Archive | March 2014

Tagasi Omaanis / Viisasaaga

Oleme reedest saadik tagasi Omaanis. Viisadega küll täiesti ühel pool asjad ei ole. Vanemate laste viisad said tõesti valmis ja nende valmimise järel ka siia tagasi tulime. Mehe ja noorema lapse viisat küll veel tagatubasid pidi aetakse (praegu tulid turistiviisaga riiki), aga vaikselt on juba maad võtmas arusaam, et ega sellest arvatavasti tulu tõuse ning minu kaudu mehele ja põnnile viisat ei saa. Eks siin jah, naiste kaudu pereviisa saamine on ikka väga haruldane asi. Oleks seda enne siiatuleku planeerimist teadnud, siis ilmselt poleks asjaga alustanudki. Nüüd aga, kui juba kogu perel on vaim valmis ja sisemine otsus paariaastasest siinviibimisest tehtud, on mul tegelikult hea meel, et ma liiga vara seda pereviisa muret ei avastanud. Meile kõigile väga meeldib siin ja kahju oleks, kui oleks sellest seiklusest ennast ilma jätnud.

Nüüd oleme juba siin ja katsume ikka mingi lahenduse leida. Näiteks mehe kuhugi tööle sokutada – sest meestele saab tööviisasid kergemini kui naistele Eks tal mingid mõtted olid niikuinii, aga pereviisa olemasolul oleks olnud pikemalt aega atra seada. Nüüd siis tuleb natuke kiiremini mingi lahendus välja mõelda.

 

Austrias lumevangis

Esimese nädala olime Austrias all orus. Kuna seal sai esialgselt broneeritud aeg otsa ja uus seltskond oli peale tulemas, siis kolisime uude kohta  seekord üsna üles mägedesse pisikesse külakesse. Vaated on maalilised. Esimene päev oli kõik nii roheline ja roheline. Öösel aga hakkas lund sadama. Sadas terve päeva ja teisegi veel jupikese otsa. Nii et eile me siit kuhugi ei liikunud. Täna saatsin pere ümbruskonna huviväärsusi avastama ning jäin ise lumehangede vahel kükitavasse majja tööd tegema. Ümbruskonna tranformatsiooni saab aga altpoolt vaadata – kõik pildid meie praegusest köögist.

Vaade köögist: Päev 1

Vaade köögist: Päev 1

Vaade köögist: Päev 2

Vaade köögist: Päev 2

Vaade köögist: Päev 3

Vaade köögist: Päev 3

 

Viisa koha pealt on seis sisuliselt sama tark kui varemgi – mehele on viisast ära öeldud ja lisakanalid hetkeks veel tulemust andnud ei ole. Survestamise töö jätkub. Ainus täpsustav info on see, et varasemate lootuste asemel, et mõne päeva jooksul midagi selgub, on juba tekkinud asjaajamiste käigus kogemustel baseeruv oletus, et asi võtab pigem nädalaid. Vanemate laste viisa see-eest peaks  nädala lõpus valmis olema, nii et mure ainult mehes ja nooremas lapses.

Eks me siin siis ootame lõplikku kinnitust vanemate laste viisa osas ning nuputame, et kuidas edasi. Küll kuidagi ikka edasi asjad lähevad – ega nüüd maailm ju seisma jää.

Mäed ja lumi ehk pereviisat oodates

Vaade mäeküljel matkates

Vaade Austria mägedes matkates

Väsinud tütar pärast suusamäe alistamist

Väsinud tütar pärast suusamäe alistamist

 

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb ilmselt alustada sellest, et me oleme hetkel Austrias. Nädala oleme juba olnud, siis meil internetti polnud. Nüüd kolisime teise kohta ja siin jagatakse netti ka.

Peamiseks Omaanist eemalviibimise põhjuseks on pereviisa ootamine. Selleks, et viisat saaks taodelda, tuleb ise samal ajal riigist väljas olla. Nii tulimegi lastega ära, et kogu pere jaoks saaks pereviisat taodelda. Ja kui juba niikuinii riigist välja tuli tulla, siis tundusid Austria suusanõlvad üsna toreda kohana, kus ülejäänud perega taas kokku saada. Mees sõitis muu perega Eestist Austriasse. Meie lastega sõitsime lennukiga Münchenisse ja sealt siis juba korjas mees meid peale.

Naljakas on muidugi suusatamas käia, kui orus päike paistab, lilled õitsevad ja inimesed käivad lühikeste käistega ringi. Aga siinne piirkond on tuntud oma kõrgete nõlvade poolest, millest kõrgeim, Hintertux, on aasta läbi suusatamiseks avatud. Nii et jagub lund ja suusanõlvu siia praegusekski. Suusatamisele vahelduseks saab ka allpool nõlvadel matkamas käia. Varasematel aastatel oleme ikka lumisemal ajal siin käinud, ning praegused rohelised nõlvad on endalegi uueks ja väga meeldivaks elamuseks. Ilus on siin ikka küll. Eks kui mingi hetk päris fotokatest kah pildid maha laetud saavad, siis saab midagi asjalikumat ka üles pandud. Siinse postituse klõpsud on tehtud telefoniga.

Esialgne lootusrikas plaan oli piirduda nädalaga. Samas olime valmis ka asjade venimiseks. Ja hea oli, et olime valmis, sest asjad loomulikult venivad. Probleem on nimelt selles, et naisterahva kaudu üldjuhul pereviisasid ei jagata. Oleks ma meesterahvas ja taotleksime me minu naisele ja lastele viisat, siis oleks üsna kindlalt nädalaga asja kätte saanud. Nüüd aga öeldi esimeses ringis abikaasale viisast ära ning tööandja näeb praegu vaeva meie erandjuhtumi läbisurumiseks ministeeriumikontakte kasutades. Sama rada tuli neil läbi teha juba mulle tööviisa saamiseks – samamoodi seetõttu, et ma naisterahvas olen. Nii et kuna see üks kord juba on läbi läinud, siis lootust on, et õnnestub ka seekord. Ja kui ei õnnestu – eks siis mõtleme edasi. Homme-ülehomme peaks midagi selguma.

Seni aga naudime ilusaid vaateid mägises Austrias.

Tripp: Wadi Shab

Hüpe kaljudelt - lõbustus julgetele Wadi Shabis

Hüpe kaljudelt – lõbustus julgetele Wadi Shabis

 

Käisime täna koos “naabriperega” Wadi Shabi külastamas. Ma pean neid küll tuhat korda südamest tänama, sest see oli ääretult võrratu seiklus. Ja neil endil tegelikult jäi üks laps õhtul haigeks, nii et ema jäi lastega koju ja meiega koos seiklema pääsesid ainult isa ja külasolev (väga nooruslik) vanaema.

Ma pean tunnistama, et väga ei jaksa kirjutada. Kell üheksa hommikul oli start ning umbes kuue paiku jõudsime koju. Sinna vahele mahtus 2×1,5 h autosõitu (koos mäeahelike ületamisega), peatus Sink Hole nimelises kohas (see oli ka täiesti fantastiline koht ja poeg broneeris sinna juba ette ära ühe terve päeva sealveetmise) ja ülejäänud aeg kulus Wadi Shabis matkamisele ja ujumisele. Nüüd oleme kodus kõik väääga vaiksed ja rahulikud ja ma oletan, et uni tuleb meil täna väga hea.

Ahjaa – see kribal, kes ülaloleval pildil kalju pealt vette hüppab, on minu poeg. Me teised hüppasime ka natuke siit ja sealt – aga nii kõrgeid lende me ei soovinud mitte teha. Meie peamised lennud jäid Wadi Shabi lõpuossa, kus viimased mõnikümmend meetrit ei saa enam jala matkata, vaid tuleb ujuda ning seejärel veel kitsast vahest kas vaikselt läbi sulistada või altpoolt sukelduda ning seejärel saab lõpukoopasse, kus poeg harrastas kose kõrvalt allahüppamist ja meie teised lihtsalt koopaserva pealt allahüppamist.

Igatahes oli tegemist ääretult fantastilise seiklusega – ma juba ütlesin midagi sellist, eksole? Tõendus sellest, kui tugev mulje sellest jäi. Jah, lõppu jõudmiseni tuli ikka pikalt wadi põhja ning küljeseina pidi matkata ja see oli üsna väsitav. Eriti seetõttu, et lastele said eile uued matkalajanõud ostetud (spetsiaalselt tänaseks matkaks – et saaks kividel matkata ja samas kannataks vees liikumist). Ja nagu uute asjadega ikka, siis pikalt nendega käia ei kannatanud, sest kohe hakkasid villid tulema. Nii tuligi poeg praktiliselt kogu tee paljajalu. Tütar käis esimese otsa oma jalanõudega (vahepeal tegime siis plaaasterdamise ja taasplaasterdamise peatusi), aga tagasiteeks andsin talle oma matkaplätud ja ise lohistasin jalas poja jalanõusid (tema jalg on minu omast juba paar numbrit suurem). Igatahes käidud me saime ja tagasi plaanime ka kindlasti minna.

Mõned pildid veel.

Sink Hole ülaltvaates

Sink Hole ülaltvaates. Vesi pidi vägagi sügav olema.

 

Vaade Wadi Shabi matkalt (pildi autoriks tütar)

Vaade Wadi Shabi matkalt (pildi autoriks tütar)

 

Matkarada Wadi Shabis

Matkarada Wadi Shabis

 

 

Mida me sööme?

Kodune õhtusöök

Kodune õhtusöök

 

Üks oluline küsimus, mis endal enne siiatulekut oli ja mida meilt palju küsitud on: mida te sööte?

Vastus on see, et sööme üsna sarnaselt nagu Eestiski. Nagu pildilt näha, siis täna näiteks ahjukana kartuli, porgandi ja küüslauguga ning kõrvale tomati-kurgi-lehtsalati salat. Teistel õhtutel teeme pastat hakklihaga või praeliha riisi ja köögivilja seguga või kanafileed aedubadega jne jne. Nii et üsna tavaline. Nii hakkliha kui ka praeliha on siin muidugi veiseliha või lambaliha, mitte sealiha. Nii et natuke võtab mul harjumist, et seda nii teha, et meile selle maitse liiga võõras ei oleks. Vaikselt harjub. Kalasõbrad lapsed kahjuks eriti ei ole, aga erinevaid variante värskest ja külmutatud kalast ja muudest mereandidest on poes meeletult.

Muidugi on põhjalikul järelemõtlemisel mitmeid asju, mida siin poes ei ole. Verivorsti ja hapukapsast näiteks. Ja vorsti ja sinki on siin ka minimaalselt ja seda enamasti Euroopast kalli hinnaga kohale toodud või siis kalkunist. Ma näiteks olen siin teinud kalkunipeekonit lastele – täitsa sõid. Tavaline juustuvalik on oluliselt väiksem kui Eestis, aga delikatessjuuste jällegi jagub. Piimaletist osa on tavariiulitel, mitte külmas, aga samas on külmletist täitsa normaalset piima ka võimalik leida. Pagaritoodete letist suurem osa koosneb erinevatest saiakestest ja pätsikestest, aga samas on saada ka saiast oluliselt tumedamat leivalaadset toodet. Puuvilju ja köögivilju on tõeliselt suur valik. Sinna hulka kuuluvad ka kartulid ja porgandid ja kapsad ja sibulad ja küüslaugud ja suures valikus värsket maitserohelist ja üldse igasugused tuttavad asjad. Lisaks veel suurem hulk veel tundmatuid asju, mida on plaanis vaikselt tundma õppima hakata. Praegu veel käime poes ja imetleme igasugu huvitavaid leide. Puuviljadest on meie praeguseks suureks lemmikuks – üllatus, üllatus – õunad. Pojale meeldib üks roheline hapukam sort ja tütrele punane mahlasem sort. Mina enamasti haaran paar apelsini ja teinekord arbuusi ja vaikselt katsun otsast hakata ka puuviljade osas põnevamaid asju proovimiseks võtma. Mis tuletaski meelde, et peaks külmakapist viimati ostetud mangod välja otsima. Eestis olid need meil üheks lemmikuks, aga üsna harva oli heas seisukorras mangosid leida (ega me väga pühendunult ei otsinud ka muidugi, mees oli peamine, kellel tuli aeg-ajalt pähe neid kaasa haarata).

Teine suur teema on jook. Kraanivett siin väga jooma ei kipu. Teoorias ta muidugi sobib joomiseks, aga juba ainuüksi maitse on üsna kehv ja üldse. Nii et hetkel tassime liitrite kaupa vett poest koju. Õigemini viieliitriste püttide kaupa enamasti. Kodus Eestis oli meil nii hea kraanivesi, et selliste rumalistega seal ei tegelenud.

Lisaks vee tassimisele tassime me suurtes kogustes mahla. Need on meie suured lemmikud siin.

Meie suured lemmikud

Meie suured lemmikud

 

Igaühel on oma lemmik, nii et tülisid stiilis “sina jõid kõik ära ja mina ei saanudki” meil seetõttu ei esine ja poes on mahlaleti ees lihtne, täpselt on teada, mida kaasa haarata ja küsimus on ainult kogustes. Minu suureks lemmikuks on Mango ja alguses testisin ikka mitmete erinevate firmade mahlad läbi. Võitja selgus üsna ülekaalukalt. Paar sama head oli veel, aga nende vahel oli otsustajaks hind. Kaheliitrine potsik meie lemmikmahla maksab siin ca 700 baisat (ehk 0,7 riaali ehk ca 1.4 eurot).

Ma nüüd lähen võtan klaasi mangomahla ja naudin rõdul natukene sumedat õhtumahedust. Hiljuti sai rõdule tool ostetud (matkatool, et saaks väljasõitudele kaasa võtta) ja nüüd on seal hea mõnuleda. Kui kraanade asemel veel tähed ka paistaksid – aga nendest kraanadest tuleb kunagi edaspidi vist natuke rääkida.

Nädalavahetuse rannaluure

Nurgatagune salarand

Nurgatagune salarand

Me olime Omaanis viibimise aja jooksul jõudnud ainult ühe korra mere äärde. Arvestades, et tegemist on mereäärse linnaga, kus on pikad rannajooned, siis oli tegu üsna häbiväärse asjaoluga. Seda tuli kindlasti parandada. Nii võtsimegi eelmise nädalavahetuse plaani kindlasti varbaga merd katsuda.

Keeruliseks teeb asja aga see, et me ei ole veel päris tuttavad erinevate randade ja sealsete kommetega. Niipalju, kui ma aru saan, siis on siin kohalikel kombeks rannaärseid liivaplatse kasutada jalgpalli mängimiseks, mitte päevitamiseks. Küllap tundub neile, kes nad näevad suurt vaeva ennast liigse päikese eest kaitsmisega, väga naljakas mõte selle ebamugavalt palava asja kätte vabatahtikult praadima minemisest. Nii et päevitamise kultuuri siin ei ole ning kui rannaala pole hõivatud jalgpallimängijatest, siis on seal kindlasti mõni dziip koos piknikku pidava perekonnaga.

Meiesugustele turistihingega euroopalikke rannamõnusid nautijatele on ka variandid – nendeks on tasulised rannad. Peamiselt hotellide juures ning lisaks vähemalt üks peamine, millest ma siin kuulnud olen, Divers Club nimeline koht (mis jääb juba sutsu linnast välja – ja “sutsu” kohalike vahemaade mõistest, ehk siis meie kodust on sinna pea tund aega sõitu). Nendes randades saab (kuulu järgi) päevitada, rannabaarist alkoholi osta ja üldse valge inimese kombel rannamõnusid nautida.

Nende randade miinus on aga see, et meie oleme üsna laisad inimesed ja saame nädalavahetusel ennast liikuma alles pärastlõunal. Kui sinna otsa panna veel asjade kokkupakkimiseks kuluv aeg ning kohalesõitmiseks kuluv aeg, on kell juba seal maal, et päikeseloojanguni pole just palju jäänud. Arvestades, et nende randade ligipääsumaksud olevat suurusjärgus 5 – 10 riaali, siis hakata maksma kolm korda nii suurt summat ühe tunni päevitamise eest – ei tundu ülemäära ahvatlev. (Tegelikult on see muidugi lihtsalt ettekääne, mille taha oma laiskust peita.)

Mingil hetkel vaatame kindlasti ka need kohad üle, aga seda siis, kui suudame ennast hommikul paremini mobiliseerida ja kui oleme muid variante ka paremini tundma õppinud.

Selle muude variantide tundmaõppimisega saigi algust tehtud. Otsisime netist infot võimalikke randade kohta ning valisime ühe välja. Plussiks veel see, et kõrval asus ka linna üks suurimaid randu, ehk see ainuke, kus me juba käinud olime. Sinna saab autoga ligi ainult ühest otsast, aga kuna ta on väga pikk ja vahel on wadide sissevoolukohad, siis tahaotsa autodega piknikku pidama ei tulda. Ning väikese jalgpallishow vastu pole meil midagi.

Kaardi järgi tuterdasime pisikesi eksklusiivrajooni tänavaid pidi selle nurgataguse salaranna juurde kohale. Oli tõesti olemas ja päris kena. Seal küll oleks vaja ujumisjalanõusid, sest liivaga vaheldumisi on ka kõvemat ja teravamat materjali, aga see-eest on tõesti huvitav ja mõnus nurk. Ujumisriideid kaasas polnud, nii et tuterdasime niisama põlvini vees. Netis oli selle ranna kohta kiidusõnu öeldud just ka snorgeldamise osas, ja elu seal jagus isegi vee piiri peale.

Rannavalvur

Rannavalvur

RIMG0216

Elurikkus

Paberkaardi pealt (ma vanamoodsa inimesena ja orienteerumisgeenidega koormatuna armastan ikka sellist asja võõras kohas kaasas kanda) tundus, et natuke edasi on veel paar sellist väiksemat randa. Üritasime ka neile ligineda, aga teed muutusid äkitselt privaatteede ja tupikute võrgustikuks, nii et lõpuks meie edasi-tagasu ukerdamise peale kohalikud juba sõbralikult viitasid meile, et labürindist väljapääsemise suunda näidata. Need lisarannad jäidki seega hetkel veel leidmata.

Lohutuseks tegime lisapeatuse koduteele jääva suure ja juba tuttava ranna ääres. Al Qurumi rand nimeks. Või siis arvestades kohalike ükskõiksust vokaalide osas (sest nemad vokaale ju üldiselt kirja ei pane ja igaüks peab ise teadma, kuidas mingit asja hääldatakse), võib kohata ka kirjapilti Al Qurm ja Al Qurom (neid kõiki variante näiteks paari kilomeetri raadiuses linnaosa teeviitade peal). Ka seal lobistasime põlvini vees ning hiljem uurisime meretähtede käitumist. Ülilahe oli oma silmaga näha, kuidas väga hästi liivakarva taustaga sobituvad meretähed liikusid. Alguses arvasime, et nad vooluga kaasa lähevad, aga ühel hetkel oli näha, kuidas nad selgelt vastuvoolu liikusid (see uurimustöö toimus ühe wadi merre sissevoolamise koha peal). Asja täpsemalt edasi uurides jõudsime arusaamale, et nad liikusid varju poole. Kui astusime päikese ette, nii et vari nende peale jäi, siis jäid nad paigale. Kui varju nende pealt ära nihutasime, siis hakkasid nad uuesti ise varju poole liikuma. Väga lahe oli seda ise oma silmaga mõnekümne sentimeetri kauguselt jälgida. Lisaks meretähtedele siblisid seal ringi ka erinevad pisikesed krabid. Ka nende puhul oli lahe liikumissuunda jälgida – peale vaadates eeldaks, et see suur karbi osa jääks kõige taha, aga see on hoopis pooleldi diagonaalselt eespool ja külje peal. Loodusõpetuseks igatahes päris head kogemused ja meile päeva kordamineku mõistes lisandunud positiivsed emotsioonid.

Al Qurumi rand

Al Qurumi rand

Meritäht

Meritäht

Pangakaardi jahil

Omaani stiilis pangakaart

Omaani stiilis pangakaart

 

Prioriteedid on inimestel erinevad. Kui me satsi töökaaslastega koos jaanuaris oma residendikaardid kätte saime, siis mina tegin kohe samal päeval ära endale kohalikud juhiload. Siin on reegel selline, et turistiviisaga olles võid sõita Eesti lubadega (ametlikult vist ikka rahvusvahelistega, aga Eesti omad käravat kah kenasti), kuid tööviisa saanuna pead need ära vahetama kohalike lubade vastu. Positiivne on see, et eestlased ei pea lubade vahetuseks mingeid eksameid tegema, erinevalt näiteks serblastest (ja teistest euroopa liidu välistest kodakondlastest). Negatiivne on see, et lubade vahetamiseks on vaja residendikaarti, aga tööviisaga sisenemise ja residendikaardi saamise vahele jääb hulk samme, mis parimal juhul võtab mitu päeva – üldiselt aga umbes nädala. Sõltub suuresti sellest, kui usinasti sa erinevaid asutusi külastada jõuad ja kõige rohkem muidugi sellest, kui hea on sinu firma PRO. PRO tähendab “Public Relations Officer”‘i, mis tähendab siin riigis aga midagi hoopis erinevat sellest, mida meie piirkonnas public relationsi all mõeldakse. PRO on igas firmas ääretult oluline isik – tema on see, kes esindab firmat riiklike asutustega asjaajamistel ja peamiselt just tema osavusest (loe: kontaktidest ja tutvustest) sõltub see, kui kiirelt ja sujuvalt ametlikud asjaajamised liiguvad.

Igal juhul tahtsin ma öelda seda, et minu prioriteediks oli võimalikult kiirelt juhiload ära teha, sest jala me siin just ei käinud. Tehtud need said.

Töökaaslased aga, omasid teistsuguseid prioriteete. Nemad tegid üsna kiirelt ära alkoholilitsentsi ning avasid pangakonto. Minu jaoks jälle ei olnud need eriti kiired asjad. Niikuinii oli kokkulepe, et esimese kuu palga saan Eesti pangakontole. Nüüd aga avastasin, et kuidagi äkitselt on uus kuu ligi hiilinud ning lõpuks tuli ennast kokku võtta ja pank üles otsida. Õnneks tahtis  töökaaslane samast pangast uurida, kas ta oma kontole ka internetipanka saaks ja tuli mulle teed juhatama. Ja õnneks asub meie töökohast jalutuskäigu kaugusel just õige panga kontor.

Põhimõtteliselt läks kõik valutult. Kombe kohaselt on neil stardipunktiks infolaud, kuhu siis ütled, mida tegema tulid ja nemad annavad vajalikud blanketid ning vajadusel ka järjekorranumbri. Jooksvalt vajutab ka templeid maksekorraldustele, mida loendamatu arv india meesterahvaid esitavad. Nimelt oli ju hiljuti palgapäev, nii et küllap oli, mida kanda.

Blankettidega on omaette nali – töökaaslased avasid oma pangakonto teises, kaugemas, kontoris ainuüksi seetõttu, et selles lähedamas kontoris ei olnud tol päeval konto avamiseks vajalikke blankette ning seal seetõttu kontot avada ei saanud. Ei kujuta sellist olukorda Eesti pangas küll ette, siin tunduvad sellised asjad normaalsed.

Minu õnneks täna oli seal paras ports neid vajalikke blankette. Õnneks oli see ka inglise keeles (erinevalt näiteks juhilubade vahetuseks vajalikust blanketist, mis oli ainult araabia keeles), nii et oli aru saada, mida täita. Olles kohalike oludega juba tuttav ma väga ei piinanud ennast nende andmetega, mida ma väga täpselt ei teadnud (minu elukoha aadress ja firma aadress) või mida ma ei pidanud vajalikuks neile anda (emaili aadressid, palga suurus jne). Ja nagu kohalikele oludele kohane ei olnud sellest mingit probleemi. Ainus, mida nad vajasid, oli postiindeks ja PO Box number (ma kahjuks ei oska sellele hetkel head eestikeelset vastet anda) – ja nagu mulle kerge rõhuasetusega öeldi, oli neil vaja ükskõik millist kehtivat numbrit (vihje siis selles, et ilmselt oleks ma võinud sinna kirjutada mida tahes, aga vähemalt oleks pidanud kusagil Muscatis selline PO Box ja postiindeks olemas olema). No ma nii nutikas ei olnud, et neid peast välja käia, nii et helistasin töö juurde. Loomulikult oli muidugi täna just selline päev, kus nii mu Omaani numbriga telefon kui ka Eesti numbriga telefon mõlemad korraga tühjaks hakkasid saama, nii et kergelt kriisi tunne tuli korraks peale. Aga õnneks ikka jagus akut piisavalt, et vajalikud numbrid kätte saada (firma kontori omad, mis läksid avaldusse kenasti minu elukoha andmete alla kirja – nii et nüüd teate, et ma magan kontoris laua all vms).

Blankett õnnelikult täidetud, tuli teha seda, mis on Omaanis asjaajamiste juures põhisisuks – ehk siis oodata. See tegevus ka õnnelikult lõpule viidud, sain kena näitsiku jutule. Tema minuga pikka juttu ei ajanud. Natuke klõbistas arvutis ja siis tõi tagaruumist millegi, mis põhimõtteliselt vist kvalifitseerub pangakaardi turvaümbrikuks. No ma pidin suurt vaeva nägema, et naeru tagasi hoida. Tegemist oli nimelt selle ümbrikuga, mis postituse alguses pildiks on. Kenasti kärtsroosa ja lilleline. Mul lipsas peast läbi mõte küsida, et kas nad meestele ka selliseid asju jagavad, aga suutsin ennast tagasi hoida, et asju mitte pidurdama hakata. Veel suurem naer tuli peale muidugi siis, kui ta ümbrikust täpselt sama kärtsroosa ja lillelise pangakaardi välja tõmbas.

Ja nüüd ma olengi uhkelt Bank of Muscati kärtsroosa lillelise pangakaardi õnnelik omanik. Eriti õnnelik seepärast, et viimastel päevadel jälle pole õnnestunud mitmes kohas oma Eesti mastercardiga maksta ja ma ei jõua ära oodata, et saan oma kohalikku visat kasutamata hakata. Siis peaks need ajad selja taha jääma, kus ma poes vaikselt arvutan, et ostusumma kindlasti rahakotis ka sularahas olemas oleks, juhuks kui jälle mu kaart makseaparaadile ei meeldi.

Ahjaa. Kui keegi plaanib siiapoole tulla, siis pangakaartidega saab siin tegelikult kenasti maksta ning ka sularahaautomaate on piisavalt. Visa on siin kõige lemmikum ja kehtib igal pool. Mastercard läheb ka enamikes kohtades läbi. Aga maestrot ei tunnistata siin kusagil. Nii et need viimased võite siia tulemisel vabalt koju jätta.