Archive | bürokraatia RSS for this section

Viisareeglid – kolm nädalat või üks päev – who cares

Jõudsime just tagasi “väljamaareisilt”. See tähendab, et külastasime naaberriiki Araabia Ühendemiraate. Põhjuseks mehe, pisipõnni ja lapsehoidja turistiviisa lõppemine. Siin on reegel ju nii, et piiri peal saad üheks kuuks viisa osta, siis selle kuu lõppemisel saad veel teiseks kuuks viisa pikendada. Ja siis selle teise kuu lõppemisel tuleb kolmeks nädalaks riigist välja minna, enne kui uuele viisaringile tulla saab.

Nii vähemalt kõlab ametlik versioon. Mitteametlikult oleme pikalt kuulnud sahinaid, et see kolme nädala eemalviibimise reegel kedagi tegelikult ei huvita ja piisab kui sa ainult ühe päevagi riigist väljas oled.

Võtsime siis riski ette ja borneerisime üheks ööks piiri lähedal toad ühes veel saadaval olevas hotellis. Hetkel ju nali selles, et algas suur kohalik nädalane püha, mis tähendab, et kõik Omaanlased sõidavad naaberriiki puhkust pidama. Meil oli olnud algne plaan minna näiteks piiluma Omaani eraldatud põhjapoolset poolsaaretippu, mis on riigi põhiosast Araabia Ühendemiraatidega eraldatud. Aga seal olid hotellihinnad üleöö viirekordistunud – ja hotellid pole siin regioonis isegi niisama mitte eriti odavad. Teine mõte oli minna Dubaisse ja katsetada kätt (jalga) sealses sise-suusamäel. Aga plaane tehes kuulsime õnneks ühe inimese väga värvikaid kirjeldusi sellest, kuidas ta oli eelmisel aastal eidi (eid on selle suure püha nimi) ajal Dubais tund aega oodanud järjekorras, et kaubanduskeskuses eskalaatori peale saada. Ja kuidas ta oli sama suusamäge külastades kaks tundi oodanud, et mäkke saada ja seal tuli sisuliselt alla jalutada, sest selline rahvamass oli mäe peal olnud. Seega lükkasime ka Dubai plaanid edasi.

Eile asusime teele. Suuremad lapsed otsustasid koju koeravalvuriks jääda… jaa… me valvame koera… see on omaette pikem lugu. Nii et varusime neile suure portsu süüa, varustasime neid telefoniga ja juhendiga, kellele ja kuidas helistada (olles eelnevalt siis vastavate isikutega ka kokku leppinud, et nemad varivalvesse jäävad). Põhiplaan oli ju olla ainult kaks päeva ja üks öö. Aga valmis tuli olla ka selleks, et meid ei lasta Omaani tagasi. Selleks puhuks olid kohvrid kokku pakitud ja kaasa võetud ning siis oleks mingisse hotelli ennast päevaks-paariks sättinud ja lennupileteid otsima-hankima hakanud. Mees ja põnn oleks tulnud Eestisse. Lapsehoida kaalus erinevate variantide vahel, sest kokkulepe oli, et Eesti-pileti hinna piirides on tal vaba valik, kuhu seda piletit vastavalt juhul valida soovib. Siit regioonist ju nii mõnedki Eesti mõistes väga kauged ja eksootilised riigid oluliselt lähemal kui põhjamaine Eesti. See oleks kindlasti paar päeva aega võtnud. Eks olime sobivaid variante juba ette ka piilunud, aga siiski…

Lühidalt… neli tundi sõitu. Piiripunktis piirivalvurite jahtimist – siin piirkonnas on sinu enda mure, leida õige putka üles, kust vajalikke templeid saab. Ja see ei ole mitte eriti silmatorkavalt märgistatud teema ning putkasid piirialas jagub ja jagub. Ja olimegi UAE-s. Sealt veel tunnike sõitu, ning navi protestidest hoolimata, et pole ei vajalike nimega tänavaid (linnadest rääkimata) ega ka vastava nimega hotelle, leidsime siiski broneeritud hotelli pärast naftavälju (aga siiski inimeste elupiirkonnas) üles. Naftaväljad olid muidgi omaette vaatamisväärsus – kilomeetrite kaupa naftahoidlaid. Üks suurem kui teine.

Õhtul tegime tiiru linna peal – linn ise oli väike. Ja tiiru tegime autoga, sest jala käimiseks siin regioonis just väga soodsaid tingimusi ei ole. Tagasi hotelli jõudnud tellisime alt restoranist omale söögid tuppa. Alguses meid küll väga ettevaatlikult hoiatati, et neil ei ole euroopa sööke, vaid ainult pakistani stiilis asjad. No õnneks oleme me siin ikka juba piisavalt olnud, et suurem osa menüüs olevatest nimetustest omasid minu jaoks täielikult tähendust ja ei olnud üllatuseks. Millega meid suudeti üllatada oli see, et ühte toitu toodi kaks portsjonit ning et noad-kahvlid toodi söökidest jupp aega hiljem. Me ei lasknud ennast kummastki pisiasjast häirida. Võtsime lisaportsu ka rahulikult ette (ja natuke jäi isegi hommikusöögiks) ning sõime siis Omaani kombel sõrmedega. See oli piisavalt mugav, nii et isegi kui lõpuks noad-kahvlid tulid, siis jäid nad meist kasutamata. Ära pean mainima selle, et nende “garlik naan” oli olulisemalt paksem kui see, mida ma Omaanis söögikohtades saanud olen (see on üks lemmiklisand söögi juurde meil töökaaslastega). Tegu siis õhukese (nojah, sõltuvalt kohast siis kui õhukese) lapiku ümara leivaga.

Hommikul tegime laisa äratuse ja siis asutasime ennast lähedalasuvasse randa. Pidi olema piirkonna ägedamaid randu. No selles mõttes oli ka, et Omaanis nii turistidele sobivaks tehtud kohta ei ole. Olid piknikulauad katustega, olid mururibad liivast eemal, laiavõraliste puudega, iga natukese aja tagant olid lastele mänguväljakud. Olid prügikastid ja isegi avalikud WCd. Olid restoranid (jaa… see oli päris pikk rand, nii et selle äärde mahtus nii mõndagi). Oli võimalus ennast langevarjuga lasta mootorpaadi taga vedada või siis mõne vees hüpleva asja peal mootorpaadi taga jõlkuda. Või siis ise skuutreid laenutada. Ühesõnaga selline tavaline euroopa turismirand, lihtsalt et Omaanis sellist asja veel ei pakuta. Meie võtsime vaiksema serva, põnn mängis liivaga ja käis koos lapsehoidjaga ujumas. Meie pikutasime niisama ja vaatasime üle lahe asuvas töötstussadamas kaubalaevade maha- ja pealelaadimist. Ja kui me ära hakkasime minema ning põnn erinevaid kiike proovis, siis tuli üks neiu lähedalasuvast puu all piknikku pidavast suguvõsast ja tõi põnnile väikese mahlapaki ja näkse. Siin regioonis on selline lahkus täiesti tavaline. Meile on väga mitmeid kordi piknikku pidavate perede-selstskondade poolt süüa pakutud ja mõned korrad oleme ka ise sama liigutust teinud (siis ollakse küll ütlemata üllatunud :). Väga tore ja mõnus komme igatahes. Teeb südame alt soojaks küll.

Rannamõnud nauditud asusime piiri poole teele. Esimese sammuna nuiasime endale välja UAEst väljumise templid. Nende eest küsiti raha. Nali on selles, et Eestlased ei pea enam UAE viisa eest maksma. Nii et riiki sisse saime me tasuta. Ja eelmine kord kui ma perel lennuki peal vastas käisin, siis ka meilt mingit väljumistasu ei küsitud. Nüüd aga küsiti. Mitte küll ülemäära palju – umbes 7 euri nina pealt. Aga üllatus oli see siiski. Et kas on nüüd pühade puhul mingi lisamaks kehtestatud või tegi vend meile lihtsalt tünga. Aga noh, eluga saime sealt tulema, nii et las olla.

Ja siis läheneski kohtuotsuse hetk. Lasime endale juhatada kätte koha, kus siis tuli Omaani viisat hankima minna. Kõigepealt viskasime ette minu passi koos residendikaardiga. Sellega muidugi mingit probleemi ei olnud. Turisitiviisade jaoks täitsime vastavad blanketid ja andsime need koos passidega hingevärinal ära. Ja siis tuligi meile piirivalvurilt kommentaar – meil nimelt ei olnud passides Omaanis väljumise templeid. Ehk siis me olime suutnud võtta ainult UAEsse sisenemise ja väljumise templid, aga mitte Omaanist lahkumise oma… Aga õnneks kohalike kommete kohaselt oli piirivalvur heas tujus ja ütles ainult, et me järgmine kord selle templi siis ikka hangiks. Ei mingeid märkusi kolme nädala kohta. Arvestades, et UAEsse sisenemise tempel oli täpselt sama piiripunkti oma, lihtsalt eelmisel päeva, siis ei saanud tal kahtlustki olla, millal me Omaanist lahkusime – nojah, ainus variant oleks olnud see, et me oleksime kahe piiriputka vahel kolm nädalat neile nähtamatult elanud.

Nii et tundub, et kohalikel on tõesti savi, kas sa oled riigist väljas kolm nädalat või ühe päeva. Igatahes me siis testime seda asja kahe kuu pärast uuesti, sest paar nädalat enne Eestisse tulekut saavad viisad jälle otsa.

Aga seekord siis missioon õnnelikult ellu viidud. Suuremad lapsed olid ka suutnud ellu jääda ja maja isegi enam-vähem omale kohale jätta. Nii et lõpp hea kõik hea.

Ja araabia keelt pole ma vahepeal grammigi juurde õppinud – nii et ei mingeid vestlusringe jõulupuu ääres. Hea, kui paar tähte selleks ajaks juurde olen kogunud.

Auto ostmine

Meie neljarattaline sõber

Meie neljarattaline sõber

Oleme siin ikka natuke asjalikud ka olnud. Näiteks ostsime endale auto.

Protsess oli ootamatult lihtne. See tähendab algus oli keeruline – kui tuli sobiv auto välja valida. Siin on hinnad ja asjaliku auto kriteeriumid ikka hoopis teistsugused kui Eestis. Mingi hetk piilusime ka Dubai poole, sest seal on autod veel 20% odavamad kui Muscatis (me räägime siin kasutatud autodest loomulikult). Saime töökaaslaste käest infot, et kus on Dubai läheduses kõige ägedamad automüügiplatsid ning juba oligi sisuliselt plaan koos nädalavahetusel Dubai-autoostu-tripp teha. Siis aga torkas pähe see pisiasi, et mees on siin hetkel ju turistiviisaga, mis on mõeldud ühekordseks sisenemiseks ning uuesti sisenemiseks tuleb kolm nädalat oodata. Jah, inimesed on siin ka turistivisaga Dubais paari päeva jooksul edasi-tagasi käinud, aga ametlikult on piirivalvel õigus sind Omaani tagasi laskmast keelduda. Selle “pisiasjaga” me väga riskida ei tahtnud, nii et Dubai reis jäi tegemata.

Keegi küll pakkus, et ma võin ju minna ja ise sealt auto ära osta. Ma kujutasin seda elavalt ette jah – kuidas ma kapoti alla kuuesilindrilisele mootorile otsa vaatan ja müüjale kaasa kiidan: “oo… kaheksa silindrit…. äge…”. Ühesõnaga ma oleks ilmselt suuteline auto pähe kaameli ka koju tooma, kui ta ilus välja näeb ja proovisõidul ära ei lagune. Nii et seda varianti me kaaluma ei hakanud.

Keskendus mees siis Muscatis olevatele autodele, käisime ka kohalikud müügiplatsid läbi ja vaidlesime  arutlesime selle üle, mis sorti autot meil üldse vaja läheb, arvestades eriti sellega, et mehel veel pärisviisat ei ole ja asjad 100% kindlad ei ole mitte.

Aga noh, kuna minul on tegelikult ikkagi üsna ükskõik, milline üks auto on, peamine, et ta mind vajalikku kohta kohale viib, siis jäi suurem valikurõõm mehele. Ta siis valiski mõned eelistatud eksemplarid internetikuulutuste hulgast välja.

Siis sattusime järgmise takistuse peale. Nimelt oli vaja nende kuulutuste juures antud numbritele helistada. Mehel on peamisteks võõrkeelteks saksa ja vene keel. Inglise keelt räägib ka, aga mitte nii heal tasemel. Minul on inglise keel põhiliseks võõrkeeleks, seega siis oli loogiline, et mina neid kõnesid teen. Siin aga läksid minu sisemised blokid tööle. Nimelt on mul siinolemise ajal olnud väga huvitavaid telefonikõnesid Omaanlaste ja hindudega.

Põhiskeem nendel kõnedel on järgmine.

Mina: “Hello”

Helistaja: “Hello, how are you” (siin riigis alati ikka kõigepealt tuleb viisakusi vahetada)

Mina: “Fine, how are you”

Helistaja: “Fine, babababababababababababa”

Mina: “I am sorry. Can you repeat please”

Helistaja: “bababababababababababab”

Mina: “I am sorry, can you say it slower please”

Helistaja: “baba baba baba baba baba baba baba”

Mina: “i am sorry, i do not hear very well at the moment, can you say slower and louder please”

Helistaja: “BA BA BA BA BA BA”

Mina: “i am so sorry….”

ja nii edasi… ühesõnaga ma mitte kuidagi ei saa siinsest voogavast aksendist telefoni teel aru. iga fraasi peavad mulle helistajad umbes kaheksa korda üle kordama, kuni ma lõpuks aru saan. ja noh, see esimene fraas sisaldab ainult seda, kes ta on.. eksole.. ja siis tuleb järgmine fraas, mis sisaldab seda, mida ta minust tahab – ja seda peab ta taas kaheksa korda üle ütlema… ja siis ma vastan talle midagi ja siis vastab tema mulle… ja peab jälle kaheksa korda üle kordama…

Nii et teatud põhjustel ma väga ei soovi kohalikele helistada siin riigis. Sellest variandist rääkimata, et nad ei pruugi üldse inglise keelt osata… nii ma siis venitasin selle helistamisega… kuni endal ka häbi hakkas. Ja siis ma mõtlesin välja geniaalse plaani ja palusin töö juures ühte kliendi esindajat minu eest helistada 🙂

Ta oligi lahkelt nõus. Esimese kõne puhul asi õigustas ennast, sest selgus, et auto omanik tõesti räägibki ainult araabia keelt. samas oli sellest kõnest vähe kasu, sest see auto oli juba maha müüdud. Teise kõne tegi ta ka, aga seda ei võtnud keegi vastu… nii et tegelikult ma tülitasin kliendi esindajat täiesti niisama… aga õnneks on omaanlased väga lahke rahvas ja sellistest asjadest suurt numbrit ei tee.

Kuna teine müügkuulutus oli inglise keeles, siis võtsin lõpuks koju jõudes südame rindu ja helistasin ise sinna. Kõne vastuvõtja küll inglise keelt ei rääkinud, aga andis telefoni järgmisele, kes rääkis.

See oligi murdepunkt kogu autoostmise protsessis. Edasi läksid asjad juba kiirelt.

Järgmisel päeval saime müüja ja tema inglise keelt oskava sõbraga kokku, vaatasime auto üle, tegime proovisõidu, kauplesime natuke hinda alla ja lõime käed. Andsime 100 riaali “broneerimiseks” (see siis läks autoostu summa sisse, ei tulnud eraldi juurde) ning nad tegid lähimas putkas minu residendikaardist koopiad.

Kokkusaamise järgse päeva hommikul kogunesime kohalikku autoregistrisse (kuhu müüja ja tema sõber araabiapäraselt hiljaks jäid). Seal saime tänu minu soolisele kuuluvusele kiirelt jutule – siin riigis on asjaajamiste juures enamasti naistele omaette järjekord. Nii ka sõidukite registreerimisel. Ja kui meeste lettide taga olid pikad järjekorrad, siis naiste letis oli enne mind ainult üks inimene. Mõnikord on soolisest eristusest ikka kasu. Mõtlesin, et kas peaksin ehk ametit vahendama ning hakkama inimestele pakkuma ametiasutustes järjekorra võtmise teenust.

Korra leti taha saanud läks ka imekiirelt. Poisid olid enda poolt vajalikud dokumendid ette valmistanud. Nagu ma aru sain, siis oli seal tõend selle kohta, et kõik trahvid on tasutud ning lisaks siis kindlustus minu nimele ümber vormistatud. Mina pidin mingile araabiakeelsele dokumendile alla kirjutama, ning siis trükiti mulle välja araabiakeelne plastist “auto registritõend”, kus oli (olevat) minu nimi araabia keeles ning auto number (see oli sisuliselt ainus arusaadav asi seal dokumendil) ja igast muud araabiakeelset teksti. Kogu see lõbu maksis 5 riaali.

Dokumendid kätte saanud pistsime poistele müügisumma pihku (seda olime viimastel päevadel juppide kaupa erinevatelt kaartidelt välja võtnud, sest limiidid ei lubanud korraga kõike kätte saada, viimase jupi võtsime sellesama päeva hommikul veel). Nemad pistsid meile autovõtme pihku. Ja oligi kõik.

Lisaks küsisime veel üle kindlustusfirma nime ja asukoha ning lasime soovitada võimalikku autotöökoda ja selle asukohta. Mõlemad on juba üle vaadatud ja autole lasime hoolduse ka ära teha. Akende kiletamise muidugi ka, sest hämmastaval kombel oli see auto veel kiletamata akendega.

Nüüd siis ühesõnaga olen ma ametlikult autoomanik. Meie uueks sõbraks on siis mehe poolt valitud ja minu poolt heakskiidetud Jeep Grand Cherokee. 5,7 liitrise mootori (oli veel miski erisorti efektiivsem mootor… ), aeglustite ja kõige muu kohalikuks elustiiliks vajalikuga. Eestis ei hakkaks elusees sellst joomarist elukat ostma, aga siinse kütusehinna ning elustiili juures on see loom vägagi asjalik. Oleme teda juba nii liivas kui mägedes testinud ja ta tuleb oma ülesannetega täie auga toime.

See nädal andsingi oma senikasutatud rendiauto ära. Natuke nukker oli, sest oli temagi väga tublilt meid teeninud ning mõnusalt omaseks saanud. Aga eks ta läheb teenib siis järgmisi ja meie hakkame oma uue neljarattalise sõbraga uusi seiklusi kogema.

Tagasi Omaanis / Viisasaaga

Oleme reedest saadik tagasi Omaanis. Viisadega küll täiesti ühel pool asjad ei ole. Vanemate laste viisad said tõesti valmis ja nende valmimise järel ka siia tagasi tulime. Mehe ja noorema lapse viisat küll veel tagatubasid pidi aetakse (praegu tulid turistiviisaga riiki), aga vaikselt on juba maad võtmas arusaam, et ega sellest arvatavasti tulu tõuse ning minu kaudu mehele ja põnnile viisat ei saa. Eks siin jah, naiste kaudu pereviisa saamine on ikka väga haruldane asi. Oleks seda enne siiatuleku planeerimist teadnud, siis ilmselt poleks asjaga alustanudki. Nüüd aga, kui juba kogu perel on vaim valmis ja sisemine otsus paariaastasest siinviibimisest tehtud, on mul tegelikult hea meel, et ma liiga vara seda pereviisa muret ei avastanud. Meile kõigile väga meeldib siin ja kahju oleks, kui oleks sellest seiklusest ennast ilma jätnud.

Nüüd oleme juba siin ja katsume ikka mingi lahenduse leida. Näiteks mehe kuhugi tööle sokutada – sest meestele saab tööviisasid kergemini kui naistele Eks tal mingid mõtted olid niikuinii, aga pereviisa olemasolul oleks olnud pikemalt aega atra seada. Nüüd siis tuleb natuke kiiremini mingi lahendus välja mõelda.

 

Austrias lumevangis

Esimese nädala olime Austrias all orus. Kuna seal sai esialgselt broneeritud aeg otsa ja uus seltskond oli peale tulemas, siis kolisime uude kohta  seekord üsna üles mägedesse pisikesse külakesse. Vaated on maalilised. Esimene päev oli kõik nii roheline ja roheline. Öösel aga hakkas lund sadama. Sadas terve päeva ja teisegi veel jupikese otsa. Nii et eile me siit kuhugi ei liikunud. Täna saatsin pere ümbruskonna huviväärsusi avastama ning jäin ise lumehangede vahel kükitavasse majja tööd tegema. Ümbruskonna tranformatsiooni saab aga altpoolt vaadata – kõik pildid meie praegusest köögist.

Vaade köögist: Päev 1

Vaade köögist: Päev 1

Vaade köögist: Päev 2

Vaade köögist: Päev 2

Vaade köögist: Päev 3

Vaade köögist: Päev 3

 

Viisa koha pealt on seis sisuliselt sama tark kui varemgi – mehele on viisast ära öeldud ja lisakanalid hetkeks veel tulemust andnud ei ole. Survestamise töö jätkub. Ainus täpsustav info on see, et varasemate lootuste asemel, et mõne päeva jooksul midagi selgub, on juba tekkinud asjaajamiste käigus kogemustel baseeruv oletus, et asi võtab pigem nädalaid. Vanemate laste viisa see-eest peaks  nädala lõpus valmis olema, nii et mure ainult mehes ja nooremas lapses.

Eks me siin siis ootame lõplikku kinnitust vanemate laste viisa osas ning nuputame, et kuidas edasi. Küll kuidagi ikka edasi asjad lähevad – ega nüüd maailm ju seisma jää.

Mäed ja lumi ehk pereviisat oodates

Vaade mäeküljel matkates

Vaade Austria mägedes matkates

Väsinud tütar pärast suusamäe alistamist

Väsinud tütar pärast suusamäe alistamist

 

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb ilmselt alustada sellest, et me oleme hetkel Austrias. Nädala oleme juba olnud, siis meil internetti polnud. Nüüd kolisime teise kohta ja siin jagatakse netti ka.

Peamiseks Omaanist eemalviibimise põhjuseks on pereviisa ootamine. Selleks, et viisat saaks taodelda, tuleb ise samal ajal riigist väljas olla. Nii tulimegi lastega ära, et kogu pere jaoks saaks pereviisat taodelda. Ja kui juba niikuinii riigist välja tuli tulla, siis tundusid Austria suusanõlvad üsna toreda kohana, kus ülejäänud perega taas kokku saada. Mees sõitis muu perega Eestist Austriasse. Meie lastega sõitsime lennukiga Münchenisse ja sealt siis juba korjas mees meid peale.

Naljakas on muidugi suusatamas käia, kui orus päike paistab, lilled õitsevad ja inimesed käivad lühikeste käistega ringi. Aga siinne piirkond on tuntud oma kõrgete nõlvade poolest, millest kõrgeim, Hintertux, on aasta läbi suusatamiseks avatud. Nii et jagub lund ja suusanõlvu siia praegusekski. Suusatamisele vahelduseks saab ka allpool nõlvadel matkamas käia. Varasematel aastatel oleme ikka lumisemal ajal siin käinud, ning praegused rohelised nõlvad on endalegi uueks ja väga meeldivaks elamuseks. Ilus on siin ikka küll. Eks kui mingi hetk päris fotokatest kah pildid maha laetud saavad, siis saab midagi asjalikumat ka üles pandud. Siinse postituse klõpsud on tehtud telefoniga.

Esialgne lootusrikas plaan oli piirduda nädalaga. Samas olime valmis ka asjade venimiseks. Ja hea oli, et olime valmis, sest asjad loomulikult venivad. Probleem on nimelt selles, et naisterahva kaudu üldjuhul pereviisasid ei jagata. Oleks ma meesterahvas ja taotleksime me minu naisele ja lastele viisat, siis oleks üsna kindlalt nädalaga asja kätte saanud. Nüüd aga öeldi esimeses ringis abikaasale viisast ära ning tööandja näeb praegu vaeva meie erandjuhtumi läbisurumiseks ministeeriumikontakte kasutades. Sama rada tuli neil läbi teha juba mulle tööviisa saamiseks – samamoodi seetõttu, et ma naisterahvas olen. Nii et kuna see üks kord juba on läbi läinud, siis lootust on, et õnnestub ka seekord. Ja kui ei õnnestu – eks siis mõtleme edasi. Homme-ülehomme peaks midagi selguma.

Seni aga naudime ilusaid vaateid mägises Austrias.

Pangakaardi jahil

Omaani stiilis pangakaart

Omaani stiilis pangakaart

 

Prioriteedid on inimestel erinevad. Kui me satsi töökaaslastega koos jaanuaris oma residendikaardid kätte saime, siis mina tegin kohe samal päeval ära endale kohalikud juhiload. Siin on reegel selline, et turistiviisaga olles võid sõita Eesti lubadega (ametlikult vist ikka rahvusvahelistega, aga Eesti omad käravat kah kenasti), kuid tööviisa saanuna pead need ära vahetama kohalike lubade vastu. Positiivne on see, et eestlased ei pea lubade vahetuseks mingeid eksameid tegema, erinevalt näiteks serblastest (ja teistest euroopa liidu välistest kodakondlastest). Negatiivne on see, et lubade vahetamiseks on vaja residendikaarti, aga tööviisaga sisenemise ja residendikaardi saamise vahele jääb hulk samme, mis parimal juhul võtab mitu päeva – üldiselt aga umbes nädala. Sõltub suuresti sellest, kui usinasti sa erinevaid asutusi külastada jõuad ja kõige rohkem muidugi sellest, kui hea on sinu firma PRO. PRO tähendab “Public Relations Officer”‘i, mis tähendab siin riigis aga midagi hoopis erinevat sellest, mida meie piirkonnas public relationsi all mõeldakse. PRO on igas firmas ääretult oluline isik – tema on see, kes esindab firmat riiklike asutustega asjaajamistel ja peamiselt just tema osavusest (loe: kontaktidest ja tutvustest) sõltub see, kui kiirelt ja sujuvalt ametlikud asjaajamised liiguvad.

Igal juhul tahtsin ma öelda seda, et minu prioriteediks oli võimalikult kiirelt juhiload ära teha, sest jala me siin just ei käinud. Tehtud need said.

Töökaaslased aga, omasid teistsuguseid prioriteete. Nemad tegid üsna kiirelt ära alkoholilitsentsi ning avasid pangakonto. Minu jaoks jälle ei olnud need eriti kiired asjad. Niikuinii oli kokkulepe, et esimese kuu palga saan Eesti pangakontole. Nüüd aga avastasin, et kuidagi äkitselt on uus kuu ligi hiilinud ning lõpuks tuli ennast kokku võtta ja pank üles otsida. Õnneks tahtis  töökaaslane samast pangast uurida, kas ta oma kontole ka internetipanka saaks ja tuli mulle teed juhatama. Ja õnneks asub meie töökohast jalutuskäigu kaugusel just õige panga kontor.

Põhimõtteliselt läks kõik valutult. Kombe kohaselt on neil stardipunktiks infolaud, kuhu siis ütled, mida tegema tulid ja nemad annavad vajalikud blanketid ning vajadusel ka järjekorranumbri. Jooksvalt vajutab ka templeid maksekorraldustele, mida loendamatu arv india meesterahvaid esitavad. Nimelt oli ju hiljuti palgapäev, nii et küllap oli, mida kanda.

Blankettidega on omaette nali – töökaaslased avasid oma pangakonto teises, kaugemas, kontoris ainuüksi seetõttu, et selles lähedamas kontoris ei olnud tol päeval konto avamiseks vajalikke blankette ning seal seetõttu kontot avada ei saanud. Ei kujuta sellist olukorda Eesti pangas küll ette, siin tunduvad sellised asjad normaalsed.

Minu õnneks täna oli seal paras ports neid vajalikke blankette. Õnneks oli see ka inglise keeles (erinevalt näiteks juhilubade vahetuseks vajalikust blanketist, mis oli ainult araabia keeles), nii et oli aru saada, mida täita. Olles kohalike oludega juba tuttav ma väga ei piinanud ennast nende andmetega, mida ma väga täpselt ei teadnud (minu elukoha aadress ja firma aadress) või mida ma ei pidanud vajalikuks neile anda (emaili aadressid, palga suurus jne). Ja nagu kohalikele oludele kohane ei olnud sellest mingit probleemi. Ainus, mida nad vajasid, oli postiindeks ja PO Box number (ma kahjuks ei oska sellele hetkel head eestikeelset vastet anda) – ja nagu mulle kerge rõhuasetusega öeldi, oli neil vaja ükskõik millist kehtivat numbrit (vihje siis selles, et ilmselt oleks ma võinud sinna kirjutada mida tahes, aga vähemalt oleks pidanud kusagil Muscatis selline PO Box ja postiindeks olemas olema). No ma nii nutikas ei olnud, et neid peast välja käia, nii et helistasin töö juurde. Loomulikult oli muidugi täna just selline päev, kus nii mu Omaani numbriga telefon kui ka Eesti numbriga telefon mõlemad korraga tühjaks hakkasid saama, nii et kergelt kriisi tunne tuli korraks peale. Aga õnneks ikka jagus akut piisavalt, et vajalikud numbrid kätte saada (firma kontori omad, mis läksid avaldusse kenasti minu elukoha andmete alla kirja – nii et nüüd teate, et ma magan kontoris laua all vms).

Blankett õnnelikult täidetud, tuli teha seda, mis on Omaanis asjaajamiste juures põhisisuks – ehk siis oodata. See tegevus ka õnnelikult lõpule viidud, sain kena näitsiku jutule. Tema minuga pikka juttu ei ajanud. Natuke klõbistas arvutis ja siis tõi tagaruumist millegi, mis põhimõtteliselt vist kvalifitseerub pangakaardi turvaümbrikuks. No ma pidin suurt vaeva nägema, et naeru tagasi hoida. Tegemist oli nimelt selle ümbrikuga, mis postituse alguses pildiks on. Kenasti kärtsroosa ja lilleline. Mul lipsas peast läbi mõte küsida, et kas nad meestele ka selliseid asju jagavad, aga suutsin ennast tagasi hoida, et asju mitte pidurdama hakata. Veel suurem naer tuli peale muidugi siis, kui ta ümbrikust täpselt sama kärtsroosa ja lillelise pangakaardi välja tõmbas.

Ja nüüd ma olengi uhkelt Bank of Muscati kärtsroosa lillelise pangakaardi õnnelik omanik. Eriti õnnelik seepärast, et viimastel päevadel jälle pole õnnestunud mitmes kohas oma Eesti mastercardiga maksta ja ma ei jõua ära oodata, et saan oma kohalikku visat kasutamata hakata. Siis peaks need ajad selja taha jääma, kus ma poes vaikselt arvutan, et ostusumma kindlasti rahakotis ka sularahas olemas oleks, juhuks kui jälle mu kaart makseaparaadile ei meeldi.

Ahjaa. Kui keegi plaanib siiapoole tulla, siis pangakaartidega saab siin tegelikult kenasti maksta ning ka sularahaautomaate on piisavalt. Visa on siin kõige lemmikum ja kehtib igal pool. Mastercard läheb ka enamikes kohtades läbi. Aga maestrot ei tunnistata siin kusagil. Nii et need viimased võite siia tulemisel vabalt koju jätta.

Viisamajandusest

Omaani tursitiviisa ja viisa pikendamise templid

Omaani tursitiviisa ja viisa pikendamise templid

Kuidas saab Omaani Sultaniriiki?

Vastus on väga lihtne: ostad lennupiletid, sõidad kohale, ostad lennujaamast omale turistiviisa ning väljud võiduka naeratusega Muscati lennujaamast.

Ja midagi muud tegelikult vaja ei olegi.

Lisanüansid on järgmised.

Euroopa Liidu kodanikud, sealhulgas siis ka õnnelikud eestlased, saavad omale osta piiri peal sisenedes turistiviisa. Siin ja seal hoiatatkse, et targem oleks enne kohalejõudmist turismifirma kaudu omale viisa ette tellida, aga mina ei tea ühtegi juhtumit, kus oleks lennujaamas viisa hankimisel probleeme olnud. Loomulikult ei tähenda see, et probleeme kindlasti kohe ei ole, aga vähemalt tean ma päris mitmeid juhtumeid, kus lennujaamast on probleemivabalt viisa saadud, ja mitte ühtegi vastupidist juhtumit. Järeldused enda jaoks teeb igaüks ise oma kriitilist mõtlemisvõimet kasutades.

Maksimaalse pikkusega turistiviisa on 30 päeva ja maksab 20 riaali. Saab osta ka lühemaks ajaks loomulikult. 10 päeva oli vist see teine variant ja maksis 10 riaali, kui ma õigesti mäletan.

Riaal on Omaani rahaühik. Ligikaudne vahetuskurss:  1 riaal = 2 eurot.

Kui 30 päeva täis saama hakkab, siis on võimalus jalutada uuesti lennujaama ning viisat veel järgmiseks 30-ks päevaks pikendada (maksab taas 20 riaali). Kui see pikendatud aeg läbi saab, siis tuleb Omaanist lahkuda. Vähemalt 3 nädalat tuleb mujal olla, ning kui seejärel Omaani-igatsus väga suur on, saab uuesti siseneda ja viisaringiga otsast peale alustada.

Ainsaks probleemiks kogu asja juures võib lugeda tüütult pikka järjekorda viisa ostmiseks ning seejärel tüütult pikka järjekorda passikontrollis, kus ostetud viisa kviitungi alusel sulle templid passi lüüakse. See kõik võib kokku võtta vabalt tund aega. Plussiks on see, et selle aja peale on võibolla sinu pagas juba pagasilindilt maha tõstetud ja ootab vapralt omanikku. Kui sa satud viisaostmisel järjekorra esimesse poolde, siis tuleb pärast ilmselt rahulikult pagasilindi taga oodata.

Kui tahta siin päriselt koha peal olla ja elada ja töötada, siis hakkab rohkem nalja saama. Siis tuleb hankida tööviisa ning residendikaart. Aga see on juba täiesti omaette lugu. Lühikene versioon sellest on ka muidugi olemas. See on järgmine: tööandja hangib sulle tööviisa, sina sisened riiki tööviisa alusel, teed järgmiste nädalate jooksul ära igasugused meditsiinilised kontrollid, sõrmejälgede andmised jne ning saad omale residendikaardi. Seejärel taotled ülejäänud perele pereviisa. Pere siseneb riiki selle viisa alusel ning teeb omale residendikaardid. 

Ma tahaks ausaltöeldes kõva häälega naerma hakata selle lühema versiooni peale. See kõlab nii optimistlikult ja naiivselt. Ja minul on veel isegi kõik asjaajamised siinsete standardite järgi väga hästi ja kiirelt läinud (tänu tööandjale). Osadel inimestel on ikka igasuguseid hulle “nalju” selle kõige jooksul juhtunud.

Minu lugu on muidugi ka alles pooleli. Minul on residendikaart hetkel käes ning pereviisa taotlemine on pooleli ja ootab täiendavaid pabereid Eestist. Aga kõigest sellest teeb ehk hiljem, kui asjad paigas, omaette postituse.