Archive | November 2015

Lukuaugust maailma piilumas

Uskumatu küll, aga me oleme juba pea kuu aega omapäi Omaanis olnud (selle all ma mõtlen siis, et ilma meheta) ning täitsa elus veel.

Internetti mei veel ei ole. See tähendab päris internetti. Kuna mul sai natukene kopp ette maailmast nii ära lõigatud olla ning ei viitsinud nii tihti ka internetti varastamas käia, siis sai endale mobiilne internet hangitud. See, nagu asjadega ikka kipub olema, oli oluliselt lihtsam kui ma kartnud olin. Nii et nüüd me siis mobiilinetist oleme lukuaugu teinud, mille kaudu tasakesi maailma piilume.

Päris internett on ka meie poole teel. Kõigepealt tulid ükskord mehed ja tõid aia tagant väljaturritava kaabliotsa meile aeda sisse. Ja ütlesid, et “tomorrow” tulevad järgmised mehed asja edasi tegema. Sellest päevast peale me ei julenud täiskoosseisuga majast välja ja minna ja kumbki vanematest lastest jäi alati kodu valvama. Siis kui mina enam uude helgesse päeva ei uskunud, tulidki mehed tagasi. Tütar oli siis kodus ja kuna tal natuke läks mõtlemisega, kuhu korrusele nett panna, siis mehed juba teatasidki, et peavad hoopis naabermajja minema ja tulevad “tomorrow” tagasi. Järgmine päev tulid nad aga taas hoopis naabrite juurde. Ma siis lootsin, et kui naabritega lõpetavad, tulevad meie juurde. Õhtul, kui nad omi asju naabermajast välja tassisid, siis läksin muuseas teretama ja küsima, et kas siis “tomorrow” tulevad meie juurde. Nemad väga üllatunult vastu, et ei tule, selleks peame me tellimuse tegema. Minu väite peale, et nad on eelmisel päeval meie juures alustand, tegid nad vasikatena suured silmad ja väitsid, et midagi sellist pole olnud. Tirisin ühe neist varrukatpidi meie aeda ja näitasin talle auku majaseinas, kust nad olid juhtmete eest plaadi ära kruvinud. Selle peale hakkas neil nagu midagi meenuma. Aga et tellimus tuleb ikka teha. Sai siis ühte ja teispidi neid veel piinatud ja mingi tegelasega (see, kes neile tellimuskorraldusi jagab) telefoni teel suheldud ja siis veel meie avalduse number saadetud jne jne. No igatahes praeguseks neid tagasi ei ole tulnud. Eks järgmine nädal uurime edasi. Olekski ju igav, kui asjad käiks nii, et teed avalduse ära ja siis kohe saadki, mis tahad…

Lisaks internetimeeste naljadele on meil siin vahepealse iseseisva aja jooksul saanud ka veemeeste nalja. Me ei ole ühendatud veetorustikuga, vaid peame katusel olevaid tünne täitma veeautodega. Nii umbes iga viie päeva tagant. Mõni kord on veemees tulnud ka täpselt siis, kui on lubanud. Enamasti on aga ikka mingit nalja saanud. Kõigepealt ta ei saanud ise tulla ja saatis oma sõbra – valesse majja. Teinekord ei saanud ta ka ise tulla ja lubas sõbra saata õhtuks. Õhtul ei olnud aga ei sõpra kusagil ega teda enam levis. No ja juhuslikult oli meil sellel ajal vesi juba otsas ja külalised majas. No ma juba instrueerisin külalisi, kuidas nad vajadusel saavad basseinist ämbriga kempsu jaoks vett võtta ning lohutasin, et joogivee varud on meil piisavad, et mitu päeva vastu pidada. Samal ajal ootasin juba järgmist veemeest, kellele ma olin ka juba kaks korda helistanud ja kes siis ikkagi tuli. Ja siis kaks päeva hiljem ma ärkasin hommikul selle peale, et see eelmine veemees arvas, et kuna ta kokkulepitud ajaks meile vett ei toonud, siis ta nüüd toob. Ja kuna ma telefonile ei vastanud (sest see oli allkorrusel), siis ta lihtsalt pani masina toru külge ja hakkas meie täis paake täitma. Nii et algus oli meil keeruline. Aga nüüd me oleme juba head sõbrad. Isegi nii head, et viimati tuli ta täiesti oma peaga ja tahtis meile vett tuua, kuigi ta oli päev varem juba toonud.

Kohalikele naljadele lisaks oleme käinud Al Ainis loomaaias. Väga lahe loomaaed oli. Ja väga lahe käik oli ka. Meil nimelt oli kaasas üks Omaani kaart, kus kogu meie ca 400 km teekond mahtus ära paarikümne sentimeetri peale ning Al Ainist ei teadnud me midagi (peale siis kusagilt loetud info, et seal peaks loomaaed olema). Vahemärkusena tuleb ilmselt lisada, et Al Ain ei ole Omaani linn, vaid asub Araabia Ühendemiraatides. Küll piiri ääres, aga ikkagi teises riigis. Aga kohale me jõudsime ja loomaaia leidsime üles ja ööbimiskoha leidsime omale ja üldse oli teisel päeval juba väga igav sõita, sest hommikul hotellist loomaia poole sõitma hakates (me olime õhtul loomaaia üles leidnud, aga seda sutsu enne sulgemist, nii et ei olnud enam mõtet sinna minna), siis avastasime, et esmakordselt kogu reisi ajal teadsime me nii oma algasukohta kui ka sihtkohta kui ka masruuti nende kahe vahel ja meil oli isegi olemas kaart selle kõige jaoks. Ääretult igav oli niimoodi sõita. Ja no see pisiasi, et kogu reis oli loomulikult mina nelja lapsega, kellest noorim neljakuune. See andis natukene veel värvi asjadele.

Ja siis olid meil vahepeal siin külalised. Mitte niisama külalised, vaid Eesti purjelaua tiim, kes tulid Omaani Maailmameistrivõistlustele. Väga tore punt oli. Elasid vapralt kõik meie organiseeritud seiklused üle ja said harukordselt suurepäraselt ise hakkama. Juba asjaolu, et nad ise meie ukse taha jõudsid ilma kordagi juhiseid küsimata oli täiesti fenomenaalne. Me elame nimelt nii uues linnaosas, et isegi navidel ei ole siinseid teid peal. Sellest pisiasjast rääkimata, et neil ei olnud navi.

Ja siis me käisime tänu Eesti peaministrile õhtusöögil Omaani kõige uhkemas hotellis. Ja peaministril surusime ka käppa. Ta tahtis nimelt kohalike eestlastega kohtuda. Pisipõnni jätsin kõige vanema lapse hoole alla koju ja ise panin rongaemana kahe vahepealse lapsega siis pidusöögile. Minu jaoks oli see suurepärane võimalus siinsete eestlastega taaskohtumiseks ja tere ütlemiseks. Ja lisaks sai veel tuttavaks mõne laheda tegelasega peaministri saatjaskonnast. Ja restoran oli ka lahe. Neljane tütar muidugi arvas, et jube lahe ajaveetmise viis on rannaliivas peadpidi vagusid künda (tegu oli rannarestoraniga). Siinses kultuuriruumis on lapsed nii hoitud, et see oli kõigi jaoks täiesti ok tegevus.

Ühesõnaga tegevust on jagunud. Ma nüüd vaatan, kas see postitus lukuaugu kaudu ka maailma jõuab…