Archive | April 2014

Kohanemisvõimelised eestlased

Sündmuspaik: meie sisehoovi bassein õhtul poole kümne ajal.

Mina, mees ja lapsed ujumas.

Mina kurdan: “Veest väljas ei kannata olla, nii külm hakkab”

Mees sarkastiliselt: “Jajah, praegu ongi ju ainult 35 kraadi sooja…”

————-

Ma tõesti ei kujuta ette, mis suvel Eestis saama hakkab. Paneme õues kampsunid selga ja ujumiseks ostame kalipsod?

Aga loodetavasti osutume kodumaal sama kohanemisvõimeliseks kui siin.

Kohalik varblane ehk harilik muna

Meie muna

Meie muna

Meil elab köögiakna taga sõber. Linnukene, kelle ma alguses ristisin kohalikuks varblaseks, sest neid on siin palju.

Hiljem googeldasime ta ikka välja ka… inglise keeles on tema nimi “Common myna”, ehk siis eestipäraselt harilik muna, eksole. Google andmetel pidi tegemist olema tuvide ja varblaste kõrval (kes meil siin ka kenasti esindatud on) ühega kolmest kõige invasiivsemast linnuliigist maailmas. Nii et varsti võibolla jõuavad eestisse ka.

See konkreetne isend resideerub permanentselt meie köögiakna taga ning käib aeg-ajalt meile seal akna peale koputamas. Alguses oli pelglikum, aga nüüd on meiega üsna ära harjunud ning passib ja koputab seal ka siis, kui me köögis ringi liigume. Eks me natuke sokuta talle sinna aknalauale provianti ka…

Tal on tegelikult sõber ka siin. See käib küll harvem meid vaatamas. Või siis käivad kordamööda ja me lihtsalt ei tee vahet.

Meie muna koos sõbraga

Meie muna koos sõbraga

 

Tegelikult on mee hoovi kõige ägedamad linnud muidugi rohelised papagoid. Aga nemad on suht pelglikud ning resideeruvad ainult kõige kõrgemate korruste äärte peal ja lähedalt veel neist pilti pole saanud. Hommikuti on mul rituaaliks oma klaasike mangomahla sisehoovi poole vaataval rõdul vaikselt ära limpsida ning vaadet imetleda. Siis ikka rõõmustavad need papagoid oma ringilendamisega ka silma ja hinge.

Aga kõige hingelähedasem on muidugi meie muna… tema on ikka natuke nagu pereliige juba.

 

Nädalavahetuse tripp: Wahiba Sandsi kõrbevallutus ja piknikud wadides

Tegelikult oleme me siin vahepeal ikka asju ka teinud. Kõige ägedam oli muidugi nädalavahetuse tripp. Alguse sai see tegelikult juhuslikust kohtumisest toidupoes – oma tagasiolemise teisel päeval kohtusime seal nimelt teise Eesti perega, kellega ka varem ühe mõnusa tripi tegime. Muu jutu sees mainisid nad mõtet koos seltskonnaga nädalavahetuseks kõrbesse minna. Me siis otsustasime kaasa haakida ennast.

Nädala lõpuks oli küll ülejäänud seltskond (peale selle eelmainitud pere) plaanist loobunud, aga kuna mul oli õnnestunud viimasel hetkel meile kõrbes sõitmiseks vajalik neljarattaveoga ja aeglustiga seitsmekohaline dziip rendifirmalt kätte võidelda, siis otsustasime kahe perega ikkagi asja ära teha (st meie pere ja see poes kohatud pere siis).

Alustasime reede hommikul kell üheksa (no tegelt alustasime muidugi neljapäeva õhtul rendifirmast auto äratoomisega ja tundmaõppimisega – oli ikka tõsine elevant – ja siis veel tuli kahe päeva toit ning mõningad vajalikud grillimise-tarbed osta ja kodus ettevalmistada – selle kõige autossetassimise ja pealepakkimise protseduurist ma parem ei räägigi). Igatahes oli täiesti omaani-stiili tunne, sest neil on kombeks suurte suguvõsadena dziipidega põhjalikke piknikke pidamas käia – ma olen näinud isegi selliseid seltskondi, kellel oli suur laud ja toolid pikniku jaoks kaasas, grillidest ja muust pudi-padist rääkimata.

Paar tundi saime sõita ning mägiseid vaateid nautida kui jõudsimegi kõrbeäärsesse viimasesse linna. Seal tankisime loomad taas täis (no jõi see elevant ka ikka parajalt, peaaegu 20 liitrit 100 km kohta – õnneks on siin riigis kütus odavam kui vesi – peaaegu, sõltub, kui suures pakendis vett osta – kui näiteks väljas söömas käies lõunal omale pooleliitrise pudeli ostan, no siis tuleb veeliitri hind oma 5 korda kallim kui kütuseliitri hind on). Lisaks tuli minu elus esmakordselt ette nähtus, kus autojuht meelega oma autol kummid tühjaks laseb. Aga vot – siin seda tehti ja kui poleks teinud, siis kõrbesse sissesõidul olid suured sildid, kus tuletati meelde, et need hajameelsed, kes veel polnud tabanud nii kummaliste asjadega tegeleda, seda ka ikka teeks (lisaks anti nendel siltidel teada, et olgu külalised nii head ning ärgu tehku elamute läheuses autosõidutrikke ega püssilaskmisharjutusi).

Wahiba Sands

Wahiba Sands

Kõrb – ehk siis Wahiba Sandsi nimeline koht täpsemalt – oli ikka väga lahe. Ümberringi jalutasid kaamelid, kohalikud autogurud harjutasid düünides sõitmist – õnnestus näha ka päästeoperatsiooni, kus üks vend ennast poole düüni peale kinni sõitis ja siis tiene auto talle ennast kõrvale rallis ning siis välja sikutas ja seejärel eest ära põgenes, et mitte alla jääda. Kui me seal niimoodi seisime ja vahtisime, siis tuldi ka juttu ajama ning meile ka harjutamisvõimalust pakkuma. Me küll lahkelt loobusime tol hetkel sellest pakkumisest. Etteruttavalt võin öelda, et pärastpoole mees ikka pistsis nina ühest korralikust düünist alla küll ja niisamagi sai ringi rallitud.

Päästeoperatsioon

Päästeoperatsioon

 

Rallisime päris jupp aega. Eks me sõitsime ikka pikki “teed”. See tähendab, oli näha, et seal oli teisigi autosid sõitnud. Lõpetasime oma matka 1000 öö nimelises ööbimiskohas. Tegelikult oli meil ka endil olnud alguses mõte kõrbesse ööbima jääda, aga ei saanud enam kohtadele löögile – nädalavahetusel ikka kõik täis sealsetes asutustes ja kui midagi saada on, siis on see ikka väga halva hinna-kvaliteedi suhtega. Nii et 1000 öö juures keerasime lihtsalt otsa ringi ja sõitsime tagasi kõrbest välja.

1000 öö kämp

1000 öö kämp

 

Tagasiteel sai veel kaamelitega võidujooksu tehtud – st nemad lonkisid  ja meie sõitsime autoga nende ümber ringe ja üritasime neid pildi peale saada.

Kaamel. Päris.

Kaamel. Päris.

 

Kõrbest välja saanud lasime bensukas autodel rehvid jälle õhku täis (oli juba meelest läinud, eksole 🙂 ning asutasime ennast paarikümne kilomeetri kaugusel asuva wadi poole teele.

Wadi leidsime kenasti üles – tänu teise pere navigeerimisele. Üldse oli kogu see matk selline, et nemad olid giidiks ja meie vurasime nende järgi, sest ei olnud meil mingit navigeerimisvahendit kaasas.

Wadi nime ma pean mingi hetk sellesama teise pere käest küsima. Ise küll ei oska hetkel midagi pakkuda. Aga vot ilus oli ta küll.

Teadmata nimega wadi

Teadmata nimega wadi

 

Seal siis pidasime oma piduliku ja rikkaliku pikniku maha. Ega see lihtne ei olnud. Autode juurest tuli veel nii kilomeeter jalgsi minna, aga meil oli ju hunnik söögitavaari kaasas, lisaks veel grill ka. Aga nagu siin riigis ikka – kus häda kõige suurem seal india abimees kõige lähem. Ega me siis esimesed sellise murega isikud sealkandis polnud ning parklas passisidki kärudega poisikesed, kes olid valmis ühe riaali eest sinu kraami oma käruga kohale tassima. Meil kulus kamba peale kolm kärutäit vurama nad panidki.

Meie siis sättisime ennast paika ja panime grilli hakkama. Kuna olime kohale jõudnud üsna hilja, siis hakkas vargsi juba hämaraks minema ja enamik inimesi asutas ennast vaikselt minekule. Meie olime ühed viimastest ja lahkusime tegelikult täielikus pimeduses. Kärupoisid ootasid kannatlikult ja et nad ikka jaksaksid, siis jagasime neile vahepeal natuke grillitud kana ka. Enne seda olid nad muidugi pisut kakelnud omavahel, sest kui inimesi hakkas vähemaks jääma, siis arvasid ühed sutsu suuremad kärupoisid, et nad tahavad ise meie valvesse tulla. Otseselt löömaks ei läinud, küll aga muudkui pressiti kordamööda meile aina lähemale, kuni juba otsapidi vaat et meie piknikuteki peal oldi – ja siis hakati oma käru õlitama. Mehed ikka pidid neid korduvalt eemale peletama, sest nad olid nagu varblased – iga eemaleajamise peale lendasid kergelt ja kiirelt laiali, selleks, et natukese aja pärast taas ligemale hiilima hakata.

Päris lõpuni pidasid siiski ainult kaks vaprat vastu. Teised lasid pimeduse tulekuga ikkagi jalga. Nad võisid ka minu vahepealsest ütlusest, et meil veel kaks tundi läheb, valesti aru saada, et me tahame kahte käru. No mahutasime oma asjad ka selle kahe käru peale – suur hulk sai ju kohapeal ära tarbitud.

Piknik pimeduses. Pange tähele ootel kärusid...

Piknik pimeduses. Pange tähele ootel kärusid…

Enne lahkumist nägime ära veel viimase uue sõbra, kelle kohalviibimisest olime jutte kuulnud, aga oma silmaga veel ei olnud näinud. Tegemist oli siis skorpioniga. Päris põnev oli teda piiluda – aga nina liiga lähedale ei kippunud panema.

Sõber skorpion

Sõber skorpion

Autode juurde jõudes tabas meid aga uus üllatus. Parklasti väljuv autotee (ja tegelikult ka suurem osa parklast endast) oli muudetud suureks peoplatsiks. Tekid olid maha laotatud ning kogu plats kihas dishdashades meestest. Lisaks käis kõva püsside paugutamine. Võttis natuke nõutuks küll. Mehed läksid asja uurima. Selgus, et olime sattunud Omaani pulma meestepoolsesse ossa. Siin ju kestavad pulmad mitu päeva, mehed ja naised peavad seda eraldi ning kombeks on ikka sadu inimesi kohale kutsuda. No sadu oli neid seal kindlasti. Ega meie mehedki muidu pääsanud, kui pidid maha istuma ning pulmakülalistena sööma ja jooma ja juttu ajama. Lõpuks siis olid viisakused vahetatud ning tehti meie autodele tee vabaks. Paar korda küll kogemata sõitsime kellegi sussidest üle, aga sellest suurt lugu ei tehtud.

Wadist õnnelikult välja pääsenud ning peigmehele õnnistuseks eestlaslikult vihmasabina esile mananud, liikusime ööbimiskoha otsimiseks lähima suurema linna poole. Sur nimeks. Kaugjuhtimisel abilised aitasid teisel perel ka vajalikku kohta navigeerida ning leidsimegi omale väga soodsa apartment tüüpi ööbimiskoha. Ega seal midagi luksuslikku ei olnud – näiteks nagu wc paberit ja muud sellist. Tegelikult küll toodi ikka hiljem koos lastele mõeldud lisamadratsitega ka iga toa jaoks oma wc-paberi rull kohale, nii et ma siin niisama norin esmapilgumulje üle. Kõik mis vaja – soe dush ning voodi – olid olemas. Ja külmkapp ka, kuhu veel allesjäänud toit ööseks peitu panna.

Selle Suri ööga vist siinkohal katkestakski jutustuse. Järgmise päeva seiklustest juba mõni teine kord.

Soe ja pime

Üks asi, millega mu ajul siin keeruline kohaneda on, on õhtune pimedus. Õigemini siis varase pimeduse ja soojuse kombinatsioon. Eestis on need kaks ju teineteist välistavad asjad. Varakult läheb pimedaks sügisel-talvel-kevadel ja siis on pimedal ajal ka külm. Soojust jagub pimedaks ajaks suveöödesse, aga siis on pime ainult tõeliselt sügavatel öistel tundidel.

Siin aga läheb pimedaks juba enne seitset ning samal ajal on veel ikka väga soe.

Ja seetõttu ongi nii, et kui on selline päev nagu täna, kui tuli pikemalt tööd teha (sest üks kriitiline termin on kogu tiimi jaoks lähenemas) ja poole kaheksa ajal lõpuks kontorist välja said, sumedasse 30-kraadisesse pimedusse (ja aknast oli pimedust juba pikalt paistnud), siis ütles aju jälle, et kell peab ikka vääääga palju olema. Ja kui töökaaslased hakkasid arutama, kas nad täna veel jalgpalli jõuavad mängima, siis oli küll esimene mõte, et mis treeningplatsid neil küll südaöösel lahti on.

See-eest oli jälle omamoodi lahe koju jõudes perega koos basseinis pimeda taeva, siravate tähtede, kummuli kuu ning valgustatud palmide taustal ujuda.