Archive | ilm RSS for this section

Oma(ani)pärased hetked: pikkade küünte kasulikkusest

Tuled töölt. Astud parklas oma auto juurde, avad ukse ja istud sisse. Käivitad mootori. Ning seejärel haarad elegantselt küüneotstega roolist, et sõitma hakata. Mida pikemad (ja tugevamad) küüned, seda parem.

Mure ju selles, et auto on tundide kaupa 45+ kraadide käes lõõskava päikese all küpsenud. Ja kõik tumedamad elemendid autos on päris kuumad, et mitte öelda kõrvetavad. Roolist sõrmedega kinnihoidmine ei ole eriti meeldiv tegevus. Õigemini on tunne, et nahk sulab rooli külge selle käigus. Nii et jah, küüned on tõsiseks abimeheks. Alternatiiv oleks endale kindad hankida – olen siin ka näinud daame valgete kinnastega autot roolimas ja täitsa mõistan selle praktilist väärtust. Teine alternatiiv oleks lasta auto konditsioneeril nii kaua käia, kuni temperatuurid talutavaks muutuks. Aga minul pole selleks enamasti piisavalt kannatust.

Kurvaks läheb asi siis, kui üks küüs juhtub ära murduma. Nagu mul näiteks täna juhtus. Nüüd tegelen dilemmaga, et kas ühtlustada ka teised küüned sama lühikeseks ja kaotada roolimisvahendid, või siis loobuda esteetilisest välimusest ja lähtuda praktilistest vajadustest… hmjaa.

Mehel ja tütrel läheb kenasti. Suuresti tegelevad veel reisiväsimusest ja temperatuurivahest tulenevast väsimusest väljapuhkamisega ning vahelduseks käivad basseinis ujumas. Tütrel tõusis küll eile õhtul kerge palavik ja hakkas kõht valutama. Hommikul oli ka veel pisut paha. Aga üldiselt andsid kodused ravivõtted abi ning täna õhtuks oli juba korras asi. Muidu oli meil plaanis homme varahommikuks kilpkonni vaatama minna, aga selle plaani jätame edaspidiseks, et lasta tal korralikult enne ära taastuda.

Asjalikkusest on asi kaugel

Leidsin maailma kõige lahedama veebilehe: http://www.theuselessweb.com/

Ma olen seal juba mitu korda palunud viisakalt endale mõnda ägedat lehte näidata ja tuleb öelda, et tuju on kohe väga hea. Inimestel pole ikka oma ajaga midagi tarka teha, kui nad selliseid asju loovad – mis on väga tore.

See ise näitab loomulikult, milline igavuse ja laiskuse tase mul hetkel on. Töökaaslaselt laenatud Troonide Mängu viimane eestikeelne osa sai läbi (üllataval kombel ei saanudki ükski peategelane surma), kõik NCIS osad on nüüd lõpuks läbi vaadatud ja laiskus on nii peal, et mingit uut sarja ette ei taha võtta ning pooleliolevate internetikursuste kallal (näiteks Stanford pakub kursust andmebaaside kohta ja Courserast tuleb veterinaariat tutvustav kursus) ei viitsi ka vaeva näha. Koristada loomulikult ei viitsi ja kuhugi õuemineku plaane pole ka teinud, sest meil siin oli veel hiljuti troopilise tormi saabumise hoiatus õhus ja saadeti laiali infovoldikuid kuidas omale ikka toitu varuda ja autod ohutusse kohta parkida ja elektriseadmed välja lülitada. Teatud piirkondadest evakueeriti inimesed kah ära.

Täna küll on juba öeldud, et asi taandub ja keerab sutsu kõrvale, nii et tormi asemel tulevat lihtsalt suured paduvihmad.

Siit saab rohkem lugeda (kui seotud lugusid vaadata), kes soovib: http://www.timesofoman.com/News/35230/Article-Oman-weather-Tropical-storm-Nanauk-weakens-but-can-still-cause-heavy-rains-in-Oman

Hetkel veel on jätkuvalt päike ja palavus. Tavapärasest pisut jahedam on küll – eile keset päeva ringi sõites näitas auto termomeeter ainult 39 kraadi, samas kui viimased nädalad on tavataks hommikul tööle sõites 44 kraadi.

Ja kui veel kohalikke uudiseid jagada, siis Indias arreteeriti üks 61-aastane Omaani mees, sest ta üritas seal alaealisega abielluda (nad ei öelnud, mitmes naine see oleks olnud, aga kindlasti mitte esimene). Tema pere väitel tegi India pere talle tünga, sest talle näidatud sünnitunnistusel olevat vanuseks olnud 20, mitte 16. Ja asjal on juures veel see nõks, et kõigepealt pidi ta abielluma ühe tüdrukuga, aga kui see jalga lasi, siis otsustas abielluda ühe teisega. Aga esimese tüdruku pere sai selle peale kurjaks ja andis asja politseisse. Ja nüüd on hunnik inimesi arreteeritud.

Lugu ise siin: http://www.timesofoman.com/News/35232/Article-Omani-held-in-India-seeks-help-to-get-bail

Meil oli siin mõni päev tagasi kohalike töökaaslastega natuke juttu mitmenaisepidamisest. See siin ju vana traditsioon, aga tema sõnade järgi on põhirõhk sõnal “vana”. Ehk siis praegusel ajal on enamasti mehel ikka üks naine ja ainult väga vähesed võtavad endale mitu naist. Ja olemasolev naine olevat tema sõnul üsna suurelt otsustamise juures, et kas ja kes juurde võetakse. Temal endal on üks naine ja kogu tema suguvõsas olevat ainult üks mees, kellel on kaks naist – see mees on ise pime ja kurt ja teine naine sai võetud (töökaaslase sõnul) peamiselt selleks, et esimesel naisel rohkem abi oleks.

Alaealistega abiellumise teemast me temaga juttu ei ole teinud. Aga kui arvestada, et siin naised käivad tööl ja on üleüldse väga asjalikud, siis ma pigem kaldun arvama, et ka see teema on siin riigis oluliselt väiksema kandepinnaga kui teistes sarnastest kultuuriruumist pärit kohtades. Ega asjata siis ei pea vanakooli mehed minema omale naisi ülelahe otsima. Ja naiste puhul olen ma siin mitme kohalikuga juttu ajanud, kellel pigem vastupidine mure on – et vanus on juba kahekümnendate teisel poolel, aga meest ei paista kusagilt. Nii et praegune keskkond on selles osas pigem rohkem meile sarnanev, kui vanu traditsioone järgiv.

Mingist enne abielu kooselamisest siin riigis muidugi juttu ei ole. Juba ainuüksi võõra mehega kahekesi kohvitamas käimine on asi, mis ei ole naisterahvale kuidagi sobilik ja üks õige mees peaks sellise teo järel naisega kindlasti abielluma.

 

Meie endi logistikaga on nii, et pere on veel Eestis, aga paari päeva pärast tulevad mees ja tütar siia. Mees plaanipäraselt meile uut elamist vaatama ja tütar lihtsalt hakkas minu järgi igatsema kodus olles. Ja siis 10.juulil tuleme kõik koos Eestisse tagasi. Mina jään küll ainult kolmeks nädalaks. Kas ja milline osa perest tuleb ka koos minuga kohe siia tagasi ja kes tuleb hiljem sügise poole – seda kõik veel alles hakkame arutama.

Oma(ani)pärased hetked: kuum külm vesi

Elu Omaani stiilis. Teed päeval külmaveekraani lahti ja kõrvetad sealt tuleva veega käed ära. Õhtul on külm vesi piisavalt maha jahtunud, nii et saab lõpuks dushi alla minna ja nõusid pesta.

Ja see ei ole liialdus. Siin on veepaagid ju majade katustel ja veetorud jooksevad piki maja välisseina. Kui siis tundide kaupa 45+ kraadise õhutemperatuuri juures päike otse lagipähe paistab neile, tulebki kokku juba ülemäära kuum asi. Ning jaa… meil on siin juba pikemalt 40+ temperatuurid olnud. Ka 50 kraadi on ära nähtud. Kõik, mis on alla 30 on juba jahe ja paneb kampsuni peale mõtlema.

Nii et jah… keedetud munade “ehmatamisest” külma veega ei tule hetkel siin midagi välja. See-eest saab WC-pott väga sanitaarselt kuuma veega loputatud.

 

Muidu läheb eluga nii, et pere läks nädal aega tagasi Eestimaale jahutust otsima ja suvevaheaega pidama. Said seal veel paar viimast kuumalaine-päeva paremaks kohanemiseks. Nüüd on enamik juba nohused… eks seda oli ka karta kui +45 kraadist +10 kraadi peale minna. -35 kraadine temperatuurivahe oleks täiesti talvejopede väljaotsimist õigustanud.

Kohanemisvõimelised eestlased

Sündmuspaik: meie sisehoovi bassein õhtul poole kümne ajal.

Mina, mees ja lapsed ujumas.

Mina kurdan: “Veest väljas ei kannata olla, nii külm hakkab”

Mees sarkastiliselt: “Jajah, praegu ongi ju ainult 35 kraadi sooja…”

————-

Ma tõesti ei kujuta ette, mis suvel Eestis saama hakkab. Paneme õues kampsunid selga ja ujumiseks ostame kalipsod?

Aga loodetavasti osutume kodumaal sama kohanemisvõimeliseks kui siin.

Soe ja pime

Üks asi, millega mu ajul siin keeruline kohaneda on, on õhtune pimedus. Õigemini siis varase pimeduse ja soojuse kombinatsioon. Eestis on need kaks ju teineteist välistavad asjad. Varakult läheb pimedaks sügisel-talvel-kevadel ja siis on pimedal ajal ka külm. Soojust jagub pimedaks ajaks suveöödesse, aga siis on pime ainult tõeliselt sügavatel öistel tundidel.

Siin aga läheb pimedaks juba enne seitset ning samal ajal on veel ikka väga soe.

Ja seetõttu ongi nii, et kui on selline päev nagu täna, kui tuli pikemalt tööd teha (sest üks kriitiline termin on kogu tiimi jaoks lähenemas) ja poole kaheksa ajal lõpuks kontorist välja said, sumedasse 30-kraadisesse pimedusse (ja aknast oli pimedust juba pikalt paistnud), siis ütles aju jälle, et kell peab ikka vääääga palju olema. Ja kui töökaaslased hakkasid arutama, kas nad täna veel jalgpalli jõuavad mängima, siis oli küll esimene mõte, et mis treeningplatsid neil küll südaöösel lahti on.

See-eest oli jälle omamoodi lahe koju jõudes perega koos basseinis pimeda taeva, siravate tähtede, kummuli kuu ning valgustatud palmide taustal ujuda.

Austrias lumevangis

Esimese nädala olime Austrias all orus. Kuna seal sai esialgselt broneeritud aeg otsa ja uus seltskond oli peale tulemas, siis kolisime uude kohta  seekord üsna üles mägedesse pisikesse külakesse. Vaated on maalilised. Esimene päev oli kõik nii roheline ja roheline. Öösel aga hakkas lund sadama. Sadas terve päeva ja teisegi veel jupikese otsa. Nii et eile me siit kuhugi ei liikunud. Täna saatsin pere ümbruskonna huviväärsusi avastama ning jäin ise lumehangede vahel kükitavasse majja tööd tegema. Ümbruskonna tranformatsiooni saab aga altpoolt vaadata – kõik pildid meie praegusest köögist.

Vaade köögist: Päev 1

Vaade köögist: Päev 1

Vaade köögist: Päev 2

Vaade köögist: Päev 2

Vaade köögist: Päev 3

Vaade köögist: Päev 3

 

Viisa koha pealt on seis sisuliselt sama tark kui varemgi – mehele on viisast ära öeldud ja lisakanalid hetkeks veel tulemust andnud ei ole. Survestamise töö jätkub. Ainus täpsustav info on see, et varasemate lootuste asemel, et mõne päeva jooksul midagi selgub, on juba tekkinud asjaajamiste käigus kogemustel baseeruv oletus, et asi võtab pigem nädalaid. Vanemate laste viisa see-eest peaks  nädala lõpus valmis olema, nii et mure ainult mehes ja nooremas lapses.

Eks me siin siis ootame lõplikku kinnitust vanemate laste viisa osas ning nuputame, et kuidas edasi. Küll kuidagi ikka edasi asjad lähevad – ega nüüd maailm ju seisma jää.

Hakkab looma

Hommikune üllatus kliendi kontoris.

Hommikune üllatus kliendi kontoris.

 

Paar viimast päeva on temperatuur 30 kraadi juures olnud. Ja lubab sama liini hoida. Nii et lõpuks saab natuke sooja. Millegipärast on siin riigis 25 kraadi siiski veel jahe, seda nii minule kui kommentaaride järgi ka teistele töökaaslastele.

Täna oli kuidagi mõnus päev. Töö juures toimus paar olulist positiivset hetke. Lisaks oli vabariigi aastapäeva puhul toodud meile Eesti lipu värvides tort. Väikese hilinemisega, aga ääretult südamlik. Nagu kogu elu siin üldiselt.

Mõte sellest pilti teha tuli mul küll alles siis, kui suur osa juba nahka pandud oli. Aga loodetavasti ei lähe see Eesti lipu rüvetamise alla ega midagi sellist.

Samal ajal kui väljas järjest soojemaks läheb, kaalun mina kapist kampsunite väljaotsimist. Mure nimelt selles, et kontoris on üsnagi jahe. Me oleme siin kliendi juures kolmel korrusel toimetanud.

Alustasime keldrikorruselt. Seal oli tegelikult täitsa mõnus – kui esialgsest koridoride labürindist ennast läbi närisid. Telefon ei levinud ja internett tilkus aeglaselt, aga esimene mind ei häirinud ja teisega on kogu majas probleeme.

Mingil hetkel ei mahtunud me sinna enam ära, siis liikusime osaliselt esimesele korrusele (siinse lugemise järgi – tegelikult on üks korrus, ehk ground floor ka veel vahel, nii et Eesti süsteemi järgi teisele korrusele). Seal telefon juba levis. Internetiga olid omad naljad – ühest hetkest tekkis mure ip-de jagamisega ja ainus kindel viis omale nett saada oli fiks ip sisse keevitada. Selleni jõudmiseks läks aga natuke aega, mille sisse kuulusid ka mured, et lõunale minnes ei julenud läpakat sleepi panna, sest siis ei pruukinud tagasi tulles enam netti pääseda. Need olid kõik aga ajutised naljad. Lisaks oli seal jahedam kui keldris. Süüdistasin selles minu koha lähedal olevat konditsioneeri ning hakkasin tööl õlasalli kandma.

Seejärel sai valmis ruum, mida tükk aega ette olli valmistatud. See on suur ruum, tehtud spetsiaaliselt meie projekti tiimi jaoks – seal siis oleme kliendipoolsete inimestega koos. Mis teeb infovahetuse väga mõnusaks ja suureks abiks. See ruum on kolmandal korrusel. Ühest külljest on ka siin riigis nii, et kõrged bossid on kõrgematel korrustel. Nii et selles osas nagu äge. Teisest küljest on nii, et mida kõrgem boss, seda enam tuleb tema tähtsust demonstreerida (nagu igas riigis, enamasti, eksole) ja tähtsust demonstreeritakse ikka selliste asjadega, mis tavainimesele nii kättesaadavad ei ole. Siin riigis on selleks haruldaseks asjaks jahedus. Ja nii ongi, et mida kõrgemale me liikunud oleme, seda jahedamaks ruumid lähevad. Praeguses kontoris on nii, et ma teen lõunajärgset kohvi endale mitte ainult väsimuse peletamiseks, vaid pigem juba selleks, et oleks kuum tass, mille ümbert kinni hoides käsi soojendada.

Nii et jah… pole välistatud, et varsti toimetan salaja kontorisse kampsuni ja kindad ja karupüksid (hmm.. peab laskma mehel need kodust kaasa võtta, kui järgi tuleb meile siia…).

Vihmasadu

Muscati teed pärast vihmasadu.

Muscati teed pärast vihmasadu.

Pildi allikas “Times of Oman”.
http://www.timesofoman.com/Snapshot/PhotoAlbum-115.aspx

Eilne päev möödus tõsises vihmasajus. Siin sajab üldiselt harva. Aga kui sajab, siis korralikult. Appi tulevad loomulikult ka mäed, kust kogu vesi kenasti linna poole valgub, ning mereäärse linna kohased madalamad kohad. Tulemuseks on see, et kohati oleks pärast vihmasadu liikluseks vaja maa-õhk-vesi tüüpi sõidukit.

Korra varem on siin ka meie siinoldud aja jooksul sadanud. See oli öösel. Hommikul tööle sõites ei olnud minu jaoks midagi erilist märgata, sest minu teekond läheb kõrgemaid alasid pidi, kuid raadiost oli kenasti kosta, kuidas hoiatati, et inimesed “in your tiny cars” valiksid hoolega marsruuti. Töökaaslased said ka oma autodega kohati paati mängida.

Igasuguseid muid nalju juhtub vihma tõttu veel. Näteks osad valgusfoorid lõpetavad lühise tõttu töölepingu ning telekas ei leia enam signaali üles. Liiklusummikutest ma parem ei räägigi.

Igatahes on vihmasadu siin suursündmus.

Praegusele vihmasajule lisandus ka teine suursündmus. Nimelt läks siin ääretult jahedaks. Mul oli ka muidu mõttes nädalavahetusel lastega randa minna, aga ilmateade räägib, et päeva maksimumtemperatuur kõigub 19-20 kraadi juures. Nalja teete või! Sellise külmaga tuleb hoopis poodi jopet ostma minna. Eelmistel nädalatel jõudis temperatuur kohati juba 30-ni ning me jõudsime sellega ära harjuda. Ning praegu lubatakse ööseks isegi alla 10-kraadist temperatuuri. Ja seda siia mere äärde Muscatisse.

Seega ei ole ime, et mägedes on juba hoopis teised temperatuurid ning vihma asemel tuli seal alla lund.

Lumi Jabal Shams mägedes.

Lumi Jabal Shams mägedes.

Pilt pärit facebookist: https://www.facebook.com/radiomerge

Nendes mägedes käisime me paar nädalat tagasi matkamas. Siis oli seal soe.

Õnneks paistis hommikul aknast tavapärane päike. Nii et hoolimara külmast ilmast hakkab elu taas normaalsesse rütmi liikuma.