Archive | July 2014

Araabiapärane logistikakuninganna

Homme hilistel öistel tundidel alustame teekonda Eestisse puhkama. See on tore.

Et aga asi ikka natuke põnevam oleks, siis oleme omale teataval määral lisalogistikat korraldanud.

Näiteks torkas meile pähe geniaalne idee, et enne ärasõitu tuleks ikka auto remondist läbi lasta. Ta on jupp aega erinevaid hoiatustekste meile vilgutanud ja lisaks viskab difrilukku ise peale ning lisaks teeb käigukast koledat häält ja lisaks lõpetas cruise control töölepingu. Ja midagi oli kindlasti veel. Ja lisaks tuleb juuli lõpus tal tehnoülevaatuse aeg kätte ning enne võiks ikka auto korda teha, eksole.

Seadsime siis sammud oma tuttava remondikoja poole. Kurtsime kõik oma mured ära ning saime järgmiseks hommikuks aja kirja.

Hommikul jooksime kõigepealt meie elamukompleksis asuvasse autorendifirmasse, et remondi ajaks ikkagi millegagi sõita oleks. Seal selgus, et autosid väljastav tegelane on hetkel ära ning tuleb nii 10-ne minuti pärast tagasi. Siinne 10 minutit on muidgi midagi muud kui meie 10 minutit. Seega seadsin mina sammud tagasi korterisse ootama ning mees läks autoga juba töökotta ära. Mõne aja pärast helistas, et kas ma olen auto juba kätte saanud. Mina olin aga ennast arvuti taha unustanud – õnneks – sest töökojast öeldi mehele, et nemad sellisid muresid ei lahenda ning mingu ja otsigu me endale teine koht. Eksole.

Korjas siis mees mind peale ning sõitsime esindusse. Seal saime pika seismise ja ootamise peale jutule ning järgmise nädala algusesse aja kirja.

Kokkulepitud ajal kohale sõites (seekord ei hakanud enne autorendiga tegelema) saime taaskord pika ootamise järel seekord kenasti jutule. Kuulati meie mured ära, vaadati auto üle ja öeldi, et võetakse tegemisse. Kui me siis uurima hakkasime, et kaua aega läheb, siis öeldi, et paar-kolm päeva. Meie suure kulmukergituse peale, et me kolme päeva pärast sõidame Omaanist ära, vaadati meile veel suurema kulmukergitusega otsa ja seletati, et see paar-kolm päeva kulub neil kõigepealt auto ülevaatamisele ja pärast seda alles saavad nad meile öelda, mida on vaja teha ja kui kaua see veel aega võtab.

Nojah – ühesõnaga nüüd me siin oleme. Viimased päevad rendiautoga ringi sõitnud (selle leidsime üsna palava jalutuskäigu kauguselt pärast oma auto äraandmist) ning siiani pole meil tegelikult veel selget ettekujutust, mis siis sellest remondivärgist saab – aga noh, inshallah – siin kultuuris lähevad asjad niikuinii oma rada pidi, sõltumata sellest, mida sina arvad, et kuidas nad minna võiks. Nii et mind enam isegi ei häiri ka, et ma homme ära sõidan ning ei tea, mis mu autost saab. No ja see pisiasi ka, et rendiauto tuleb homme kella kuueks viia samasse punkti tagasi, kust me ta laenutasime, aga meie peame südaööseks lennujaama saama. Ma seda ka veel ette ei kujuta, kuidas seda logistilist võrrandit lahendada. Ja jällegi – tundub, et küll kuidagi ikka saab.

Ja et elu ikkagi veel liiga igav ei oleks, oleme me tegelikult hetkel oma elukohta vahetamas. Uue elamise leidsime omale poolteist nädalat tagasi. Siis oli vaja dokumente vormistada. Siin riigis ei ole nii, et osapooled ise midagi kokku kritseldavad. Siin on kõik üürilepingud omavalitsuse nummerdatud kindla blanketi peal olevate lepingutena sõlmitud ning omavalitsuses registreeritud. See kõik võtab aega.

Ja lisaks selgus, et mul oli siiani puudu elamispinna üürimise jaoks kõige kriitilisem asi. Tshekiraamat. Siin nimelt käib elu tshekkidega, ning omanik ei tahtnud kuuldagi mingist muust maksevariandist – rääkimata nendest tõllaratastena suurtest silmadest, kui ma teatasin, et ma pole elu sees tshekke kasutanud. Siiralt küsiti selle peale, et kuidas ma siis üldse asju aetud olen saanud. Eksole. Meie praegune elukoht on rohkem harjunud meiesugustega ning nemad said oma raha ülekandega, mille tegelikult oli firma minu eest ära teinud. Elamispinna üürimine käib siin ju üldiselt vähemalt pooleaastaste ettemaksetega, nii et minu pooleaastase siinviibimine sai üüripinna osalt juba kohe alguses ette ära makstud ning nüüd oleks tulnud lepingut pikendada ja uus pooleaastane ports ära maksta. Aga me siis selle asemel liigume uude kohta.

Nii et tshekiraamat. Jalutasin järgmine päev panka (tuletan meelde, et siin on pangakonto seotud konkreetse kontoriga, nii et omi asju tuleb ajada alati ühes ja samas kontoris, ei saa minna sama panga teise kontorisse) ning ütlesin, et tahaks tshekiraamatut. Tuleb välja, et nii lihtsalt see asi muidugi ei käi – selle saamiseks oli vaja mingit teatud paberit minu tööandjalt. Õnneks töö juures kohe teati, mis paber see on. Järgmine päev sättisingi ennast siis firma kontorisse (mis, nagu ma olen vahepeal maininud, asub hoopis teises linna otsas kui kliendi kontor, kus ma tavaliselt töötan – ja minu pangakontor asub ka kliendi kontori juures). Firma kontorist sain dokumendid kätte – see tähtis paber andis pangale teada, kui suur mu palk on ning lisaks oli sinna kolme veretilga nimel vannutud, et nad maksavad mu palga aegade lõpuni ja edasigi veel sinna panka.

Jalutasin siis järgmine päev selle dokumendiga ning eelmisest käigust kaasa antud ja ette ära täidetud blanketiga uuesti panka. Seal anti mulle järjekorranumber ja saadeti ootama, aga natukese aja pärast tuldi teatama, et see kaks päeva vana blankett on vananenud ning neil on nüüd uued blanketid. Ega midagi – mul ju niikuinii midagi peale ootamise teha ei olnud, nii et täitsin teist korda blanketi ära. Olid jah mõned küsimused teistmoodi. Eksole.

Lõpuks sain siis kena ja viisaka näitsiku jutule. See vormistas asja ära ja teatas, et nüüd läheb kolm-neli tööpäeva aega ja siis saadetakse mulle sms, et ma tshekiraamatule järgi tuleksin. Nojah, mis siis ikka. Andsime siis üürileandjale ka teada, et mõned päevad tuleb oodata asjaga.

Eile hommikuks oli siis see kauaoodatud sms ka kohale jõudnud. See oli muidugi täpselt selline päev, kus mul juba kahele planeeritud kliendikohtumisele ja ühele sisemisele koosolekule olid lisandunud eelmisel päeval ära jäänud kaks kliendikohtumist ning veel üks sisemine koosolek. Ja ramadani tõttu on pank hetkel avatud ainult ajavahemikus 9.00 – 13.00. See ajavahemik oli mul ilma pausideta kliendikohtumisi täis. Eksole. Õnneks tekkis kahe kohtumise vahele hetk, kus mul õnnestus üks koosolek veerand tundi varem ära lõpetada ja järgmise koosoleku osalejad andsid teada, et jäävad hiljaks. Nii ma siis kasutasingi hetke ära ja lippasin panga poole (nojah, “lippasin” muidugi selles mõttes, et jalutasin nii mõistliku kiirusega, kui on võimalik liikuda kontsakingadega ja viksis riietuses 40+ kraadises päikesepaistes). Seal sain pärast ootamist oma tshekiraamatud kätte. Õnneks tabasin ka küsida natuke põhjalikumalt nende kasutamise kohta. Selguski, et siin on selline tore süsteem, et mul on üks konto, kuhu laekub mu palk. Ja siis nüüd thekiraamatu jaoks tehti teine konto. Ja kui ma tahan, et inimene tsheki vastu ikka raha ka saab, siis ma pean enne selleks oma esimeselt kontolt raha teisele üle kandma. Läksin siis uuesti numbrijagaja neiu juurde ja ütlesin, et ma siis nüüd tahaks seda ülekannet teha. Selleks ta õnneks mulle numbrit ei andnud, vaid andis blanketi ja ütles, et ta laseb selle ise töösse saata. Ma oleks peaaegu kallistanud teda sellel hetkel.

Lippasin siis töö juurde tagasi. Poole tee peal juba helistas murelik projektijuht, aga kohale jõudsin ma täpselt minutipealt uueks kokkulepitud koosolekuajaks. Ja läks mu koosolekute rida rõõmsalt õhtuni edasi.

Mehele olin ka vahepeal rõõmusõnumi teada andnud, kes siis õhtuks üürileandjaga kohtumise kokku leppis. Oli meil ju temaga kokkulepe, et võtme saame tsheki vastu. Leping ise oli juba allkirjastatud (vähemalt minu poolt). Läksime rõõmsalt kohale, võtsime tütre ka kaasa, kes polnudki veel maja näinud. Kohale jõudes aga selgus, et võtme oli tegelane “maha unustanud”. Ega miskit, kirjutasin siis ikkagi tshekid valmis – pannes sinna peale tulevikukuupäevad – selles mõttes on hea asi jah, et neil on nüüd paber minu maksekorraldusega, aga samas mina ei jää enne rahast ilma, kui on õigeks kuupäevaks ikkagi asjad korda aetud. Ja jäime lootma, et täna siis ikkagi võtme saame – sest, noh, jutu algust meelde tuletades, me sõidame homme siit ära ning enne tuleb oma praegusest korterist asjad välja kolida.

Sai kokku lepitud, et hommikul saame võtme. Sõitsime hommikul kohale, aga seal ei olnud kedagi. See-eest oli uks lahti ning oli näha, et oli tegeletud sellise korrastava remondiga, nagu me olime nendega ka kokku leppinud. Võti oli seespool lukuaugus. Panime omalt poolt teatud kriitiliste näitajate mõõdud kirja ning haarasime lahkudes võtme kaasa, et sellest koopia teha.

Nüüd on õhtu. Oleme lõpuks leidnud ramadani-rahus elavast ümbrusest võtmetegija ning omale lõpuks oma uue elamise võtme saanud. Lisaks käisime ja koristasime villas ühe toa ära ning poetasime esimese satsi asju sinna juba ka maha. Ülejäänud asjadega tegeleme homme – mees päeva ajal ning mina tulen appi õhtupoole pärast tööd. Muidu polekski eriti muret, aga meil siin paar asja, mis autosse hästi ära ei mahu. Eriti veel arvestades, et oma suure dshiibi asemel on meil väike rendisõidukas kasutada. Uurisime võimalust töökaaslase suurt autot kasutada, aga nemad hetkel Omaanist ära ja pole kedagi, kes saaks võtmeid nende eest jagada. Nojah – kuidagi lõpuks ikka asjad ära lahenevad. Eksole.

Nii et meil siin kõik väga hästi ja stressivaba. Homme südaööl alustame teed Eestisse. Mis saab meie autost, kuidas me saame oma asjad uude elukohta, ja kuidas me ise lennuki peale saame… ah, kes selliste pisiasjade pärast ikka muretseb. Küll asjad kuidagi ikka laabuvad :).