Auto ostmine

Meie neljarattaline sõber

Oleme siin ikka natuke asjalikud ka olnud. Näiteks ostsime endale auto.

Protsess oli ootamatult lihtne. See tähendab algus oli keeruline – kui tuli sobiv auto välja valida. Siin on hinnad ja asjaliku auto kriteeriumid ikka hoopis teistsugused kui Eestis. Mingi hetk piilusime ka Dubai poole, sest seal on autod veel 20% odavamad kui Muscatis (me räägime siin kasutatud autodest loomulikult). Saime töökaaslaste käest infot, et kus on Dubai läheduses kõige ägedamad automüügiplatsid ning juba oligi sisuliselt plaan koos nädalavahetusel Dubai-autoostu-tripp teha. Siis aga torkas pähe see pisiasi, et mees on siin hetkel ju turistiviisaga, mis on mõeldud ühekordseks sisenemiseks ning uuesti sisenemiseks tuleb kolm nädalat oodata. Jah, inimesed on siin ka turistivisaga Dubais paari päeva jooksul edasi-tagasi käinud, aga ametlikult on piirivalvel õigus sind Omaani tagasi laskmast keelduda. Selle “pisiasjaga” me väga riskida ei tahtnud, nii et Dubai reis jäi tegemata.

Keegi küll pakkus, et ma võin ju minna ja ise sealt auto ära osta. Ma kujutasin seda elavalt ette jah – kuidas ma kapoti alla kuuesilindrilisele mootorile otsa vaatan ja müüjale kaasa kiidan: “oo… kaheksa silindrit…. äge…”. Ühesõnaga ma oleks ilmselt suuteline auto pähe kaameli ka koju tooma, kui ta ilus välja näeb ja proovisõidul ära ei lagune. Nii et seda varianti me kaaluma ei hakanud.

Keskendus mees siis Muscatis olevatele autodele, käisime ka kohalikud müügiplatsid läbi ja vaidlesime  arutlesime selle üle, mis sorti autot meil üldse vaja läheb, arvestades eriti sellega, et mehel veel pärisviisat ei ole ja asjad 100% kindlad ei ole mitte.

Aga noh, kuna minul on tegelikult ikkagi üsna ükskõik, milline üks auto on, peamine, et ta mind vajalikku kohta kohale viib, siis jäi suurem valikurõõm mehele. Ta siis valiski mõned eelistatud eksemplarid internetikuulutuste hulgast välja.

Siis sattusime järgmise takistuse peale. Nimelt oli vaja nende kuulutuste juures antud numbritele helistada. Mehel on peamisteks võõrkeelteks saksa ja vene keel. Inglise keelt räägib ka, aga mitte nii heal tasemel. Minul on inglise keel põhiliseks võõrkeeleks, seega siis oli loogiline, et mina neid kõnesid teen. Siin aga läksid minu sisemised blokid tööle. Nimelt on mul siinolemise ajal olnud väga huvitavaid telefonikõnesid Omaanlaste ja hindudega.

Põhiskeem nendel kõnedel on järgmine.

Mina: “Hello”

Helistaja: “Hello, how are you” (siin riigis alati ikka kõigepealt tuleb viisakusi vahetada)

Mina: “Fine, how are you”

Helistaja: “Fine, babababababababababababa”

Mina: “I am sorry. Can you repeat please”

Helistaja: “bababababababababababab”

Mina: “I am sorry, can you say it slower please”

Helistaja: “baba baba baba baba baba baba baba”

Mina: “i am sorry, i do not hear very well at the moment, can you say slower and louder please”

Helistaja: “BA BA BA BA BA BA”

Mina: “i am so sorry….”

ja nii edasi… ühesõnaga ma mitte kuidagi ei saa siinsest voogavast aksendist telefoni teel aru. iga fraasi peavad mulle helistajad umbes kaheksa korda üle kordama, kuni ma lõpuks aru saan. ja noh, see esimene fraas sisaldab ainult seda, kes ta on.. eksole.. ja siis tuleb järgmine fraas, mis sisaldab seda, mida ta minust tahab – ja seda peab ta taas kaheksa korda üle ütlema… ja siis ma vastan talle midagi ja siis vastab tema mulle… ja peab jälle kaheksa korda üle kordama…

Nii et teatud põhjustel ma väga ei soovi kohalikele helistada siin riigis. Sellest variandist rääkimata, et nad ei pruugi üldse inglise keelt osata… nii ma siis venitasin selle helistamisega… kuni endal ka häbi hakkas. Ja siis ma mõtlesin välja geniaalse plaani ja palusin töö juures ühte kliendi esindajat minu eest helistada 🙂

Ta oligi lahkelt nõus. Esimese kõne puhul asi õigustas ennast, sest selgus, et auto omanik tõesti räägibki ainult araabia keelt. samas oli sellest kõnest vähe kasu, sest see auto oli juba maha müüdud. Teise kõne tegi ta ka, aga seda ei võtnud keegi vastu… nii et tegelikult ma tülitasin kliendi esindajat täiesti niisama… aga õnneks on omaanlased väga lahke rahvas ja sellistest asjadest suurt numbrit ei tee.

Kuna teine müügkuulutus oli inglise keeles, siis võtsin lõpuks koju jõudes südame rindu ja helistasin ise sinna. Kõne vastuvõtja küll inglise keelt ei rääkinud, aga andis telefoni järgmisele, kes rääkis.

See oligi murdepunkt kogu autoostmise protsessis. Edasi läksid asjad juba kiirelt.

Järgmisel päeval saime müüja ja tema inglise keelt oskava sõbraga kokku, vaatasime auto üle, tegime proovisõidu, kauplesime natuke hinda alla ja lõime käed. Andsime 100 riaali “broneerimiseks” (see siis läks autoostu summa sisse, ei tulnud eraldi juurde) ning nad tegid lähimas putkas minu residendikaardist koopiad.

Kokkusaamise järgse päeva hommikul kogunesime kohalikku autoregistrisse (kuhu müüja ja tema sõber araabiapäraselt hiljaks jäid). Seal saime tänu minu soolisele kuuluvusele kiirelt jutule – siin riigis on asjaajamiste juures enamasti naistele omaette järjekord. Nii ka sõidukite registreerimisel. Ja kui meeste lettide taga olid pikad järjekorrad, siis naiste letis oli enne mind ainult üks inimene. Mõnikord on soolisest eristusest ikka kasu. Mõtlesin, et kas peaksin ehk ametit vahendama ning hakkama inimestele pakkuma ametiasutustes järjekorra võtmise teenust.

Korra leti taha saanud läks ka imekiirelt. Poisid olid enda poolt vajalikud dokumendid ette valmistanud. Nagu ma aru sain, siis oli seal tõend selle kohta, et kõik trahvid on tasutud ning lisaks siis kindlustus minu nimele ümber vormistatud. Mina pidin mingile araabiakeelsele dokumendile alla kirjutama, ning siis trükiti mulle välja araabiakeelne plastist “auto registritõend”, kus oli (olevat) minu nimi araabia keeles ning auto number (see oli sisuliselt ainus arusaadav asi seal dokumendil) ja igast muud araabiakeelset teksti. Kogu see lõbu maksis 5 riaali.

Dokumendid kätte saanud pistsime poistele müügisumma pihku (seda olime viimastel päevadel juppide kaupa erinevatelt kaartidelt välja võtnud, sest limiidid ei lubanud korraga kõike kätte saada, viimase jupi võtsime sellesama päeva hommikul veel). Nemad pistsid meile autovõtme pihku. Ja oligi kõik.

Lisaks küsisime veel üle kindlustusfirma nime ja asukoha ning lasime soovitada võimalikku autotöökoda ja selle asukohta. Mõlemad on juba üle vaadatud ja autole lasime hoolduse ka ära teha. Akende kiletamise muidugi ka, sest hämmastaval kombel oli see auto veel kiletamata akendega.

Nüüd siis ühesõnaga olen ma ametlikult autoomanik. Meie uueks sõbraks on siis mehe poolt valitud ja minu poolt heakskiidetud Jeep Grand Cherokee. 5,7 liitrise mootori (oli veel miski erisorti efektiivsem mootor… ), aeglustite ja kõige muu kohalikuks elustiiliks vajalikuga. Eestis ei hakkaks elusees sellst joomarist elukat ostma, aga siinse kütusehinna ning elustiili juures on see loom vägagi asjalik. Oleme teda juba nii liivas kui mägedes testinud ja ta tuleb oma ülesannetega täie auga toime.

See nädal andsingi oma senikasutatud rendiauto ära. Natuke nukker oli, sest oli temagi väga tublilt meid teeninud ning mõnusalt omaseks saanud. Aga eks ta läheb teenib siis järgmisi ja meie hakkame oma uue neljarattalise sõbraga uusi seiklusi kogema.