Pidu-pidu, pere koos

Nagu pealkirjast vihjena oletada võib, siis on mees Tansaaniast tagasi ning  pere taaskord täiekoosseisuline.

Tegelikult tuleb tunnistada, et ülekoosseisuline. Nimelt elutseb meil õue peal üks kassipoeg. Põhinali selle juures on muidugi asjaolu, et härra abikaasal on kassiallergia. Selline korralik. Et kui meil tuleb külla mõni inimene, kellel on kodus kass, siis mees pärast on kaks päeva nohus. Aga no kui kass kodust ära siis hiirtel pidu – jajaa… mis teha, kui eestikeelsed väljendid nii hästi haakuvad hetkel – nii et mehe äraolekul see kassipoeg meile sigines. Ega me tegelikult nii mõtlematud ei ole ka, et heast peast siia omale looma hangiksime, kui teada on, et suved plaanime ikka Eestis veeta ja üleüldse pole järgmiste aastate logistikas midagi kindlat, mis siis veel pikemast perioodist rääkida. Et kõik ausalt ära rääkida , siis tuleb alustada sellest (kes on veel nii vana, et teab, kust see fraas pärineb?), et mingi hetk hakkas naabri hoovil kostma haledat näugumist. No mis siis ikka. Fikseerisime ära, et naaber on omale kassi võtnud. Paar-kolm päeva käis see näugumine. Siis ühel päeval tuli see näugumine meie auto juurest, mis meil aia taga seisis. Käisime ringi ümber auto, piilusime auto alla – ei midagi ega kedagi. Ainult regulaarne näugumine. Tütar juba avaldas arvamust, et keegi teeb nalja ja on mingi roboti sinna pannud. Ja lõpuks siis ikka nägime. Oli väike musta-valgekirju kassipoeg meie auto kapoti alla peitu roninud. Jätsime talle sinna kausikese vett (päike siras oma 40-kraadise soojusega ikkagi) ja jätsime naabri kassi rahule. Natukese aja pärast vaatama minnes oli ta autost välja roninud ja meid nähes põgenes tagasi naabri aeda – ta oli nii kiitsakas, et mahtus autovärava ja aia vahelt läbi. Noh, lõpp hea kõik hea, kass sai tagasi koju. Nii me vähemalt arvasime sel hetkel. Päev hiljem autoga poodi minema hakates kostis aga vaikne näugumine enne auto käivitamist. Tõstsime kapoti üles ja seal ta taas istus, kenasti ennast mootori ja muude vidinate vahele ära mahutanud. Tükk tegu oli teda seal kätte saada, aga ei thtnud ka mootorit niimoodi käima panna, kui ta seal ringi uitab. Lõpuks meelitasime kanatükiga ta välja ronima, viisime autost kaugemale einetama ning jooksime kiirelt autosse, et jõuaks enne ära sõita kui ta uuesti tagasi ronib. Lõpp hea kõik hea. Järgmisel päeval kostis näugumist juba meie jalgvärava taga. No kui naaber viisakalt küsib, siis tuleb ju ikka sisse lasta. Eks ma mõtlesingi kogu selle aja, et vaata kui tore lahendus. Ise ju looma võtma ei hakka, aga kui naabri kassiga sõbraks saada, siis saavad lapsed temaga mängida ja samas ei pea ise looma eest vastutama. Nii et andsime talle natukene kana jälle ja taltsutasime nelja-aastast tütart, et ta oma jooksmiste ja kargamistega kiisut väga ära ei ehmataks. Pärast mõningast kohanemist ja mängimist saatsime ta õhtuks taas väravast välja, et ta saaks koju minna. Siiani oli kõik kena.

Siis aga selgus järgmiste päevade jooksul, et ta ongi ennast põhimõtteliselt meie auto kapoti alla elama sättinud. Ja veel selgus, et naabrid ei olnud sellest üleüldsegi häiritud. Ehk siis hakkas tunduma, et ta vist tegelikult ei olegi nende kass, vaid mingi poolmetsik kassipoeg. Väljanägemisels sobis tema kirjeldamiseks ühe mu väga hea sõbranna fraas – kaks konti ja kusehais. Ma pole elusees näinud ühtegi teist elusolendit, kellele see fraas nii täkkesse sobiv oleks. Ja lisamure oli selles, et meile olid tulemas külalised, kellele olime oma auto paariks nädalaks kasutada lubanud anda. Aga no me ei saanud ju anda autot koos kasutusjuhendiga et – iga kord enne sõitu palun õngitsege kass kapoti alt välja. Nii siis tegime strateegilise otsuse, et kuni külalised meie autot kasutavad, siis las kass elab seni meie hoovi peal. Ja eks siis vaatame edasi (see fraas on nii araablaslik, me oleme sellest eluviisist juba suht läbi imbunud).

Kerime aega mõned nädalad edasi ja nüüd see kass siin on. Me olime kõik muidugi valmis selleks, et mehe tulles tuleb ikka mingi lahendus leida. Me isegi saime vahepeal aru kust see kass tulnud on. Katuselt piiludes – või no tegelikult me ei piilunud, me käisime sultani sünnipäeva auks korraldatud ilutulestikku katuselt vaatamas –  nägime, et ühtede taganaabrite hoovi peal on päris mitu sarnast kassipoega. Nii et eks ta oma pesakonnast kuidagi ära eksis. Pole veel hoogu üles võtnud, et nendega vestlema minna. Enne olen olnud äraootaval seisukohal, et mida mees kõige selle kohta ütleb. Hetkel on siis proovimisel variant, et kui me kassiste riietega ühisruumides ei viibi, kas siis on tema jaoks õhk piisavalt puhas. Kui see õnnestub, siis põhimõtteliselt võib see kass meil hoovi peal edasi elada. Loomulikult tuleb leida lahendus ajale, kui meid ennast Omaanis ei ole. Ja mis siis saab, kui me edasi kolime. Aga kui ta juba meile niimoodi ise tuli, las ta siis olla. Küll me jooksvalt vajalikud lahendused välja nuputame. Hetkel on temaga aga nalja kui palju ja tsirkus omast käest võtta. Nii et kogu pere südamed on ta endale võitnud. Isegi mees vaatab ja muheleb – pisut eemal seistes küll, aga siiski.

Novot.. niipalju siis pere taasühinemisest ja vahepeal siinolnud teisest külaliste satsist. Taas väga mõnusad tegelased olid kusjuures. Sai juttu ja suhtlemist ja maailma ja elu üle arutlemist. Ja loodetavasti suvel Eestis taas näeme. No ja muidugi olid nad siin taas Maailmameistrivõistluste jaoks. Sedakorda küll purjetamises. Et kui kellelgi veel on vaja spordiks ulualust, siis me oleme juba professionaalsed sportlaste majutajad 🙂

Stabiilsetest uudistest siis sellised, et internetti jätkuvalt ei ole ja veemehega saab jätkuvalt nalja. Nüüdseks oleme ära näinud ka selle, mis juhtub kui katusel olevad paagid üle ajama hakkavad. Õnneks on siin kõikidel majadel katustel vee äravoolutorud olemas, nii et hullu ei midagi. Hoovi sai lihtsalt oluliselt puhtamaks ja majaesist autoteed ka niisutatud. Ja järgmisel hommikul olid need ülevõllitäidetud paagid tilgatumaks tühjaks saanud. Kas oli mõni kõrbedzinn teinud peatuse ja janu kustutanud või mis, aga igatahes tuli kohe hommikul veemees uuesti kutsuda. Eks ta sügas kukalt muidugi, eelmise päeva veesadu meenutades, aga mis ikka, ega need eurooplased ole sihuke imelik rahvas niikuinii, nii et tuleb tal meie veidrustega kohaneda. Kuhu see vesi kadus, see on müstikaks siiani.

Ja vahepeal siis saime lõpuks mere ääres rannapäeva veetmas käidud. Minu lemmikrand on meie kodust nii pooleteise tunnise sõidu kaugusel, aga see-eest on see ikka imeline rand. Pikalt lai liivariba ning kiirelt sügavaks minev vesi. Ja rahvast alati suhteliselt hõredalt. Kolm-neli autotäit oli veel selle ala peale. Tavaliselt pole niipaljugi, aga seekord oli nädalavahetuse päev, nii et teisedki rannaelu nautima tulnud. Temperatuurid on ka juba päeval peesitamiseks sobivad – nii 27-29 kraadi vahel. Kohalike jaoks on siis ka kätte jõudnud aeg, kus õuehooaeg pihta hakkas. Suvel siin ju vabatahtlikult õues ei käida – ja olles siin ühe suve veetnud, võin kinnitada, et ka mina siin suvel enne hilisõhtut vabatahtlikult õue ei lähe. Nüüd aga juba hakkavad õhtud minu jaoks jahedaks muutuma, nii et fliisid on juba välja otsitud. Talv ikkagi.

3 responses to “Pidu-pidu, pere koos”

  1. Katre says :

    Agu sihvka annab aru on vist see raamat?

  2. Külli says :

    vahva teist jälle kuulda 🙂

    27 – 29 kraadi kõlab ekstra mõnusalt (ma pean seda T.le mainima, kes lapselt tuulerõuged sai ja nüüd nendega kodus on – eks 40selt on päris tagumine aeg need läbi põdeda jah). kui mees lubab, siis võiksite pisut seda ka jagada, mis värk Tansaaniaga on, maru põnev tundub igatahes 🙂

    kuidas kõige pisem pereliige (mitte kassipoeg, vaid ikka inimlapse soost) elab ja kohaliku kliimaga toime tuleb? ma selle kohta, kuidas kohalelendamine sujus, parem igaks juhuks ei küsigi …

    tervised ja kallid igatahes teie poole!

    (ja jah, tuleb tunnistada, et ma olen nii vana, et tean, kust see blogis olnud fraas pärineb :))

  3. katri says :

    Agi Sihvka oli jah. Hea et vanu inimesi veel ilmas olemas on 🙂

    Põnni ja temperatuuriga on nii, et Eesti 25 kraadi oli tema jaoks talumatult kuum. Siin aga paari päevaga harjus ära, nii et 40+ ei tekita muresid. Ok, eks kõige kuumemad ajad olime sees peidus muidugi, aga selline 28-30 kraadi on tema jaoks siin täiesti ok.

    Lend nelja lapsega kulges olusid arvestades päris hästi. Ei mingeid suuremaid draamasid ega seiklusi. Kui see välja arvata, et iga kord kusagilt liikuma hakates siis lugesin lapsed üle, et kindel olla, et keegi maha ei jää 😉

    Aafrika-teema kohta räägime pikemalt silmast silma, nii et asutage ennast aga siiapoole või siis saame suvel Eestis kokku. Ei hakka seda tuvi katusel enne välja hüüdma kui asjad veel alles tärkamisjärgus ja kindlat veel ei midagi.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: