Nädalavahetuse rannaluure

Nurgatagune salarand

Nurgatagune salarand

Me olime Omaanis viibimise aja jooksul jõudnud ainult ühe korra mere äärde. Arvestades, et tegemist on mereäärse linnaga, kus on pikad rannajooned, siis oli tegu üsna häbiväärse asjaoluga. Seda tuli kindlasti parandada. Nii võtsimegi eelmise nädalavahetuse plaani kindlasti varbaga merd katsuda.

Keeruliseks teeb asja aga see, et me ei ole veel päris tuttavad erinevate randade ja sealsete kommetega. Niipalju, kui ma aru saan, siis on siin kohalikel kombeks rannaärseid liivaplatse kasutada jalgpalli mängimiseks, mitte päevitamiseks. Küllap tundub neile, kes nad näevad suurt vaeva ennast liigse päikese eest kaitsmisega, väga naljakas mõte selle ebamugavalt palava asja kätte vabatahtikult praadima minemisest. Nii et päevitamise kultuuri siin ei ole ning kui rannaala pole hõivatud jalgpallimängijatest, siis on seal kindlasti mõni dziip koos piknikku pidava perekonnaga.

Meiesugustele turistihingega euroopalikke rannamõnusid nautijatele on ka variandid – nendeks on tasulised rannad. Peamiselt hotellide juures ning lisaks vähemalt üks peamine, millest ma siin kuulnud olen, Divers Club nimeline koht (mis jääb juba sutsu linnast välja – ja “sutsu” kohalike vahemaade mõistest, ehk siis meie kodust on sinna pea tund aega sõitu). Nendes randades saab (kuulu järgi) päevitada, rannabaarist alkoholi osta ja üldse valge inimese kombel rannamõnusid nautida.

Nende randade miinus on aga see, et meie oleme üsna laisad inimesed ja saame nädalavahetusel ennast liikuma alles pärastlõunal. Kui sinna otsa panna veel asjade kokkupakkimiseks kuluv aeg ning kohalesõitmiseks kuluv aeg, on kell juba seal maal, et päikeseloojanguni pole just palju jäänud. Arvestades, et nende randade ligipääsumaksud olevat suurusjärgus 5 – 10 riaali, siis hakata maksma kolm korda nii suurt summat ühe tunni päevitamise eest – ei tundu ülemäära ahvatlev. (Tegelikult on see muidugi lihtsalt ettekääne, mille taha oma laiskust peita.)

Mingil hetkel vaatame kindlasti ka need kohad üle, aga seda siis, kui suudame ennast hommikul paremini mobiliseerida ja kui oleme muid variante ka paremini tundma õppinud.

Selle muude variantide tundmaõppimisega saigi algust tehtud. Otsisime netist infot võimalikke randade kohta ning valisime ühe välja. Plussiks veel see, et kõrval asus ka linna üks suurimaid randu, ehk see ainuke, kus me juba käinud olime. Sinna saab autoga ligi ainult ühest otsast, aga kuna ta on väga pikk ja vahel on wadide sissevoolukohad, siis tahaotsa autodega piknikku pidama ei tulda. Ning väikese jalgpallishow vastu pole meil midagi.

Kaardi järgi tuterdasime pisikesi eksklusiivrajooni tänavaid pidi selle nurgataguse salaranna juurde kohale. Oli tõesti olemas ja päris kena. Seal küll oleks vaja ujumisjalanõusid, sest liivaga vaheldumisi on ka kõvemat ja teravamat materjali, aga see-eest on tõesti huvitav ja mõnus nurk. Ujumisriideid kaasas polnud, nii et tuterdasime niisama põlvini vees. Netis oli selle ranna kohta kiidusõnu öeldud just ka snorgeldamise osas, ja elu seal jagus isegi vee piiri peale.

Rannavalvur

Rannavalvur

RIMG0216

Elurikkus

Paberkaardi pealt (ma vanamoodsa inimesena ja orienteerumisgeenidega koormatuna armastan ikka sellist asja võõras kohas kaasas kanda) tundus, et natuke edasi on veel paar sellist väiksemat randa. Üritasime ka neile ligineda, aga teed muutusid äkitselt privaatteede ja tupikute võrgustikuks, nii et lõpuks meie edasi-tagasu ukerdamise peale kohalikud juba sõbralikult viitasid meile, et labürindist väljapääsemise suunda näidata. Need lisarannad jäidki seega hetkel veel leidmata.

Lohutuseks tegime lisapeatuse koduteele jääva suure ja juba tuttava ranna ääres. Al Qurumi rand nimeks. Või siis arvestades kohalike ükskõiksust vokaalide osas (sest nemad vokaale ju üldiselt kirja ei pane ja igaüks peab ise teadma, kuidas mingit asja hääldatakse), võib kohata ka kirjapilti Al Qurm ja Al Qurom (neid kõiki variante näiteks paari kilomeetri raadiuses linnaosa teeviitade peal). Ka seal lobistasime põlvini vees ning hiljem uurisime meretähtede käitumist. Ülilahe oli oma silmaga näha, kuidas väga hästi liivakarva taustaga sobituvad meretähed liikusid. Alguses arvasime, et nad vooluga kaasa lähevad, aga ühel hetkel oli näha, kuidas nad selgelt vastuvoolu liikusid (see uurimustöö toimus ühe wadi merre sissevoolamise koha peal). Asja täpsemalt edasi uurides jõudsime arusaamale, et nad liikusid varju poole. Kui astusime päikese ette, nii et vari nende peale jäi, siis jäid nad paigale. Kui varju nende pealt ära nihutasime, siis hakkasid nad uuesti ise varju poole liikuma. Väga lahe oli seda ise oma silmaga mõnekümne sentimeetri kauguselt jälgida. Lisaks meretähtedele siblisid seal ringi ka erinevad pisikesed krabid. Ka nende puhul oli lahe liikumissuunda jälgida – peale vaadates eeldaks, et see suur karbi osa jääks kõige taha, aga see on hoopis pooleldi diagonaalselt eespool ja külje peal. Loodusõpetuseks igatahes päris head kogemused ja meile päeva kordamineku mõistes lisandunud positiivsed emotsioonid.

Al Qurumi rand

Al Qurumi rand

Meritäht

Meritäht

Tags: , , ,

2 responses to “Nädalavahetuse rannaluure”

  1. Külli says :

    Hei!
    Kuidas Omaanis üldse väljaspool nö turistirandu naisterahva suplemis(rõivastus)e peale vaadatakse? On see aktseptaabel või pead selleks ka eraldi kostüümi hankima? Kuidas abikaasa ja pisipiiga kohalejõudmise ettevalmistused lähevad?

    • katri says :

      Hei!

      Ega siin jah, bikiinides ei käida. Kohalikud naissoo esindajad kasutavad tõesti ujumiseks pikki pükse ja pikkade käistega pluusi. Meie ka vaikselt liigume trikoodelt pikematele variantidele, et rohkem sulanduda. Tänagi käisime tütrega sisehoovi basseinis trenniretuuside ning õhukeste trennipluusidega (lühikeste käistega siiski). Minul olid ikka ujumisriided ka nende all, sest märja t-särgi võistlust ei soovi eriti korraldada siin. Ei olnudki eriti ebamugav ja selles mõttes oli hea, et ei pidanud enam mingite vahtimiste pärast muretsema. Ütlema siin ei tulda, selles mõttes on ikka väga tolerantne rahvas islamiriigi kohta.

      Poes nägin ka ühte spetsiaalset ujumisriiete komplekti – kapuutsi, pikkade käistega ja pika kehaosaga pluus (siin on ju see ka kombeks, et kui püksid on liibuvad, siis peab pluusisaba poole reieni ulatume) ning pikad püksid. Hinnaks 90 euri (pluus) + 70 euri (püksid). Ei hakanud miskipärast ostma 🙂

      Abikaasa ja põnni ettevalmistused, siinsele asjaajamisele kohaselt, venivad. Aga eks me vaikselt lükkame. Järgmise nädala lõpus peame suuremate lastega riigist välja minema, neil saavad turistiviisad otsa. Loodetavasti saame pärast kõik koos tagasi tulla, aga kas see on nädal pärast lahkumist või hiljem, seda hetkel ennustada ei oska.

      Tervisi teile 🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: