelda, tuleb ise samal ajal riigist väljas olla. Nii tulimegi lastega ära, et kogu pere jaoks saaks pereviisat taodelda. Ja kui juba niikuinii riigist välja tuli tulla, siis tundusid Austria suusanõlvad üsna toreda kohana, kus ülejäänud perega taas kokku saada. Mees sõitis muu perega Eestist Austriasse. Meie lastega sõitsime lennukiga Münchenisse ja sealt siis juba korjas mees meid peale.

Naljakas on muidugi suusatamas käia, kui orus päike paistab, lilled õitsevad ja inimesed käivad lühikeste käistega ringi. Aga siinne piirkond on tuntud oma kõrgete nõlvade poolest, millest kõrgeim, Hintertux, on aasta läbi suusatamiseks avatud. Nii et jagub lund ja suusanõlvu siia praegusekski. Suusatamisele vahelduseks saab ka allpool nõlvadel matkamas käia. Varasematel aastatel oleme ikka lumisemal ajal siin käinud, ning praegused rohelised nõlvad on endalegi uueks ja väga meeldivaks elamuseks. Ilus on siin ikka küll. Eks kui mingi hetk päris fotokatest kah pildid maha laetud saavad, siis saab midagi asjalikumat ka üles pandud. Siinse postituse klõpsud on tehtud telefoniga.

Esialgne lootusrikas plaan oli piirduda nädalaga. Samas olime valmis ka asjade venimiseks. Ja hea oli, et olime valmis, sest asjad loomulikult venivad. Probleem on nimelt selles, et naisterahva kaudu üldjuhul pereviisasid ei jagata. Oleks ma meesterahvas ja taotleksime me minu naisele ja lastele viisat, siis oleks üsna kindlalt nädalaga asja kätte saanud. Nüüd aga öeldi esimeses ringis abikaasale viisast ära ning tööandja näeb praegu vaeva meie erandjuhtumi läbisurumiseks ministeeriumikontakte kasutades. Sama rada tuli neil läbi teha juba mulle tööviisa saamiseks – samamoodi seetõttu, et ma naisterahvas olen. Nii et kuna see üks kord juba on läbi läinud, siis lootust on, et õnnestub ka seekord. Ja kui ei õnnestu – eks siis mõtleme edasi. Homme-ülehomme peaks midagi selguma.

Seni aga naudime ilusaid vaateid mägises Austrias.

Tripp: Wadi Shab

Hüpe kaljudelt - lõbustus julgetele Wadi Shabis

Hüpe kaljudelt – lõbustus julgetele Wadi Shabis

 

Käisime täna koos “naabriperega” Wadi Shabi külastamas. Ma pean neid küll tuhat korda südamest tänama, sest see oli ääretult võrratu seiklus. Ja neil endil tegelikult jäi üks laps õhtul haigeks, nii et ema jäi lastega koju ja meiega koos seiklema pääsesid ainult isa ja külasolev (väga nooruslik) vanaema.

Ma pean tunnistama, et väga ei jaksa kirjutada. Kell üheksa hommikul oli start ning umbes kuue paiku jõudsime koju. Sinna vahele mahtus 2×1,5 h autosõitu (koos mäeahelike ületamisega), peatus Sink Hole nimelises kohas (see oli ka täiesti fantastiline koht ja poeg broneeris sinna juba ette ära ühe terve päeva sealveetmise) ja ülejäänud aeg kulus Wadi Shabis matkamisele ja ujumisele. Nüüd oleme kodus kõik väääga vaiksed ja rahulikud ja ma oletan, et uni tuleb meil täna väga hea.

Ahjaa – see kribal, kes ülaloleval pildil kalju pealt vette hüppab, on minu poeg. Me teised hüppasime ka natuke siit ja sealt – aga nii kõrgeid lende me ei soovinud mitte teha. Meie peamised lennud jäid Wadi Shabi lõpuossa, kus viimased mõnikümmend meetrit ei saa enam jala matkata, vaid tuleb ujuda ning seejärel veel kitsast vahest kas vaikselt läbi sulistada või altpoolt sukelduda ning seejärel saab lõpukoopasse, kus poeg harrastas kose kõrvalt allahüppamist ja meie teised lihtsalt koopaserva pealt allahüppamist.

Igatahes oli tegemist ääretult fantastilise seiklusega – ma juba ütlesin midagi sellist, eksole? Tõendus sellest, kui tugev mulje sellest jäi. Jah, lõppu jõudmiseni tuli ikka pikalt wadi põhja ning küljeseina pidi matkata ja see oli üsna väsitav. Eriti seetõttu, et lastele said eile uued matkalajanõud ostetud (spetsiaalselt tänaseks matkaks – et saaks kividel matkata ja samas kannataks vees liikumist). Ja nagu uute asjadega ikka, siis pikalt nendega käia ei kannatanud, sest kohe hakkasid villid tulema. Nii tuligi poeg praktiliselt kogu tee paljajalu. Tütar käis esimese otsa oma jalanõudega (vahepeal tegime siis plaaasterdamise ja taasplaasterdamise peatusi), aga tagasiteeks andsin talle oma matkaplätud ja ise lohistasin jalas poja jalanõusid (tema jalg on minu omast juba paar numbrit suurem). Igatahes käidud me saime ja tagasi plaanime ka kindlasti minna.

Mõned pildid veel.

Sink Hole ülaltvaates

Sink Hole ülaltvaates. Vesi pidi vägagi sügav olema.

 

Vaade Wadi Shabi matkalt (pildi autoriks tütar)

Vaade Wadi Shabi matkalt (pildi autoriks tütar)

 

Matkarada Wadi Shabis

Matkarada Wadi Shabis

 

 

Nädalavahetuse rannaluure

Nurgatagune salarand

Nurgatagune salarand

Me olime Omaanis viibimise aja jooksul jõudnud ainult ühe korra mere äärde. Arvestades, et tegemist on mereäärse linnaga, kus on pikad rannajooned, siis oli tegu üsna häbiväärse asjaoluga. Seda tuli kindlasti parandada. Nii võtsimegi eelmise nädalavahetuse plaani kindlasti varbaga merd katsuda.

Keeruliseks teeb asja aga see, et me ei ole veel päris tuttavad erinevate randade ja sealsete kommetega. Niipalju, kui ma aru saan, siis on siin kohalikel kombeks rannaärseid liivaplatse kasutada jalgpalli mängimiseks, mitte päevitamiseks. Küllap tundub neile, kes nad näevad suurt vaeva ennast liigse päikese eest kaitsmisega, väga naljakas mõte selle ebamugavalt palava asja kätte vabatahtikult praadima minemisest. Nii et päevitamise kultuuri siin ei ole ning kui rannaala pole hõivatud jalgpallimängijatest, siis on seal kindlasti mõni dziip koos piknikku pidava perekonnaga.

Meiesugustele turistihingega euroopalikke rannamõnusid nautijatele on ka variandid – nendeks on tasulised rannad. Peamiselt hotellide juures ning lisaks vähemalt üks peamine, millest ma siin kuulnud olen, Divers Club nimeline koht (mis jääb juba sutsu linnast välja – ja “sutsu” kohalike vahemaade mõistest, ehk siis meie kodust on sinna pea tund aega sõitu). Nendes randades saab (kuulu järgi) päevitada, rannabaarist alkoholi osta ja üldse valge inimese kombel rannamõnusid nautida.

Nende randade miinus on aga see, et meie oleme üsna laisad inimesed ja saame nädalavahetusel ennast liikuma alles pärastlõunal. Kui sinna otsa panna veel asjade kokkupakkimiseks kuluv aeg ning kohalesõitmiseks kuluv aeg, on kell juba seal maal, et päikeseloojanguni pole just palju jäänud. Arvestades, et nende randade ligipääsumaksud olevat suurusjärgus 5 – 10 riaali, siis hakata maksma kolm korda nii suurt summat ühe tunni päevitamise eest – ei tundu ülemäära ahvatlev. (Tegelikult on see muidugi lihtsalt ettekääne, mille taha oma laiskust peita.)

Mingil hetkel vaatame kindlasti ka need kohad üle, aga seda siis, kui suudame ennast hommikul paremini mobiliseerida ja kui oleme muid variante ka paremini tundma õppinud.

Selle muude variantide tundmaõppimisega saigi algust tehtud. Otsisime netist infot võimalikke randade kohta ning valisime ühe välja. Plussiks veel see, et kõrval asus ka linna üks suurimaid randu, ehk see ainuke, kus me juba käinud olime. Sinna saab autoga ligi ainult ühest otsast, aga kuna ta on väga pikk ja vahel on wadide sissevoolukohad, siis tahaotsa autodega piknikku pidama ei tulda. Ning väikese jalgpallishow vastu pole meil midagi.

Kaardi järgi tuterdasime pisikesi eksklusiivrajooni tänavaid pidi selle nurgataguse salaranna juurde kohale. Oli tõesti olemas ja päris kena. Seal küll oleks vaja ujumisjalanõusid, sest liivaga vaheldumisi on ka kõvemat ja teravamat materjali, aga see-eest on tõesti huvitav ja mõnus nurk. Ujumisriideid kaasas polnud, nii et tuterdasime niisama põlvini vees. Netis oli selle ranna kohta kiidusõnu öeldud just ka snorgeldamise osas, ja elu seal jagus isegi vee piiri peale.

Rannavalvur

Rannavalvur

RIMG0216

Elurikkus

Paberkaardi pealt (ma vanamoodsa inimesena ja orienteerumisgeenidega koormatuna armastan ikka sellist asja võõras kohas kaasas kanda) tundus, et natuke edasi on veel paar sellist väiksemat randa. Üritasime ka neile ligineda, aga teed muutusid äkitselt privaatteede ja tupikute võrgustikuks, nii et lõpuks meie edasi-tagasu ukerdamise peale kohalikud juba sõbralikult viitasid meile, et labürindist väljapääsemise suunda näidata. Need lisarannad jäidki seega hetkel veel leidmata.

Lohutuseks tegime lisapeatuse koduteele jääva suure ja juba tuttava ranna ääres. Al Qurumi rand nimeks. Või siis arvestades kohalike ükskõiksust vokaalide osas (sest nemad vokaale ju üldiselt kirja ei pane ja igaüks peab ise teadma, kuidas mingit asja hääldatakse), võib kohata ka kirjapilti Al Qurm ja Al Qurom (neid kõiki variante näiteks paari kilomeetri raadiuses linnaosa teeviitade peal). Ka seal lobistasime põlvini vees ning hiljem uurisime meretähtede käitumist. Ülilahe oli oma silmaga näha, kuidas väga hästi liivakarva taustaga sobituvad meretähed liikusid. Alguses arvasime, et nad vooluga kaasa lähevad, aga ühel hetkel oli näha, kuidas nad selgelt vastuvoolu liikusid (see uurimustöö toimus ühe wadi merre sissevoolamise koha peal). Asja täpsemalt edasi uurides jõudsime arusaamale, et nad liikusid varju poole. Kui astusime päikese ette, nii et vari nende peale jäi, siis jäid nad paigale. Kui varju nende pealt ära nihutasime, siis hakkasid nad uuesti ise varju poole liikuma. Väga lahe oli seda ise oma silmaga mõnekümne sentimeetri kauguselt jälgida. Lisaks meretähtedele siblisid seal ringi ka erinevad pisikesed krabid. Ka nende puhul oli lahe liikumissuunda jälgida – peale vaadates eeldaks, et see suur karbi osa jääks kõige taha, aga see on hoopis pooleldi diagonaalselt eespool ja külje peal. Loodusõpetuseks igatahes päris head kogemused ja meile päeva kordamineku mõistes lisandunud positiivsed emotsioonid.

Al Qurumi rand

Al Qurumi rand

Meritäht

Meritäht