Roomas Rooma moodi ehk minu sisemine harakas

Meie peamiseks vaba aja sisustamise viisiks oli augustikuu jooksul mööbli hankimine. Nüüd on suurem osa asju olemas – mitte küll veel kaugeltki kõik, aga enam-vähem on juba elu normaalne. Täna isegi panime pliidi paika. Muidu kasutasime kaheraudset ajutist jubinat. Nii see ajutine kui ka pärispliit käivad gaasi pealt. Siin riigis nii kombeks. Kodus ma olen eluaeg elektripliidiga tegelenud, aga pean tunnistama, et siin on gaasipliit täiega meeldima hakanud.

Igatahes see ajutine pliit rändab nüüd õue, sest mees tahab välikööki teha ja õues meile steike küpsetada. Mul ei ole selle vastu midagi, sest häid steigitükke leiab siit poest kergemalt kui Eestist ning mees on siit hankinud spetsiaalse steigitegemise panni ning ma pean tunnistama, et tema steigid on paremad kui need, mis ma siin erinevates söögikohtades saanud olen. Nii et kodune restoran kohe võtta.

Mööbliga oli meil alguses kahetine seis. On ju arusaadav, et oleme siin ajutiselt ning mingi hetk taas Eestisse päriseks tulek. Ja nüüd siis oli vaja majatäis mööblit hankida. Seda ju kohvrisse pagasilimiidi sisse ei mahuta – isegi kui see on Turkis Airline oma 30 kg piiriga. Kaalusimegi siis kahte varianti. Kas osta lihtsalt võimalikult odavad asjad kokku, mida pole hiljem kahju siia jätta, või siis võtta asjalikumaid esemeid ning saata need hiljem konteineriga Eestisse.

Probleemi lahendas meie jaoks ära söögilaud. See oli üks esimesi asju, mille ostsime. St külmkapp oli tegelikult päris esimene (madratsid ja voodipesu ei lähe mööbli arvestusse).

Söögilauaga läks nii, et see vaatas mulle otsa sellelt netisaidilt, kus siin asju ostetakse-müüakse-vahetatakse. Kuna välistööjõudu on siin riigis palju, siis leidub piisavalt ka neid, kes ära kolides oma mööblit maha müüa tahavad. Kanaleid on erinevaid, aga meie kasutame ühte neist kõige enam. Nojah, näiteks oleme me sealt leidnud oma auto… ja oma villa.. ja nüüd siis ka söögilaua ning lisaks lõpuks takkaotsa hiljuti ka diivaniseti. Nii et hea lehekülg on.

Järjejutuga jälle otsa peale saades, siis see laud oli küll üle planeeritud eelarve, aga see-eest oli seda vaadates kohe tehtud otsus, et tuleb konteiner Eestisse meiega kaasa. Sest noh – väga äge laud oli lihtsalt. Müüjaks oli üks saksa perekond, kes on jätkuvalt Muscatis edasi, lihtsalt kolisid teise piirkonda ja naine sai võimaluse “liiga suur” söögilaud maha müüa. Nende sakslastega katsume veel jätkuvalt sidet hoida, sest olid lahedad tegelased. Ja mees nautis võimalust saksa keeles rääkida.

Kuna pilt pidi ütlema rohkem kui tuhat sõna, siis siin peategelane ise ka.

Mõisahärra söögilaud

Mõisahärra söögilaud

 

Olles seega langetanud ära otsuse, et vähemalt üks konteiner tuleb Eestisse kaasa meiega (nojah – ausalt öeldes tuleb tunnistada, et ega meil Eestis sihukest kohta küll veel ei ole, kuhu see laud ära mahuks… hmm, mehe firma kaarhalli võib isegi mahtuda), siis sai kergemalt asuda magamistubade mööblit hankima. Siinsetes poodides ringi käies tekkis minu mööblimaitsesse suur nihe. Varasemalt väga meeldinud põhjamaine, karge, selgete sirgete joontega stiil hakkas kuidagi igav tunduma. Ühesõnaga minu sisemine harakas sai siin täiega tuule tiibadesse. Ja kui me siis pärast päevade ja kilomeetrite kaupa mööblipoodides tuhlamist leidsime pisikese koha, kus pisteti nina alla kataloog laheda Araabiapärase kitshiga, mille hind oli oluliselt odavam kui teistes nähtud kohtades viisakate settide eest küsiti, ja mis lubati mõne päeva jooksul ka kohale tuua… no siis me lihtsalt istusime pikalt ja võtsime asjast viimast. Kvaliteeti eeldatavalt sellise hinna eest väga oodata ei olnud, aga nalja oli see-eest täie raha eest. Suuremad lapsed olid koju jäänud ja lubanud enda eest mööbli ära valida.. noh… said, mis tahtsid. Kui me koju jõudes neile kataloogist valitud settidest pilte näitasime, siis poeg kõigepealt lihtsalt naeris, ja siis mõne minuti pärast küsis murelikult: “Kas päriselt või?”. Tütrel oli kommentaariks valulik “Mispärast?”.

Nüüdseks on nad ära harjunud ja vist isegi meeldib. Kindlalt meeldib tütrele – üheks põhiaspektiks just see, et ega siin väga palju üheinimese voodiga sette ei müüda. Nii et said ka nemad omale 180cm laiused voodid. Ja nüüd tütar ongi rõõmus, et võib magada mispidi iganes soovib.

Aga las siis taaskord pildid räägivad enda eest.

Tags:

3 responses to “Roomas Rooma moodi ehk minu sisemine harakas”

  1. Kyllike Heide says :

    jeeeeesus….. ma nüüd üritan kuidagi kõnevõime tagasi saada 😀

    • katri says :

      Eksole 🙂
      Aga see-eest on hommikul silmi lahti tehes kohe hea tuju garanteeritud. Siiamaale tuleb muie näole seda asja vaadates. Ja kvaliteet isegi on sutsu parem kui ma kartsin, nii et teoorias võibolla kannatab isegi ühe korra veel lahti-kokku monteerimist. Nii et võivad meiega isegi Eestisse kaasa sõita. Kuigi jah.. siis peab vist tõesti kaarhalli elama kolima. Söögilaua oleks veel elutuppa muidu ära mahutanud, kui kõik muu oleks välja visanud. Aga vot magamistoad küll seda kraami ära ei mahuta.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: