Archive | February 2014

Hakkab looma

Hommikune üllatus kliendi kontoris.

Hommikune üllatus kliendi kontoris.

 

Paar viimast päeva on temperatuur 30 kraadi juures olnud. Ja lubab sama liini hoida. Nii et lõpuks saab natuke sooja. Millegipärast on siin riigis 25 kraadi siiski veel jahe, seda nii minule kui kommentaaride järgi ka teistele töökaaslastele.

Täna oli kuidagi mõnus päev. Töö juures toimus paar olulist positiivset hetke. Lisaks oli vabariigi aastapäeva puhul toodud meile Eesti lipu värvides tort. Väikese hilinemisega, aga ääretult südamlik. Nagu kogu elu siin üldiselt.

Mõte sellest pilti teha tuli mul küll alles siis, kui suur osa juba nahka pandud oli. Aga loodetavasti ei lähe see Eesti lipu rüvetamise alla ega midagi sellist.

Samal ajal kui väljas järjest soojemaks läheb, kaalun mina kapist kampsunite väljaotsimist. Mure nimelt selles, et kontoris on üsnagi jahe. Me oleme siin kliendi juures kolmel korrusel toimetanud.

Alustasime keldrikorruselt. Seal oli tegelikult täitsa mõnus – kui esialgsest koridoride labürindist ennast läbi närisid. Telefon ei levinud ja internett tilkus aeglaselt, aga esimene mind ei häirinud ja teisega on kogu majas probleeme.

Mingil hetkel ei mahtunud me sinna enam ära, siis liikusime osaliselt esimesele korrusele (siinse lugemise järgi – tegelikult on üks korrus, ehk ground floor ka veel vahel, nii et Eesti süsteemi järgi teisele korrusele). Seal telefon juba levis. Internetiga olid omad naljad – ühest hetkest tekkis mure ip-de jagamisega ja ainus kindel viis omale nett saada oli fiks ip sisse keevitada. Selleni jõudmiseks läks aga natuke aega, mille sisse kuulusid ka mured, et lõunale minnes ei julenud läpakat sleepi panna, sest siis ei pruukinud tagasi tulles enam netti pääseda. Need olid kõik aga ajutised naljad. Lisaks oli seal jahedam kui keldris. Süüdistasin selles minu koha lähedal olevat konditsioneeri ning hakkasin tööl õlasalli kandma.

Seejärel sai valmis ruum, mida tükk aega ette olli valmistatud. See on suur ruum, tehtud spetsiaaliselt meie projekti tiimi jaoks – seal siis oleme kliendipoolsete inimestega koos. Mis teeb infovahetuse väga mõnusaks ja suureks abiks. See ruum on kolmandal korrusel. Ühest külljest on ka siin riigis nii, et kõrged bossid on kõrgematel korrustel. Nii et selles osas nagu äge. Teisest küljest on nii, et mida kõrgem boss, seda enam tuleb tema tähtsust demonstreerida (nagu igas riigis, enamasti, eksole) ja tähtsust demonstreeritakse ikka selliste asjadega, mis tavainimesele nii kättesaadavad ei ole. Siin riigis on selleks haruldaseks asjaks jahedus. Ja nii ongi, et mida kõrgemale me liikunud oleme, seda jahedamaks ruumid lähevad. Praeguses kontoris on nii, et ma teen lõunajärgset kohvi endale mitte ainult väsimuse peletamiseks, vaid pigem juba selleks, et oleks kuum tass, mille ümbert kinni hoides käsi soojendada.

Nii et jah… pole välistatud, et varsti toimetan salaja kontorisse kampsuni ja kindad ja karupüksid (hmm.. peab laskma mehel need kodust kaasa võtta, kui järgi tuleb meile siia…).

Riietumiskultuurist Omaanis

Omaani mehed dishdashades

Omaani mehed dishdashades (allikas: internet)

Omaani naised abayades

Omaani naised abayades (allikas: internet)

Üks suur mure enne Omaani tulekut oli minu jaoks riietus. Islami kultuuriga oli mul varasemalt ainult väga põgusaid kokkupuuteid, mis üldiselt päädisid turistina mosheede külastamist. Selle jaoks anti naistele suured kapuutsidega “mantlid”, mis tuli oma riiete peale tõmmata. Kogu keha oli seega kaetud.

Ja nüüd pidin ma kaheks aastaks tööle minema ülisooja kliimasse – ja samas katma kogu oma keha – ja samas olema viisakas kontoritöötaja, kes kliendiga igapäevaselt suhtleb. Selle pähkli puremiseks istusin pikalt internetis ja lugesin ja lugesin ja lugesin – mida inimesed räägivad Omaanis riietuse kohta.

Lühike kokkuvõte on järgmine: Omaan on islamiriikidest üks leebemaid võõramaalaste (ja nende rumalate kommete) suhtes. Eriti arvestades pealinna Muscati multikultuursust (väiksemates kohtades on traditsioonid tugevamad). Ja kuigi otseselt suviselt riietuvaid turiste kividega loopima ei hakata (ma korra olen Marokos kogenud, kuidas meie turistirühmal jooksid poisikesed järel ning loopisid pisikesi kivikesi), siis naisterahval on ikkagi elementaarselt viisakas õlad ja põlved kinni katta ning dekoltee sügavusega mitte üle pingutada. Kui tahta veel viisakam olla, siis võiksid olla kaetud ka küünarnukid. Ja tegelikult eriti viisaks oleks, kui sinu riietusel oleksid pikad käised ning ulatuks maani. Ja dekolteed ei oleks üldse näha. Ja loomulikult ei tohiks su riietus läbi paista. Ja teksapüksid ei kvalifitseeru viisakaks riietuseks (vabaajariietusena on ok).

Selles valguses läksin Eestis poodi ning nautisin võimalust osta omale tööriietuseks jõulupidudeks mõeldud pikkadest maani seelikutest ja kenadest siidipluusidest koosnevaid kollektsioone. Rahakotile oli päris hea laks, aga ilusad olid. Siidipluusidega oli tegelikult raske, sest need kippusid läbi paistma. Aga paar sobivat lõpuks ikka leidsin.

Nüüd, kohapeal olles, olen oma ostuga väga rahul. Ja vaikselt täiendan oma garderoobi siinsetes poodides pakutavaga, et veel paremini sobituda ka vabaajarõivaste osas.

Muscati elanikkond on ääretult kirju rahvuste poolest. Ja seda kirevust kajastab ka riietus, mida inimesed kannavad.

Kohalikke on siin väga lihtne ära tunda. Mehed kannavad oma valget dishdashat ning naised oma musta abayat. Mõnele naisele tundub see võibolla naiste ahistamisena (meeste koha pealt ma sõna võtma ei hakka), aga mina pean südamest tunnistama, et mulle abayad väga meeldivad.

Esiteks on nad väga praktilised, nii kultuuri kui kliima kui igapäevaelu mõttes.

Kultuuri mõttes on nad praktilised seetõttu, et abayas olles ei pea sa kordagi muretsema, kas su riietus on ikka viisakas – ega kusagilt midagi üleliigset välja ei paista, ega pluusi kaelusest rinnahoidja paelad näha ei ole jne jne. Ükskõik, mis sul abaya all seljas on – kui abaya on peale tõmmatud, siis oledki kohe viisakalt riides.

Kliima tõttu praktilisus võib alguses tunduda halva näitena, sest on nad ju üleni mustad. Aga siin ma viitan pigem nende õhulisusele. Erinevalt tihedatest pükstest ja liibuvatest pluusidest, saab abaya all õhk ringi liikuda ja seega on kehal jahutusvõimalused palju paremad.

Igapäevaelu praktilisus on puhtalt minu aspektist vaadatuna. Mõnele moehuvilisemale naisterahvale oleks ilmselt piin ainult abayaga piirduda, aga mina, kelle dresscode on suurema osa elust olnud teksad ja T-särk, naudin seda, kui minult on ära võetud kohustus elegantseid kombinatsioone oma riietekapist välja võuda. Mulle niiväga meeldiks, kui ma saaks midagi mugavat selga panna ja sellele abaya peale tõmmata ning olekski asi korras.

Ja teiseks, rääkides nüüd vastu oma eelmisele lõigule, meeldivad nad mulle sellepärast, et nad on ääretult naiselikud ja ilusad. Voogavad pikad siluetid, hõljuvad, tantsisklevad, müstilised. Mulle väga meeldib ringi liikudes vaikselt kohalike naiste abayasid piiluda. Eemalt vaadates võib tunduda, et kõik on ühesugused ja mustad ja igavad. Tegelikult on nad väga erinevad ja mänguruumi jagub. On ääretult elegantseid, peenete tikanditega, on säravate värvidega ääristatuid, on must-mustal peenekoelise ornamentikaga, on hõbedase raamistikuga. Ja nii edasi ja nii edasi. Ma olen sisse astunud ka paari abayapoodi – neid on siin palju ja erinevaid. Need paar tükki, kus ma käisin, müüsid kalleid ja ääretult elegantseid siidist abayasid. Ma ei hakka teile ütlema, kuidas mu süda verd jooksis, kui ma olin neid seal silmitsenud ja sõrmitsenud ja siis tühjade kätega poest välja astusin. Ja siinkohal tuleb tunnistada, et üldiselt mulle riietepoed ei istu – raamatupoed ja ehituspoed, jah, neis ma võin pikalt aega veeta, aga riiete ostmine on minu jaoks üldiselt tüütu kohustus. Aga need siidist must-mustal ornamentikaga abayad – need võitsid mu südame totaalselt. Hinda ma ka ei hakka ütlema, seda võite ise oletada. Või nagu väidetavalt olevat kunagi Rolls-Royce reklaamis öeldud: “Hind – kui sa pead seda küsima, siis on see sinu jaoks liiga kallis”.

Mõned näited väga edevatest abaydest on siin (piltide allikas: interernet):

Arabian-Abayas-Styles Beautiful-Abaya-for-Muslims-Girls-2013-8

Loomulikult on olemas ka palju lihtsamaid ja odavamaid abayasid. Ja ühe sellise olen ka endale ostnud – Carrefourist, 12 riaali eest. Täiesti vastupidiselt kohalikele naistele kannan mina seda ainult kodus, kus ta on väga mugav ja samas  kena koduriietus. Minu omal on rohelised tikandid käiseotstel ja esiosal. Välja ma sellega minema loomulikult ei hakka, sest ma ei ole siiski kohalik ning see ei oleks sobilik.

Sai nüüd pikk jutt abayade kohta.

Sama pika jutu võiks tegelikult kirjutada india naiste värvikirevate rõivaste kohta. Need on väga suureks kontrastiks kohalike mustaga. Ja “valgete” inimeste läänelik rõivastus torkab siin ka eriti silma. Olles ära harjunud sellega, et naised viisakalt kaetud on (ja sellega harjb väga ruttu ära), siis torkavad kuidagi hirmus valusalt silma suvises olematus kleidikeses valged naisterahvad. Ja ma pean tunnistama, et ka minul on juba tunne, et selline paljastav riietus ei anna nasiterahvale midagi eriti juurde, pigem vastupidi. Aga sellel teemal vast hetkel pikemalt ei peatuks.

Omaani olme

Meie elutuba

Meie elutuba

Natukene meie siinse elu olmelisest poolest.

Auto.

Omaanis ja Muscatis elades hädavajalik vahend. Vahemaad on siin mõnusad ning jala eriti ei käida. Muscati linna kaheks põhiliseks liiklussooneks on paralleelsed kiirteed läbi linna, kus ettenähtud sõidukiiruseks on 120 km/h. Juba see annab ilmse vihje liikluse kohta. Näide minu enda olukorrast.  Meie korter asub üsna linna keskel (siin ei ole sellist asja nagu kesklinn, see “linna keskel” on puhtalt kaardil olemise asukoha mõttes). Mul on tööga seotud kaks kontorit: firma enda kontor, kus käin vahepeal asjaajamiste tõttu ning kliendi kontor, kus enamasti viibin (igapäevase töö raames). Kliendi kontor asub minu elukohast 20 km ida poole. Firma kontor asub minu elukohast 30 km lääne poole (see 30 km on linnulennult – tegelikkus on selline, et kiirteed pidi kontorini jõudes tuleb sellest mööda sõita ja teha veel 6 km ringi, et kiirteelt maha saada ja kiirtee alt läbi sõites kontorisse jõuda). Ja mõlemad need kontorid asuvad Muscati linnas.

Auto sain ma lihtsalt. Lennujaamas on ridamisi autorendifirmasid. Mina astusin selle juurde, kuhu tööandja oli juba auto ette organiseerinud ja lihtsalt ütlesin, kes ma olen ja mis firmast. Ma ei tea, kas see on rendifirmade tava, aga mulle anti tuttuus auto (läbisõit mulle andmise hetkeks 260 km, tagaistmel veel kile peal). Ka kolm töökaaslast, kes enne ja pärast mind autod kätte said, said tutikad autod. Osadel meist on ikka rohkem kasutatud autod ka. Läbisõidupiirang 200 km/päevas. Sellest jagub meile piisavalt, et lisaks igapäevasele töölkäigule nädalavahetustel mõni pikem tripp ette võtta. Oleme juba käinud autot ka mägedes testimas ja kuna tegu on neljarattaveolise sõbraga, siis on ta ennast kenasti tõestanud ka päris korralike tõusude ja liivateede peal.

Autoga seondub ka üks omapärane asjaolu. Nimelt on mul üks salajane haldjas, kes öösiti mu auto puhtaks peseb. Hommikul tööle minnes näen ainult veeloike autorataste juures. Ma umbes aiman, et see võib olla inimene, kes minu teisel siinviibimise päeval tuli küsima, kas ma tahan, et ta mu autot peseks. Ma arvasin, et ta tahab kohe ja ühe korra pesta, ja ütlesin, et praegu mitte, aga kunagi hiljem võib küll – järgmine nädal näiteks. Ja sellele järgnenud nädalast alates on mul auto pidevalt puhas olnud – ka pärast mägedesõitu, kus ta korralikuks liivatondiks sai. See on väga lahe, ainult et mingi hetk ma pean ilmselt välja selgitama, kellele ja kuidas ja kui palju selle eest maksta.

Seda autopesu võimalust on siin muidugi kõik kohad täis: bensiinijaamad (kus muuseas ei pea ise autost välja astuma – tuleb inimene, kellele läbi akna ütled, mis summa eest kütust tahad, tema tangib auto ära ning sina annad aknast raha), poodide parklad, töö juures autoparkla jne jne. Muidugi just see üks kord detsembris, kui pidime ühe töökaaslasega vahepeal kasutada olnud auto järgmistele töökaaslastele edasi andma ning otsisme kohta, kus see puhtaks saada, siis me ei suutnud kusagilt kedagi leida ja olime pärast mitmest kohast otsimist sunnitud loobuma ning ära andma üsna musta auto.

Niipalju hetkel autodest.

Korter

Elame me kolmetoalises korteris suuremas elukompleksis, kus on kuuekorruselised majad ringina ümber siseõue, kus on muruväljak lastele mängimiseks, kolm basseini, purskkaev ja palmipuud (pilt siseõue ühest sopist on ühes varasemas postituses näha). Üks suuri põhjuseid just selle kompleksi valimiseks oli võimalus üürida täismöbleeritud korterit. Siin on enamasti üürikad möbleerimata. Eks näis, kas me mingil hetkel liigume siit edasi, aga esimesed kuus kuud elame me siin. Üürilepinguid tehakse siin niimoodi, et aasta või poolaasta jagu tuleb üür ette ära maksta. Ja odavad siin üürihinnad ei ole. Mul oli õnneks jällegi tööandja tugi taga, selle võrra lihtsam asju ajada.

Kolmetoaline korter siinses mõistes tähendab järgmist:

  • Elutuba
  • Kolm magamistuba
  • Teenija tuba
  • Köök
  • Olmeruum (pesumasin ja pesukuivatusrest)
  • Esik
  • Neli WC-d / vannituba (peamagamistoa privaatne vannituba, teine vannituba kahe ülejäänud magamistoa jaoks, omaette WC külalistele, privaatne WC/dushiruum teenijatoale)
  • Neli rõdu (elutoal ja kõikidel magamistubadel)

Teenijatuba ei ole küll alati ja igal korteril, aga siin kultuuris on koduabilised tavalised elu osad (loomulikult ei ole nad omaanlased, vaid filipiinidelt või indiast üldiselt). Ka meil on plaanis omale kohapealt lapsehoidja hankida, kui mees kõige väiksemaga ka siia jõuab. Seega meie jaoks on see tuba täitsa vajalik. Ja ega ma selle mõtte vastu ka ei protesteeri, et keegi aitaks mul siin koristada ja süüa teha. Lapsed muidugi ka jõudumööda aitavad, aga omaette abiline tundub väga mõnusa mõttena. See tähendab loomulikult taas omaette asjaajamist, aga sellest räägime siis, kui ma selleni jõuan.

Mis mulle meie praeguse kodu juures kõige rohkem meeldib – see, et siin ei ole meil “asju”. Eesti kodu on aastakümnetega eri põlvkondade poolt kogutud varandusest nii pungil, et käib pidev võitlus asjade ja minu vahel (ning ma pean tunnistama, et ma ei ole eduseisus). Siin saime alata vägagi asjavabast korterist. Tasapisi me seda siin täidame, aga õnneks on seda ikka väga vähe ja koristamine on tõesti peamiselt pindade puhastamine, mitte nuputamine, kuhu järjekordne ports asju toppida, kui kõik kohad on juba täis topitud.

Ja üldse pean ma tunnistama, et see korter on väga kena. Avar, ruumikas, suured maas laeni aknad, kust küll päike otse sisse ei paista, sest ees on poolkaetud rõdu (siin kultuuris ju tuleb kodu peita päikese eest, küllap ma soojemate ilmade ajal olen selle üle järjest rõõmsam), kena mööbel ning asjaolu, et me lastega tõesti veedame suure osa ajast koos elutoas. Vanas kodus kippus igaüks oma nurka ära peituma ning suhtlus jäi kohati üsna napiks. Nüüd oleme töövälise aja suuresti ninapidi koos ning mõnus on.

Ostlemine

Üks suur küsimus on alati see, et mida me sööme. Pean tunnistama, et kui sealiha osa välja arvata (tegu ju ikkagi islamiriigiga, kus sealiha ei kuulu menüüsse), siis me sööme üsna samasid asju, mida kodus. Varasemast rohkem ehk riisitoite, värsket puuvilja ning mahlasid. Meie lähedal (1 km kaugusel, ehk siinses mõistes kohe meie kõrval) asub kaks suurt poodi. Üks on suur kaubanduskeskus, kus on igasugused firmapoed, sh igast euroopas tuntud brändipoed. Lisaks on seal keskuses ka kino, kus oleme korra juba filmi vaatamas käinud. Toidupoeks selles suures keskuses on Carrefour – mis on Prantsusmaalt pärinev maailma suuruselt teine hüpermarketite kett. Teine suur pood kohe esimese vastas on LuLu Hüpermarket, mis on suur Aasia ning Aafrika piiskonnas kiirelt arenev hüpermarketite kett.

Need mõlemad poed on nii suured, et meil alguses kulus ühe poeskäigu peale ca 2 tundi. Ei tea ju veel täpselt, mis vahes millised asjad asuvad ning mis asju üldse pakutakse ning käid siis kõik vahed edasi-tagasi läbi. Vaikselt hakkavad mingid lemmikasjad tekkima, nii et nüüd juba suudame ka kiiremini poeskäigu ära teha. Aga pakutakse siin praktiliselt kõike – kartulit ka. Värske küügivilja ja puuvilja sektsioon on üldse mõnusalt suur.

Suurim erinevus poeskäimisel Eestiga võrreldes on see, et kassa juures on spetsiaalne inimene (indiast loomulikult), kes kõik sinu asjad kilekottidesse pakib ja su kärusse tõstab. Sellega harjub nii kiirelt ära, et ise sahmima ei pea. Miinuseks on see, et nad pakendavad asju liigi järgi ning kui mõnda liiku asju ainult üks on, siis saab see üks asi uhkelt oma kilekoti. Loodussäästlikku mõtteviisi neil siin veel tekkinud ei ole. Plussiks selle asja juures on see, et pole vaja prügikotte osta, sest iga poeskäiguga koguneb prügi jaoks sobilikke kilekotte suurel hulgal.

Sealiha ja alkoholi muidugi tavapoes ei pakuta. Samas on mulle juba räägitud, kust sealiha on võimalik saada. Ning alkoholi jaoks on siin spetsiaalsed poed – kolm tükki vist pidi Muscati linna peale olema. Pilgu alt ära peidetud. Alkoholiga on nii, et residendikaarti omavad inimesed saavad taodelda alkoholiostmise litsentsi. Sellega määratakse limiit, mis summa eest ühes kuus alkoholi osta tohid (limiidiks olev summa on ka litsentsi tasu ning limiidi maksimumpiir sõltub sinu palgast – niipalju, kui ma teistelt kuulnud olen). Minul endal selle taotlemisega kiiret pole olnud, sest otsest vajadust alkoholi järele ei tunne. Eks kui mees siia jõuab, siis vaatab edasi. Ja tegelikult on nii, et linna peal on päris mitmeid baare ja restorane, kus ka alkoholi pakutakse. Üsna krõbeda hinna eest muidugi.

Igapäev

Meie igapäevaelu näeb välja selline, et mina lähen varahommikul tööle (kui õnnesub, siis stardin kodust 6.50 et ennetada ummikuid), lapsed magavad suure lõunani, mängivad samas kompleksis elava töökaaslase pere lastega ning käivad basseinis ujumas. Mina jõuan koju tavaliselt sutsu enne kella viit. Teen süüa ja õpime, vajadusel käime poes. Muude poodide hulgas oleme avastanud ka raamatupoe, kust juba mitmeid asju kaasa oleme haaranud. Üks nädal alustasime kõik koos ka kickboxi trennidega ja väga lahe oli (tapvalt väsitav ka muidugi), aga viimase nädala oleme türega haiged olnud ja pole jaksanud ka poega sinna viia. Õhtul vaatame telekast filme (meil on siin väga mõnus kanal, mis näitab 24/7 häid filme – vahele ainult mõned staaride elu lahkavad saated), viimasel nädalal saime ka interneti, nii et istume lõpuks taas ka virtuaalilmas (näiteks blogipostitust kirjutades). Mina kobin enam-vähem normaalsel ajal magama ning lapsed lähevad millalgi hiljem magama. Praegu selline asünkroonne rütm minu ja laste puhul töötab hästi. Eks vaikselt katsume neid ka varasema magamamineku ja varasema ärkamise rütmi tagasi tuua.

Nädalavahetustel katsume ringi käia. Paar korda oleme omal käel linnas asuvaid parke ja mererandu avastamas käinud. Ühekorra oleme kinos käinud. Paaril nädalavahetusel oleme koos töökaaslaste ja nende peredega lahedaid ettevõtmisi teinud (kuumaveeallikad, kindlused, mägikülad, suure mäe kanjonimatk). Avastamist on siin riigis veel palju-palju. Õnneks on meil luksus seda teha rahulikus tempos.

Kodu koristamisel on paar erisust. Prügi siin ei sorteerita. Sellega oli alguses väga raske ära harjuda, aga nüüd juba enam väga ei häiri. Teine asi on prügi väljaviimine. Sellega tegeleb vabatahtlikult poeg, sest igal korrusel on oma prühisaht, kust saab luugi kaudu prügikotid alla lasta. Muu on nagu ikka – ainus erinevus on see, et põrandad on kivist ning rõdu läheb pidevat pisikest tolmu täis – aga kuna me ei viitsi rõdul käimiseks mingeid eraldi jalanõusid kasutada, siis ma ikka aeg-ajalt pesen neid üle, et enam-vähem puhas oleks ka seal.

Ühest küljest elu nagu ikka – ärkad, sööd, sõidad tööle, teed tööd, käid poes, teed süüa, õpid lastega, koristad.

Teisest küljest – tee tööle ja koju on palistatud palmidega, mäed kõrguvad majesteetlikult linna kõrval, majad on madalad (enamasti, eriti suurlinna kohta) ja valged ja väga ilusa arhitektuuriga, kodu siseõuel on iga hetk võimalus basseini ujuma minna, kodust väljaastumiseks ei ole vaja ennast paksult riidesse panna vaid hoopis saab nina vastu päikest keerata….

Päris mõnus on.

Viisamajandusest

Omaani tursitiviisa ja viisa pikendamise templid

Omaani tursitiviisa ja viisa pikendamise templid

Kuidas saab Omaani Sultaniriiki?

Vastus on väga lihtne: ostad lennupiletid, sõidad kohale, ostad lennujaamast omale turistiviisa ning väljud võiduka naeratusega Muscati lennujaamast.

Ja midagi muud tegelikult vaja ei olegi.

Lisanüansid on järgmised.

Euroopa Liidu kodanikud, sealhulgas siis ka õnnelikud eestlased, saavad omale osta piiri peal sisenedes turistiviisa. Siin ja seal hoiatatkse, et targem oleks enne kohalejõudmist turismifirma kaudu omale viisa ette tellida, aga mina ei tea ühtegi juhtumit, kus oleks lennujaamas viisa hankimisel probleeme olnud. Loomulikult ei tähenda see, et probleeme kindlasti kohe ei ole, aga vähemalt tean ma päris mitmeid juhtumeid, kus lennujaamast on probleemivabalt viisa saadud, ja mitte ühtegi vastupidist juhtumit. Järeldused enda jaoks teeb igaüks ise oma kriitilist mõtlemisvõimet kasutades.

Maksimaalse pikkusega turistiviisa on 30 päeva ja maksab 20 riaali. Saab osta ka lühemaks ajaks loomulikult. 10 päeva oli vist see teine variant ja maksis 10 riaali, kui ma õigesti mäletan.

Riaal on Omaani rahaühik. Ligikaudne vahetuskurss:  1 riaal = 2 eurot.

Kui 30 päeva täis saama hakkab, siis on võimalus jalutada uuesti lennujaama ning viisat veel järgmiseks 30-ks päevaks pikendada (maksab taas 20 riaali). Kui see pikendatud aeg läbi saab, siis tuleb Omaanist lahkuda. Vähemalt 3 nädalat tuleb mujal olla, ning kui seejärel Omaani-igatsus väga suur on, saab uuesti siseneda ja viisaringiga otsast peale alustada.

Ainsaks probleemiks kogu asja juures võib lugeda tüütult pikka järjekorda viisa ostmiseks ning seejärel tüütult pikka järjekorda passikontrollis, kus ostetud viisa kviitungi alusel sulle templid passi lüüakse. See kõik võib kokku võtta vabalt tund aega. Plussiks on see, et selle aja peale on võibolla sinu pagas juba pagasilindilt maha tõstetud ja ootab vapralt omanikku. Kui sa satud viisaostmisel järjekorra esimesse poolde, siis tuleb pärast ilmselt rahulikult pagasilindi taga oodata.

Kui tahta siin päriselt koha peal olla ja elada ja töötada, siis hakkab rohkem nalja saama. Siis tuleb hankida tööviisa ning residendikaart. Aga see on juba täiesti omaette lugu. Lühikene versioon sellest on ka muidugi olemas. See on järgmine: tööandja hangib sulle tööviisa, sina sisened riiki tööviisa alusel, teed järgmiste nädalate jooksul ära igasugused meditsiinilised kontrollid, sõrmejälgede andmised jne ning saad omale residendikaardi. Seejärel taotled ülejäänud perele pereviisa. Pere siseneb riiki selle viisa alusel ning teeb omale residendikaardid. 

Ma tahaks ausaltöeldes kõva häälega naerma hakata selle lühema versiooni peale. See kõlab nii optimistlikult ja naiivselt. Ja minul on veel isegi kõik asjaajamised siinsete standardite järgi väga hästi ja kiirelt läinud (tänu tööandjale). Osadel inimestel on ikka igasuguseid hulle “nalju” selle kõige jooksul juhtunud.

Minu lugu on muidugi ka alles pooleli. Minul on residendikaart hetkel käes ning pereviisa taotlemine on pooleli ja ootab täiendavaid pabereid Eestist. Aga kõigest sellest teeb ehk hiljem, kui asjad paigas, omaette postituse.

Vihmasadu

Muscati teed pärast vihmasadu.

Muscati teed pärast vihmasadu.

Pildi allikas “Times of Oman”.
http://www.timesofoman.com/Snapshot/PhotoAlbum-115.aspx

Eilne päev möödus tõsises vihmasajus. Siin sajab üldiselt harva. Aga kui sajab, siis korralikult. Appi tulevad loomulikult ka mäed, kust kogu vesi kenasti linna poole valgub, ning mereäärse linna kohased madalamad kohad. Tulemuseks on see, et kohati oleks pärast vihmasadu liikluseks vaja maa-õhk-vesi tüüpi sõidukit.

Korra varem on siin ka meie siinoldud aja jooksul sadanud. See oli öösel. Hommikul tööle sõites ei olnud minu jaoks midagi erilist märgata, sest minu teekond läheb kõrgemaid alasid pidi, kuid raadiost oli kenasti kosta, kuidas hoiatati, et inimesed “in your tiny cars” valiksid hoolega marsruuti. Töökaaslased said ka oma autodega kohati paati mängida.

Igasuguseid muid nalju juhtub vihma tõttu veel. Näteks osad valgusfoorid lõpetavad lühise tõttu töölepingu ning telekas ei leia enam signaali üles. Liiklusummikutest ma parem ei räägigi.

Igatahes on vihmasadu siin suursündmus.

Praegusele vihmasajule lisandus ka teine suursündmus. Nimelt läks siin ääretult jahedaks. Mul oli ka muidu mõttes nädalavahetusel lastega randa minna, aga ilmateade räägib, et päeva maksimumtemperatuur kõigub 19-20 kraadi juures. Nalja teete või! Sellise külmaga tuleb hoopis poodi jopet ostma minna. Eelmistel nädalatel jõudis temperatuur kohati juba 30-ni ning me jõudsime sellega ära harjuda. Ning praegu lubatakse ööseks isegi alla 10-kraadist temperatuuri. Ja seda siia mere äärde Muscatisse.

Seega ei ole ime, et mägedes on juba hoopis teised temperatuurid ning vihma asemel tuli seal alla lund.

Lumi Jabal Shams mägedes.

Lumi Jabal Shams mägedes.

Pilt pärit facebookist: https://www.facebook.com/radiomerge

Nendes mägedes käisime me paar nädalat tagasi matkamas. Siis oli seal soe.

Õnneks paistis hommikul aknast tavapärane päike. Nii et hoolimara külmast ilmast hakkab elu taas normaalsesse rütmi liikuma.

Meie Omaani kodu sisehoov

Meie Omaani kodu sisehoov

See on meie praeguse elamise sisehoov, vaade meie korteri rõdult. Toss ei ole tavapärane atribuut – sel päeval tehti just putukatõrjet.

Meie elame kuuekorruselise majadekompleksi viiendal korrusel. Majad on ringina ümber sopilise siseõue. See, mis paistab, on üks kolmest sopist. Igas sopis on oma bassein. Meie praeguseks lemmikuks on ühe teise sopi delfiinikujuline bassein, sest sinna paistab kõige rohkem päikest ja seetõttu on seal praegusel talvisel külmal ajal vesi kõige soojem.
Talvine külm aeg tähendab seda, et päeval on temperatuur 25 kraadi kandis ja öösel läheb sutsu all 20-ne. Ning jah, me oleme siin juba selle pisikese oldud ajaga nii ära hellitatud, et kõik, mis on alla 25 kraadi on jahe.

Kuidas see kõik algas

Esimene vaatus.

Mina ja abikaasa Pariisi hotellis arutamas, mis oleks head variandid minu võimalikuks uueks tegevusalaks. Arvestades, et Eestisse tagasi jõudes on ootamas vestlus võimaliku tööandjaga, kellega kunagi ka varem koos töötatud. Mehe suust lipsab läbi fraas “tuttav töötas nende firma kaudu Omaanis”. Mõni aeg hiljem piilun oma arvutist, kuskohas Omaan asub ja mis ta endast kujutab ja kas seal jätkuvalt antud firmal tegemist on. On palju asju, milles mind süüdistada saab, aga soov elada rahulikku ja normaalset elu ei kuulu kindlasti nende hulka.

Teine vaatus.

Mina Tallinnas vestlemas oma tulevase tööandjaga. Läbi käivad mitmed võimalikud ja huvitavad tegevusvariandid, kuniks käivitub järgmine dialoog.

Mina: “Aga kui lihtsalt mõnda projekti teha, siis võiks see olla kusagil kaugemal ja midagi ägedamat.”

Tööandja: “Kas Sa oleksid tõesti valmis Tallinnasse tulema?”

Mina: “Ei, Tallinnasse kindlasti mitte. Aga Omaani küll.”

Kolmas vaatus.

Detsembri algus. Minu esimene tööpäev uues firmas. Esimeseks tööülesandeks on alustada öösel kell kaks sõitu Tallinna lennujaama poole, selleks et umbes 22 tundi hiljem väljuda Omaani pealinna Muscati lennujaamast.

Neljas vaatus.

Olles jõulud ja sellel järgnevad nädalad veetnud Eestis (peamiselt haigustega võideldes) asun jaanuari keskel uuesti lennujaama poole teele. Seekord on kaasas kaks kooliealist last. Abikaasa ja kõige väiksem põnn jäävad veel Eestisse, seniks, kuni mees saab tööalased otsad kokku tõmmatud ning mina enda ja perekonna paberimajandused Omaanis korda aetud. Põhiplaan: kaks järgmist aastat kogu perega Omaanis veeta.

Viies vaatus.

Pärast neljanädalast Omaanis viibimist saame lõpuks oma korterisse interneti. Sellest hetkest on eelvaatused läbi ning algabki käesoleva blogi elu.

PS. Tegemist on puhtalt personaalblogiga. Mingeid sisukaid sõnavõtte, erialaseid teadmisi ega üldse midagi asjalikku ei tasu siit kindlasti oodata. Peamiseks eesmärgiks on talletada meie seiklused meie endi jaoks ning jagada pildikesi meie käekäigust (ja teateid meie jätkuvast elusolekust) kodus olevatele sugulastele ja sõpradele.