Archive | August 2014

Elumärk

Tegelikult oleme me täitsa elus ja olemas. Kogu perega Omaanis tagasi. Lisaks veel lapsehoidja ka Eestist kaasa haaratud.
Eestis olemise aeg oli lahe ja sisukas. Jõudsime Hiiumaale sõpradega telkima ja purjetama ning Jõelähtmele XDreami öisele etapile mehe ja pojaga (no oli ikka äge etapp küll). Lisaks veel muid toredaid kohtumisi ja tegemisi. Lapsehoidja valimise protsessist rääkimata. Samas oli kodumaal oldud aeg ikka piisavalt lühike, et kõike ei jõudnud teha ja kõiki ei jõudnud näha. See mugavus-lodevuspagulase elu on selles mõttes ikka oma nüanssidega jah.

Tagasi Omaani tulin mina üksi ees. Teadmata, kui suure summa eest tuleb auto lennujaama parklast ära lunastada (sest sinna see lõpus äratuleku-kiirustamisega meist jäi) ning olemata kindel, kas ma ikka meie uude villasse sisse pääsen, sest võtmest olime me lõpuks omavoliliselt koopia teinud ning lepingut mul endal ei olnud ja sellega olid vahepeal ka miskid kummalised meilid olnud, et midagi ei õnnestunud ära registreerida jne.

Siia juurde vist tuleks ära mainida, et see viimane päev Omaanis enne Eestisse puhkama tulekut oli päris “lõbus” olnud. Enamik plaane lendas vastu taevast (mitte et meil neid üleliia palju niikuinii oleks olnud, sest kõik oli parajalt segane). Aga igatahes saime viimasel sekundil asjad kõik vanast elamisest uude toimetatud. Mõned suuremad esemed üle hoovi töökaaslase poole veeretatud (selles pisiasjast hoolimata, et ta ise parajasti Eestis oli). Ja lisaks jõudsime veel enam-vähem õigeks ajaks lennujaama. Tegelikult küll natuke pärast õiget aega. Siin võetakse ikka seda 1 tund ende lendu kohalolekut ikka väga tõsiselt. Meie olime “kohal” 50 minutit enne lendu ja lisaks oli lendu veel 20 minutit edasi lükatud. Nii et sisuliselt piisava varuga (millest suure ampsu oli ära võtnud ka esialgses turvakontrollis meie kohvrite mitmekordne avamine ja korduv röntgenist läbilaskmine – meil olid kaks suupilli halva nurga alla jäänud ja turvamees muudkui imestas, et miks ta kohvrist seda röntgenipildi peal nähtavat revolvrit üles ei leia). Aga hoolimata meie mõistes piisavast varust oli meie lennu check-in lett kinni pandud. Hakkasin siit ja sealt asja uurima ning mulle anti igalt poolt teada, et pole midagi enam teha, tuleb uuele lennule uus pilet broneerida. See variant mulle eriti hea just ei tundunud, nii et jäin rahulikult aga ikka nende juurde haleda näoga kügelema, kuni mind järjest edasi ja edasi asjalikema pulkade juurde saadeti. Vahepeal pakuti, et tuleks turvakontrollist taas välja lennujaama avaosas olevasse lennufirma teenindusse minna. Seda ma ka väga ei uskunud, et öösel kell 1 seal kedagi on, kes meid veel õigel ajal lennuki peale suudab sokutada, nii et seda nõuannet ma ka ei kuulanud. Lõpuks ei jäänud neil muud üle, kui tuli telefon kätte võtta ja vajalik asjamees kohale kutsuda tagatoast. Tema siis registreeris meid kenasti lennu peale ära ning jõudsime veel enne pardale minekut isegi sutsu ringi vaadata ja WC-d külastada. Ühesõnaga elu Araabia stiilis.

See väike vahepala siis jätkuks eelmise postituse lõpule.

Aga jah, tagasi Omaani tulin mina ees. Päevakese veetsin veel Istanbulis, kus lennupileti sisse kuulunud hotelli kõrvalt leidsin väga ägeda restorani, mille põliselanikeks oli väga mitmepealine kanade-partide-hanede-kalkunite kari. Üks kalkun oli eriti uhke ning sättis ennast ilusti sööjate kõrvale palukesi ootama. Puhevile ajas ennast küll, aga kallale õnneks kellelegi ikkagi ei läinud. Muu Istanbuli aja lihtsalt tegelesin lugemise ja vedelemisega. Sellised päevad on ka toredad.
Omaani jõudes leidsin lennujaama parklast tolmukorra alla mattunud auto üles. Ja maksin röögatu summa tema väljalunastamiseks. Kuigi tuleb ausalt tunnistada, et auto ja parklavälise autotee vahel oli ainult kerge kõnnitee, mida meie dziibiga oleks saanud vägagi rahulikult ületada. Ja mingit valvurit ka sellisel kellaajal seal ei olnud, sest loomulikult oli kell jälle umbes 2 öösel ja tasumiseks oli makseautomaat. Nii et ma natuke aega isegi mõtlesin sellele. Aga siis pääses ikka ausus ja südametunnistus võidule ning läksin seda röögatut summat maksma.

Villa leidsin ka üles. See oli ka kergelt mureks olnud, sest eelnevalt oli mees roolis olnud koguaeg villat külastades, nii et ma päris kindlalt kogu piirkonnas ennast veel ei tundnud. Aga siiski läks ka see õnneks. Ja võti ka keeras ukse lahti ning kõik meie sinnaviidud asjad olid ka kenasti alles. Tirisin ooteloleva madratsi “meie magamistuppa” ning kobisin ära magama. Hommikul tervitas mind õnneks (hästivalitud logistika tõttu) nädalavahetuse päev, nii et sain kaua magada. Lisaks tervitas mind hommikul varajane päike – sest meil on ju möbleerimata villa, mis tähendab et puuduvad ka kardinad. Ja kõigele lisaks tervitas mind hommikul allkorrusel räme hais. Selle otsimine võttis mõnda aega. Aga igatahes tean ma soovitada, et pole vaja jätta kotitäit kartuleid 40+ kraadi kätte kolmeks nädalaks küpsema. Õnneks olid nad (lahtises) kilekotis, nii et see kokkuhautatud plöga ei olnud teistele asjadele voolanud.

Niimoodi see sisseelamine algas. Elust ilma külmkapi, pliidi ja veesurveta räägin ilmselt hiljem. Ja siis veel muudest logistilistest naljadest, mida perekonna Omaani toimetamine ning hilisem asjaajamine ja mööbli hankimine on kaasa toonud. Elu Araabia stiilis on igatahes piisavalt põnev ja igavust väga kaua tunda ei anta.

Aga tegelikult tuleb öelda, et meie uus villa on väga lahe. Ja vaikselt ning tasapisi muudkui elame siia sisse ning naudime seda järjest enam. Isegi esimene grillipidu on maha peetud – kuigi viimastena saabunud külalised pidid vaikselt teiste alt toole pihta panema, sest neid meil ka veel üleliia palju ei olnud.