Omaani olme

Meie elutuba

Meie elutuba

Natukene meie siinse elu olmelisest poolest.

Auto.

Omaanis ja Muscatis elades hädavajalik vahend. Vahemaad on siin mõnusad ning jala eriti ei käida. Muscati linna kaheks põhiliseks liiklussooneks on paralleelsed kiirteed läbi linna, kus ettenähtud sõidukiiruseks on 120 km/h. Juba see annab ilmse vihje liikluse kohta. Näide minu enda olukorrast.  Meie korter asub üsna linna keskel (siin ei ole sellist asja nagu kesklinn, see “linna keskel” on puhtalt kaardil olemise asukoha mõttes). Mul on tööga seotud kaks kontorit: firma enda kontor, kus käin vahepeal asjaajamiste tõttu ning kliendi kontor, kus enamasti viibin (igapäevase töö raames). Kliendi kontor asub minu elukohast 20 km ida poole. Firma kontor asub minu elukohast 30 km lääne poole (see 30 km on linnulennult – tegelikkus on selline, et kiirteed pidi kontorini jõudes tuleb sellest mööda sõita ja teha veel 6 km ringi, et kiirteelt maha saada ja kiirtee alt läbi sõites kontorisse jõuda). Ja mõlemad need kontorid asuvad Muscati linnas.

Auto sain ma lihtsalt. Lennujaamas on ridamisi autorendifirmasid. Mina astusin selle juurde, kuhu tööandja oli juba auto ette organiseerinud ja lihtsalt ütlesin, kes ma olen ja mis firmast. Ma ei tea, kas see on rendifirmade tava, aga mulle anti tuttuus auto (läbisõit mulle andmise hetkeks 260 km, tagaistmel veel kile peal). Ka kolm töökaaslast, kes enne ja pärast mind autod kätte said, said tutikad autod. Osadel meist on ikka rohkem kasutatud autod ka. Läbisõidupiirang 200 km/päevas. Sellest jagub meile piisavalt, et lisaks igapäevasele töölkäigule nädalavahetustel mõni pikem tripp ette võtta. Oleme juba käinud autot ka mägedes testimas ja kuna tegu on neljarattaveolise sõbraga, siis on ta ennast kenasti tõestanud ka päris korralike tõusude ja liivateede peal.

Autoga seondub ka üks omapärane asjaolu. Nimelt on mul üks salajane haldjas, kes öösiti mu auto puhtaks peseb. Hommikul tööle minnes näen ainult veeloike autorataste juures. Ma umbes aiman, et see võib olla inimene, kes minu teisel siinviibimise päeval tuli küsima, kas ma tahan, et ta mu autot peseks. Ma arvasin, et ta tahab kohe ja ühe korra pesta, ja ütlesin, et praegu mitte, aga kunagi hiljem võib küll – järgmine nädal näiteks. Ja sellele järgnenud nädalast alates on mul auto pidevalt puhas olnud – ka pärast mägedesõitu, kus ta korralikuks liivatondiks sai. See on väga lahe, ainult et mingi hetk ma pean ilmselt välja selgitama, kellele ja kuidas ja kui palju selle eest maksta.

Seda autopesu võimalust on siin muidugi kõik kohad täis: bensiinijaamad (kus muuseas ei pea ise autost välja astuma – tuleb inimene, kellele läbi akna ütled, mis summa eest kütust tahad, tema tangib auto ära ning sina annad aknast raha), poodide parklad, töö juures autoparkla jne jne. Muidugi just see üks kord detsembris, kui pidime ühe töökaaslasega vahepeal kasutada olnud auto järgmistele töökaaslastele edasi andma ning otsisme kohta, kus see puhtaks saada, siis me ei suutnud kusagilt kedagi leida ja olime pärast mitmest kohast otsimist sunnitud loobuma ning ära andma üsna musta auto.

Niipalju hetkel autodest.

Korter

Elame me kolmetoalises korteris suuremas elukompleksis, kus on kuuekorruselised majad ringina ümber siseõue, kus on muruväljak lastele mängimiseks, kolm basseini, purskkaev ja palmipuud (pilt siseõue ühest sopist on ühes varasemas postituses näha). Üks suuri põhjuseid just selle kompleksi valimiseks oli võimalus üürida täismöbleeritud korterit. Siin on enamasti üürikad möbleerimata. Eks näis, kas me mingil hetkel liigume siit edasi, aga esimesed kuus kuud elame me siin. Üürilepinguid tehakse siin niimoodi, et aasta või poolaasta jagu tuleb üür ette ära maksta. Ja odavad siin üürihinnad ei ole. Mul oli õnneks jällegi tööandja tugi taga, selle võrra lihtsam asju ajada.

Kolmetoaline korter siinses mõistes tähendab järgmist:

  • Elutuba
  • Kolm magamistuba
  • Teenija tuba
  • Köök
  • Olmeruum (pesumasin ja pesukuivatusrest)
  • Esik
  • Neli WC-d / vannituba (peamagamistoa privaatne vannituba, teine vannituba kahe ülejäänud magamistoa jaoks, omaette WC külalistele, privaatne WC/dushiruum teenijatoale)
  • Neli rõdu (elutoal ja kõikidel magamistubadel)

Teenijatuba ei ole küll alati ja igal korteril, aga siin kultuuris on koduabilised tavalised elu osad (loomulikult ei ole nad omaanlased, vaid filipiinidelt või indiast üldiselt). Ka meil on plaanis omale kohapealt lapsehoidja hankida, kui mees kõige väiksemaga ka siia jõuab. Seega meie jaoks on see tuba täitsa vajalik. Ja ega ma selle mõtte vastu ka ei protesteeri, et keegi aitaks mul siin koristada ja süüa teha. Lapsed muidugi ka jõudumööda aitavad, aga omaette abiline tundub väga mõnusa mõttena. See tähendab loomulikult taas omaette asjaajamist, aga sellest räägime siis, kui ma selleni jõuan.

Mis mulle meie praeguse kodu juures kõige rohkem meeldib – see, et siin ei ole meil “asju”. Eesti kodu on aastakümnetega eri põlvkondade poolt kogutud varandusest nii pungil, et käib pidev võitlus asjade ja minu vahel (ning ma pean tunnistama, et ma ei ole eduseisus). Siin saime alata vägagi asjavabast korterist. Tasapisi me seda siin täidame, aga õnneks on seda ikka väga vähe ja koristamine on tõesti peamiselt pindade puhastamine, mitte nuputamine, kuhu järjekordne ports asju toppida, kui kõik kohad on juba täis topitud.

Ja üldse pean ma tunnistama, et see korter on väga kena. Avar, ruumikas, suured maas laeni aknad, kust küll päike otse sisse ei paista, sest ees on poolkaetud rõdu (siin kultuuris ju tuleb kodu peita päikese eest, küllap ma soojemate ilmade ajal olen selle üle järjest rõõmsam), kena mööbel ning asjaolu, et me lastega tõesti veedame suure osa ajast koos elutoas. Vanas kodus kippus igaüks oma nurka ära peituma ning suhtlus jäi kohati üsna napiks. Nüüd oleme töövälise aja suuresti ninapidi koos ning mõnus on.

Ostlemine

Üks suur küsimus on alati see, et mida me sööme. Pean tunnistama, et kui sealiha osa välja arvata (tegu ju ikkagi islamiriigiga, kus sealiha ei kuulu menüüsse), siis me sööme üsna samasid asju, mida kodus. Varasemast rohkem ehk riisitoite, värsket puuvilja ning mahlasid. Meie lähedal (1 km kaugusel, ehk siinses mõistes kohe meie kõrval) asub kaks suurt poodi. Üks on suur kaubanduskeskus, kus on igasugused firmapoed, sh igast euroopas tuntud brändipoed. Lisaks on seal keskuses ka kino, kus oleme korra juba filmi vaatamas käinud. Toidupoeks selles suures keskuses on Carrefour – mis on Prantsusmaalt pärinev maailma suuruselt teine hüpermarketite kett. Teine suur pood kohe esimese vastas on LuLu Hüpermarket, mis on suur Aasia ning Aafrika piiskonnas kiirelt arenev hüpermarketite kett.

Need mõlemad poed on nii suured, et meil alguses kulus ühe poeskäigu peale ca 2 tundi. Ei tea ju veel täpselt, mis vahes millised asjad asuvad ning mis asju üldse pakutakse ning käid siis kõik vahed edasi-tagasi läbi. Vaikselt hakkavad mingid lemmikasjad tekkima, nii et nüüd juba suudame ka kiiremini poeskäigu ära teha. Aga pakutakse siin praktiliselt kõike – kartulit ka. Värske küügivilja ja puuvilja sektsioon on üldse mõnusalt suur.

Suurim erinevus poeskäimisel Eestiga võrreldes on see, et kassa juures on spetsiaalne inimene (indiast loomulikult), kes kõik sinu asjad kilekottidesse pakib ja su kärusse tõstab. Sellega harjub nii kiirelt ära, et ise sahmima ei pea. Miinuseks on see, et nad pakendavad asju liigi järgi ning kui mõnda liiku asju ainult üks on, siis saab see üks asi uhkelt oma kilekoti. Loodussäästlikku mõtteviisi neil siin veel tekkinud ei ole. Plussiks selle asja juures on see, et pole vaja prügikotte osta, sest iga poeskäiguga koguneb prügi jaoks sobilikke kilekotte suurel hulgal.

Sealiha ja alkoholi muidugi tavapoes ei pakuta. Samas on mulle juba räägitud, kust sealiha on võimalik saada. Ning alkoholi jaoks on siin spetsiaalsed poed – kolm tükki vist pidi Muscati linna peale olema. Pilgu alt ära peidetud. Alkoholiga on nii, et residendikaarti omavad inimesed saavad taodelda alkoholiostmise litsentsi. Sellega määratakse limiit, mis summa eest ühes kuus alkoholi osta tohid (limiidiks olev summa on ka litsentsi tasu ning limiidi maksimumpiir sõltub sinu palgast – niipalju, kui ma teistelt kuulnud olen). Minul endal selle taotlemisega kiiret pole olnud, sest otsest vajadust alkoholi järele ei tunne. Eks kui mees siia jõuab, siis vaatab edasi. Ja tegelikult on nii, et linna peal on päris mitmeid baare ja restorane, kus ka alkoholi pakutakse. Üsna krõbeda hinna eest muidugi.

Igapäev

Meie igapäevaelu näeb välja selline, et mina lähen varahommikul tööle (kui õnnesub, siis stardin kodust 6.50 et ennetada ummikuid), lapsed magavad suure lõunani, mängivad samas kompleksis elava töökaaslase pere lastega ning käivad basseinis ujumas. Mina jõuan koju tavaliselt sutsu enne kella viit. Teen süüa ja õpime, vajadusel käime poes. Muude poodide hulgas oleme avastanud ka raamatupoe, kust juba mitmeid asju kaasa oleme haaranud. Üks nädal alustasime kõik koos ka kickboxi trennidega ja väga lahe oli (tapvalt väsitav ka muidugi), aga viimase nädala oleme türega haiged olnud ja pole jaksanud ka poega sinna viia. Õhtul vaatame telekast filme (meil on siin väga mõnus kanal, mis näitab 24/7 häid filme – vahele ainult mõned staaride elu lahkavad saated), viimasel nädalal saime ka interneti, nii et istume lõpuks taas ka virtuaalilmas (näiteks blogipostitust kirjutades). Mina kobin enam-vähem normaalsel ajal magama ning lapsed lähevad millalgi hiljem magama. Praegu selline asünkroonne rütm minu ja laste puhul töötab hästi. Eks vaikselt katsume neid ka varasema magamamineku ja varasema ärkamise rütmi tagasi tuua.

Nädalavahetustel katsume ringi käia. Paar korda oleme omal käel linnas asuvaid parke ja mererandu avastamas käinud. Ühekorra oleme kinos käinud. Paaril nädalavahetusel oleme koos töökaaslaste ja nende peredega lahedaid ettevõtmisi teinud (kuumaveeallikad, kindlused, mägikülad, suure mäe kanjonimatk). Avastamist on siin riigis veel palju-palju. Õnneks on meil luksus seda teha rahulikus tempos.

Kodu koristamisel on paar erisust. Prügi siin ei sorteerita. Sellega oli alguses väga raske ära harjuda, aga nüüd juba enam väga ei häiri. Teine asi on prügi väljaviimine. Sellega tegeleb vabatahtlikult poeg, sest igal korrusel on oma prühisaht, kust saab luugi kaudu prügikotid alla lasta. Muu on nagu ikka – ainus erinevus on see, et põrandad on kivist ning rõdu läheb pidevat pisikest tolmu täis – aga kuna me ei viitsi rõdul käimiseks mingeid eraldi jalanõusid kasutada, siis ma ikka aeg-ajalt pesen neid üle, et enam-vähem puhas oleks ka seal.

Ühest küljest elu nagu ikka – ärkad, sööd, sõidad tööle, teed tööd, käid poes, teed süüa, õpid lastega, koristad.

Teisest küljest – tee tööle ja koju on palistatud palmidega, mäed kõrguvad majesteetlikult linna kõrval, majad on madalad (enamasti, eriti suurlinna kohta) ja valged ja väga ilusa arhitektuuriga, kodu siseõuel on iga hetk võimalus basseini ujuma minna, kodust väljaastumiseks ei ole vaja ennast paksult riidesse panna vaid hoopis saab nina vastu päikest keerata….

Päris mõnus on.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: