Archive | June 2014

Allveefotograafia mobiiltelefoniga

Kulus pool aastat siinolemist, aga lõpuks ostsin endale ka uue telefoni. Vana iPhone oli mind küll väga ustavalt üle viie aasta teeninud, aga ma olin teda ikka korralikult ratsinud – rääkimata nendest kordadest, kui kõige pisem selle kätte sai ja aeg-ajalt kuhugi maha kukutas. Nii siis oligi tal külje pealt kenasti korpuses suur lõhe sees, kust kere sisemist elu piiluda võis. Rääkimata sellest pisiasjast, et nii vanale mudelile enam tarkvara update tuge ei pakuta, aga ilma selleta ei saa uusi äppe kasutada. Mitte et ma ise sellest nii hullult puudust oleks tundnud, aga teatud asju taheti töö juures kasutada ja mina olin see ainuke, kellel selleks sobivat vahendit ei olnud.

Nii siis seadsin sammud poodi. No tegelt mitu korda, sest ei suutnud kuidagi otsustada, et mida ma siis ikkagi tegelikult tahan. Aga lõpuks sai endal ka venitamisest villand ning otsustasin, et seekord poest ilma telefonita välja ei tule.

Käisin siis lettide vahel ringi ja lõpliku otsuse tegin naiseliku kombe kohaselt välimuse järgi. Nimelt eristus üks isend väga selgelt kõikide kenade, siledate, läikivate, ägedate, elegantsete telefonide hulgast.

Nii et siin on pilt minu uuest telefonist. See on küll netist võetud, aga sama mudel.

Minu uus taskuloom

Minu uus taskuloom; CAT B15

 

Eks ta kobakas muidugi ole – ikkagi ekskavaatoritootja poolt tehtud – aga mulle täitsa meeldib. Ma olen teda juba korduvalt betooni ja kivipõranda peale maha loopinud – meelega, sest see on lubatud. Ja isegi mõned kõned olen pidanud. Helin on veel küll jätkuvalt sättimata ja ma veel iga kord üllatun kui seda kuulen ja muigan, kui saan aru, et see minu oma on.

Nädalavehtusel tegime aga telefoniga fotosessiooni. Basseinis. Vee all. See tähendab, et mitte ainult modell ei olnud vee all, vaid ka telefon oli vee all. Kohati pidas ta küll veelainetust minupoolseteks ekraanipuudutusteks ja hakkas omaette elu elama, aga noh, ega teda ei reklaamitagi kui allveefotokat, nii et patt oleks nuriseda.

Siin siis üks stiilinäide esimesest fotossessiionist:

Merenäkk-tütar basseinis hõljumas

Merenäkk-tütar basseinis hõljumas

Kätelseis basseini põhjas

Kätelseis basseini põhjas

 

Pole paha ühe kõneaparaadi kohta.

Kuigi nojah – nüüd peaks ikka selle helina sättimise koha ka üles otsima. Kuigi sellised asjad on tänapäeva mänguasjade juures juba tõesti teisejärgulised – kes neid ikka helistamiseks kasutab.

Sääse- ja vihmavaba soe jaaniöö

Mitte et ma seda nüüd väga nina alla hõõruda tahaks – ainult natukene, eksole. Me ikka siin ka pidasime jaaniõhtut. Pühasid peame me siin küll kohalike kommete alusel, nii et vabu päevi ei jagatud ja arvestama pidi sellega, et hommikul tuleb ikka mingil hetkel ka tööle jõuda. Meil õnneks küll minuteid ei loeta, peamine, et töö tehtud ja asjad korras. Aga lisamõõde tuleb sellest, et viibime kliendi esindajatega samas ruumis ning nede tööpäev algab kell 07.30. Lõpeb see-eest 14.30. Ja siis jääme meie rahus ja vaikuses kontorisse edasi tiksuma ja tööd vihtuma.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid meie jaaniõhtust. Sõitsime mehe ja tütrega siis õhtul, kohalike kommete kohaselt tunniajase hilinemisega, kokkulepitud kohta mererannas. Mida ei paistnud, oli jaanituli. Ehku peale oletades leidsime kergelt kumavate grillisüte järgi rannast isegi õige seltskonna üles. Meeldetuletuseks tuleb lisada, et meil läheb juba seitsmest pimedaks ja seega oli kogunemise ajaks väljas kottpimedus. Esimene mure, et lõket polegi, sai kohalviibijate poolt leevendatud teatega, et meeskond läks puid hankima. Seda, kustkohast neid saada võib, ma öelda ei oska. Metsa poolest siinne riik ei hiilga ning ahjudega maju kütta ka vaja pole, nii et puuhalge ka kusagil müügil näinud ei ole.

Aga hankemeeskond oli ülesannete kõrgusel ja saabus peatselt kohale autotäie puudega. Kust nad neid hankisid – ei hakanud torkima. Kõige tähtsam, et need olemas olid ja et neid oli palju. Nii et saime korraliku lõkke. Lisaks veel pandi automakist käima Meie Mees oma Sinise Vilkuriga ning kodune tunne oligi olemas. Ning jah – sääsed ei seganud, vihma ei sadanud ning õhk ja merevesi oli soe. Väikese kirsina tordi peal käis aeg-ajalt tuul külastamas ja tõi lahkelt liiva ka silma, suhu ja kuhu iganes mahtus. Aga seda juhtus piisavalt harva, nii et oluliselt meeleolu ei seganud.

Seltskond oli mõnusalt rahvusvaheline. Kokku oli meid seal vähemalt kuuest eri rahvusest. Kui ma nüüd kedagi lugemata jätsin, siis väga vabandan. Rumeenia tütarlapsed üritasid kohalikku noormeest motiveerida üle lõkke hüppama, samas kui lõket peaaegu sel hetkel ei olnudki. Esialgsest uskumatusest hoolimata, et keegi üldse nii imeliku asja peale tulla võib, tegid nad kõik koos selle lõkkeületuse ikkagi ära. Tundus, et täitsa hea meelega sealjuures.

Meie lahkusime seltskonnast pisut peale südaööd ja liikusime koju. Teised algatasid sel ajal just ühe töökaaslase sünnipäeva tähistamiseks tordisöömist (olles eelnevalt ujumisega grill-liha kõrvale ruumi tekitanud). Enne magamaminekut käisime veel koduhoovi basseinis ujumas, et suurem liiv maha loputada ning seejärel juba oligi väga mõnus magama pugeda.

Hommikul töö juures tervitas üks kliendipoolne tiimiliige meid suure kausitäie erinevate puuviljadega. Kogunesime siis kõik, nii kohalikud kui mittekohalikud selle ümber sumisema. Kui mul pidi algama koos paari kohalikuga koosolek, siis jooksvalt arutasime mõned teemad juba köögilaua taga puuvilju nosides läbi. Kahjuks läks mingil hetkel aga ülejäänud seltskonna muljetamine nii valjuhäälseks, et olime sunnitud oma koosoleku siiski koosolekuruumis lõpetama. Positiivne häälestus oli siiski säilinud ning arutelu läks ääretult produktiivselt ja kiiresti. Selliseid õhtuid ja järgnevaid tööpäevi võin hea meelega edaspidigi nautida.

Oma(ani)pärased hetked: pikkade küünte kasulikkusest

Tuled töölt. Astud parklas oma auto juurde, avad ukse ja istud sisse. Käivitad mootori. Ning seejärel haarad elegantselt küüneotstega roolist, et sõitma hakata. Mida pikemad (ja tugevamad) küüned, seda parem.

Mure ju selles, et auto on tundide kaupa 45+ kraadide käes lõõskava päikese all küpsenud. Ja kõik tumedamad elemendid autos on päris kuumad, et mitte öelda kõrvetavad. Roolist sõrmedega kinnihoidmine ei ole eriti meeldiv tegevus. Õigemini on tunne, et nahk sulab rooli külge selle käigus. Nii et jah, küüned on tõsiseks abimeheks. Alternatiiv oleks endale kindad hankida – olen siin ka näinud daame valgete kinnastega autot roolimas ja täitsa mõistan selle praktilist väärtust. Teine alternatiiv oleks lasta auto konditsioneeril nii kaua käia, kuni temperatuurid talutavaks muutuks. Aga minul pole selleks enamasti piisavalt kannatust.

Kurvaks läheb asi siis, kui üks küüs juhtub ära murduma. Nagu mul näiteks täna juhtus. Nüüd tegelen dilemmaga, et kas ühtlustada ka teised küüned sama lühikeseks ja kaotada roolimisvahendid, või siis loobuda esteetilisest välimusest ja lähtuda praktilistest vajadustest… hmjaa.

Mehel ja tütrel läheb kenasti. Suuresti tegelevad veel reisiväsimusest ja temperatuurivahest tulenevast väsimusest väljapuhkamisega ning vahelduseks käivad basseinis ujumas. Tütrel tõusis küll eile õhtul kerge palavik ja hakkas kõht valutama. Hommikul oli ka veel pisut paha. Aga üldiselt andsid kodused ravivõtted abi ning täna õhtuks oli juba korras asi. Muidu oli meil plaanis homme varahommikuks kilpkonni vaatama minna, aga selle plaani jätame edaspidiseks, et lasta tal korralikult enne ära taastuda.

Pere (osaliselt) kohal

Mees ja tütar jõudsid eile öösel kohale. Reisi kulges kenasti, omade nüketega. See oli meile (nojah, mulle kaudses mõttes) esimene kogemus ööbimisega lennust. Ehk siis piletit ostes jäi Istanbulis lendude vaheks pea 24 tundi ja lennupileti hulka kuulus ööbimine lennujaama hotellis. Tegemist täitsa mõnusa korraldusega – õhtuks jõudsid nad Istanbuli. Siis tuli lennujaama pealt üles leida lett, kust ööbimise jaoks vajalikke atribuute jagatakse. Reisikorraldaja oli ette saatnud lennujaama kaardi, kus koht ära märgitud oli. Seal aga polnud mees tähele pannud, millise korruse kaardiga tegu oli, nii et nad ikka olid mingi aja lennujaamas ringi seigelnud. Aga nagu ikka, leidsid nad loomulikult õige koha üles, said asjad aetud ning öö kenasti hotellis veedetud. Ja pärast hommikusööki oli neil terve päev Istanbulis veetmiseks – või nagu tütar ütles, “ringijooksmiseks”. Õhtul taas lennuki peale ning öösel maandumine Muscatis. Viisadega said nad natuke võimelda, sest ametnikes tekitas hämmeldust olukord, kus mees omale turistika ostis ja tütrele ei ostnud. Tükk aega kulus ka selle peale, et ametnikud lõpuks tütre varasema turistiviisa leheküljest passi edasi lehitseks ja ka pärisviisa üles leiaks. Aga jällegi, lõpuks ikka sai kõik ära lahendatud.

Seega edaspidiseks taas tarkuseterasid juures. Ööbimisega ja Istanbuli-päevaga reisi variant meeldis mehele väga, nii et kasutaks seda veelgi. Ning passikontrollis teab jälgida, et ametnikud õigele leheküljele jõuaksid.

Magama saime sisuliselt varahommikul. Oli mida muljetada ja jutustada. Ettenägelikult olin töö juures hoiatanud, et võtan vaba päeva, sest ega pärast sellist olematut und minust asja küll ei oleks olnud. Nii siis magasimegi poole päevani ja nüüd vaikselt hakkame asjatama.

Ja nüüd on meil järgmise kolme nädala jooksul vaja leida uus elamine ja sinna sisse kolida. Saab huvitav olema.

Asjalikkusest on asi kaugel

Leidsin maailma kõige lahedama veebilehe: http://www.theuselessweb.com/

Ma olen seal juba mitu korda palunud viisakalt endale mõnda ägedat lehte näidata ja tuleb öelda, et tuju on kohe väga hea. Inimestel pole ikka oma ajaga midagi tarka teha, kui nad selliseid asju loovad – mis on väga tore.

See ise näitab loomulikult, milline igavuse ja laiskuse tase mul hetkel on. Töökaaslaselt laenatud Troonide Mängu viimane eestikeelne osa sai läbi (üllataval kombel ei saanudki ükski peategelane surma), kõik NCIS osad on nüüd lõpuks läbi vaadatud ja laiskus on nii peal, et mingit uut sarja ette ei taha võtta ning pooleliolevate internetikursuste kallal (näiteks Stanford pakub kursust andmebaaside kohta ja Courserast tuleb veterinaariat tutvustav kursus) ei viitsi ka vaeva näha. Koristada loomulikult ei viitsi ja kuhugi õuemineku plaane pole ka teinud, sest meil siin oli veel hiljuti troopilise tormi saabumise hoiatus õhus ja saadeti laiali infovoldikuid kuidas omale ikka toitu varuda ja autod ohutusse kohta parkida ja elektriseadmed välja lülitada. Teatud piirkondadest evakueeriti inimesed kah ära.

Täna küll on juba öeldud, et asi taandub ja keerab sutsu kõrvale, nii et tormi asemel tulevat lihtsalt suured paduvihmad.

Siit saab rohkem lugeda (kui seotud lugusid vaadata), kes soovib: http://www.timesofoman.com/News/35230/Article-Oman-weather-Tropical-storm-Nanauk-weakens-but-can-still-cause-heavy-rains-in-Oman

Hetkel veel on jätkuvalt päike ja palavus. Tavapärasest pisut jahedam on küll – eile keset päeva ringi sõites näitas auto termomeeter ainult 39 kraadi, samas kui viimased nädalad on tavataks hommikul tööle sõites 44 kraadi.

Ja kui veel kohalikke uudiseid jagada, siis Indias arreteeriti üks 61-aastane Omaani mees, sest ta üritas seal alaealisega abielluda (nad ei öelnud, mitmes naine see oleks olnud, aga kindlasti mitte esimene). Tema pere väitel tegi India pere talle tünga, sest talle näidatud sünnitunnistusel olevat vanuseks olnud 20, mitte 16. Ja asjal on juures veel see nõks, et kõigepealt pidi ta abielluma ühe tüdrukuga, aga kui see jalga lasi, siis otsustas abielluda ühe teisega. Aga esimese tüdruku pere sai selle peale kurjaks ja andis asja politseisse. Ja nüüd on hunnik inimesi arreteeritud.

Lugu ise siin: http://www.timesofoman.com/News/35232/Article-Omani-held-in-India-seeks-help-to-get-bail

Meil oli siin mõni päev tagasi kohalike töökaaslastega natuke juttu mitmenaisepidamisest. See siin ju vana traditsioon, aga tema sõnade järgi on põhirõhk sõnal “vana”. Ehk siis praegusel ajal on enamasti mehel ikka üks naine ja ainult väga vähesed võtavad endale mitu naist. Ja olemasolev naine olevat tema sõnul üsna suurelt otsustamise juures, et kas ja kes juurde võetakse. Temal endal on üks naine ja kogu tema suguvõsas olevat ainult üks mees, kellel on kaks naist – see mees on ise pime ja kurt ja teine naine sai võetud (töökaaslase sõnul) peamiselt selleks, et esimesel naisel rohkem abi oleks.

Alaealistega abiellumise teemast me temaga juttu ei ole teinud. Aga kui arvestada, et siin naised käivad tööl ja on üleüldse väga asjalikud, siis ma pigem kaldun arvama, et ka see teema on siin riigis oluliselt väiksema kandepinnaga kui teistes sarnastest kultuuriruumist pärit kohtades. Ega asjata siis ei pea vanakooli mehed minema omale naisi ülelahe otsima. Ja naiste puhul olen ma siin mitme kohalikuga juttu ajanud, kellel pigem vastupidine mure on – et vanus on juba kahekümnendate teisel poolel, aga meest ei paista kusagilt. Nii et praegune keskkond on selles osas pigem rohkem meile sarnanev, kui vanu traditsioone järgiv.

Mingist enne abielu kooselamisest siin riigis muidugi juttu ei ole. Juba ainuüksi võõra mehega kahekesi kohvitamas käimine on asi, mis ei ole naisterahvale kuidagi sobilik ja üks õige mees peaks sellise teo järel naisega kindlasti abielluma.

 

Meie endi logistikaga on nii, et pere on veel Eestis, aga paari päeva pärast tulevad mees ja tütar siia. Mees plaanipäraselt meile uut elamist vaatama ja tütar lihtsalt hakkas minu järgi igatsema kodus olles. Ja siis 10.juulil tuleme kõik koos Eestisse tagasi. Mina jään küll ainult kolmeks nädalaks. Kas ja milline osa perest tuleb ka koos minuga kohe siia tagasi ja kes tuleb hiljem sügise poole – seda kõik veel alles hakkame arutama.

Oma(ani)pärased hetked: kuum külm vesi

Elu Omaani stiilis. Teed päeval külmaveekraani lahti ja kõrvetad sealt tuleva veega käed ära. Õhtul on külm vesi piisavalt maha jahtunud, nii et saab lõpuks dushi alla minna ja nõusid pesta.

Ja see ei ole liialdus. Siin on veepaagid ju majade katustel ja veetorud jooksevad piki maja välisseina. Kui siis tundide kaupa 45+ kraadise õhutemperatuuri juures päike otse lagipähe paistab neile, tulebki kokku juba ülemäära kuum asi. Ning jaa… meil on siin juba pikemalt 40+ temperatuurid olnud. Ka 50 kraadi on ära nähtud. Kõik, mis on alla 30 on juba jahe ja paneb kampsuni peale mõtlema.

Nii et jah… keedetud munade “ehmatamisest” külma veega ei tule hetkel siin midagi välja. See-eest saab WC-pott väga sanitaarselt kuuma veega loputatud.

 

Muidu läheb eluga nii, et pere läks nädal aega tagasi Eestimaale jahutust otsima ja suvevaheaega pidama. Said seal veel paar viimast kuumalaine-päeva paremaks kohanemiseks. Nüüd on enamik juba nohused… eks seda oli ka karta kui +45 kraadist +10 kraadi peale minna. -35 kraadine temperatuurivahe oleks täiesti talvejopede väljaotsimist õigustanud.