Meie läheme, teie tulge!

Asjalood nüüd sellised, et meil on taskus (ok, virtuaalses taskus) lennupiletid Eestisse. Sai siin asju edasi ja tagasi vaagitud, ning lõppkokkuvõttes tundus kõige asjalikum otsus selleks hetkeks, kui mees uuesti Tansaaniasse pageb, ise lastega Eestisse tagasi tulla. Nii et mõni nädal veel ja siis liigume päikese käest külma nautima. Palun tekitage siis lumi ikka selleks ajaks tagasi (või ok, tuleku hetkel võiks veel plusskraadid olla, sest soojade riietega meie kapid siin ei hiilga – ja siis Eestis kohal olles tulgu suured lumetuisud ja talvetormid, see oleks lahe).

Sügisel tuleme uuesti Omaani, loodetavasti seekord püsiva internetiga ning minu puhul parema väljamagamisega (loe: põnn vast magab siis juba öö läbi), nii et jaksaksin rohkem käia ja teha. See periood siin hetkel on minu osas olnud vägagi kosumise teemaline. Vanuigi beebiemmeks saamine on sutsu keerulisem füüsiliselt taastumise osas kui nooremana.

Teie aga tulge siia! Kui külm näpistab ja hallust paljuks läheb. Siin on hetkel nii 25 kraadi sooja päeval ja vaikselt muudkui soojemaks läheb. Pilved on haruldased asjad ja vihma tuleb üliharva. Nii et tavaliseks ilmaks on sinine taevas ja särav päike. Seikluste valikuks on siin olemas ajalugu, kultuur, mäed, meri, liivarannad, kõrb ja sada muud imet. Sobib eelkõige loodus- ja kultuurinautijatele ning lastega peredele. Kohalikud on väga sõbralikud ja tolerantsed. Sõjad ja kaklused siia riiki ei ulatu. Nabani dekolteega ringi käia ei tasu (loe: viisakas riietus tähendab, et õlad ja põlved on kaetud) ja alkoholi saab ainult üksikutest baaridest ja hotellidest. Aga need on pea ainukesed piirangud, millega arvestada tuleb.

Ega ma teid niisama ka kutsu, ikka omahuvid mängus. Nimelt otsustasime, et kuna maja tühi, siis võime seda vabalt teistele pesitsemiseks välja pakkuda. Omaanis ju hotellihinnad üldiselt sellist krõbedamat sorti. Meil siis välja pakkuda neli tuba kaheinimesevooditega ning lisaks veel neli üheinimese madratsit. Ja kui väga vaja siis ka lisaks üks kaheinimese kummimadrats. Ühe toa eest küsiks kompensatsiooniks 35 euri öö eest, olgu seal siis üks või kaks inimest. Lisamadratsi eest küsiks 15 euri öö eest. Igal toal on oma privaatne wc ja dushiruum, nii et kui ka juhtub mitu seltskonda korraga siin elama, siis neid ruume võõrastega kindlasti jagama ei pea. Ja loomulikult on siis teie käsutuses meie täisvarustuses köök, elutuba, söögituba, hoov, pesumasin, nõudepesumasin jms.

Kui me teid tunneme või on meil mõni ühine tuttav, siis võite tulla igal ajal, ka siis kui mees on ära Tansaanias ja maja puhtalt teie päralt. Kui te ikka täitsa võõrad olete meile, siis igaks juhuks ja igasuguste võimalike arusaamatuste vältimiseks eelistaks teie siinviibimiseks seda aega, kui mees Omaanis olemas, ehk siis aprilli-maid. Või kui te kindlasti muul ajal tahate ikka siia tulla ja toredad inimesed olete, siis võime ju minuga Eestis silmast-silma kohtumise korraldada, et tuttavaks saada. Tegu ju ikkagi meie koduga, nii et natukene tahaks teada, kes siin omapäi majandab.

Ja Omaani tulekuks on hetkel suurepärane aeg. 8-da veebruarini käib Turkish Airline-l sooduskampaania Riia-Dubai lennupiletitele. Ja lisaks on Norwegian Air hakanud Helsingi-Dubai liini lendama. Need mõlemad variandid annavad kohati nii odavaid hindu, et me pole varem selliseid näinud. Turkishiga on edasi-tagasi piletit võimalik saada lausa alla 300 euri ning Norwegianiga tuleme meie nüüd Eestisse tagasi – 5 inimest Dubai-Helsingi ühesuuna ots kamba peale kokku 400 euri! (ok, sellest viiest üks on imik ja üks on laps, suuremad lapsed lähevad lennufirmadel juba täishinna eest).

Dubaist on Muscatisse ca 500 km. Kolm korda päevas käib seda vahet buss, hinnaks ca 7 riaali nägu ( 1 riaal = ca 2,4 euri hetkel). Aga kuna Omaanis olles on niikuinii autot vaja, sest vahemaad suured ja ühistransport sisuliselt olematu (paar kuud tagasi küll pandi kolm bussiliini Muscatis käima, aga see on suht algusjärgus asi), siis tegelikult on mõistlik juba Dubaist auto rentida ja sellega Omaani tulla. Rendifirmas siis kindlasti öelda, et Omaani reis plaanis,et nad piiriületuseks vajalikud dokustaadid kaasa annaks.

Kes on huvitatud, see kirjutagu siia postitusele vastavasisuline kommentaar. Mul on kommentaarid redigeerimisega ja tulevad otse läbi ainult siis, kui ma kunagi mõne teie kommentaari juba mitu korda heaks kiitnud olen (vms algoritm), nii et uute inimeste teated saan lihtsalt ise üle lugeda ja teiega ühendust võtta, nii et avalikult neid üles rippuma ei pane.

Ja loomulikult saame siiatulijaid abistada igasugu logistikaalase infoga ning soovitustega Omaanis ajaveetmisviiside kohta. Majas on meil ka mitu turismisoovitustega raamatut, nii et saab ka neid sirvida.

Mis te ikka külmetate – tulge turgutage ennast sutsu päikese ja põneva looduse rüpes. Siis jälle hea edasi Eestis talve nautida ja kevadet oodata.

Advertisements

Hüvasti, veemees!

IMG_7367

Elu kulgeb muudkui omasoodu.

Hetkeseis.

Kasse – null. Mees ikka muudkui turtsus ja aevastas. Olime meie oma käimiste ja tegemistega nii ettevaatlikud kui suutsime. Lõpuks ei julenud enam ninagi välja pista. No ei olnud mõtet. Lisaks hakkas meil külas käima kassi ema ja kiisu ise sättis ennast tema järgi jalutama. Soktasimegi ta siis ükskord kassiema juurde ning sinna, oma perekonna juurde, ta siis rõõmuga jäigi. Nii et lõpp hea kõik hea. Sai see “naabri” kass oma päriskoju. Ükspäev siin kassiema patseeris meil tänava peal oma pesakonnaga ja kui ma õieti nägin, siis oli see meie õuel pesitsenud kiisu kah kenasti pundis. Ja meie saame nüüd rahus taas batuudi peal hüpata ja õues diivanil peesitada ja mees ei turtsu enam.

Veemees – null. Temaga siis asjad ühelpool. Ei, mitte et me oleks tülli läinud või midagi sellist. Meile lihtsalt toodi siis lõpuks veetorud kohale, nii et nüüd vaikselt jooksevad katusepaagid toru kaudu vett täis. Süsteem on siin kaval. Veetorud on imepeenikesed, kus vesi tõesti niriseb vaikselt. Ja niimoodi siis tiksub kahe päevaga meie katusel olevad kaks paaki täis. Arvestades, et meil kulub kahe paagi ärakulutamiseks nädal aega, siis on see normaalse tarbimise jaoks täiesti piisav ja samas hoiab ära seda, et kusagil lahtijäänud kraan või katkine toru mingeid üüratuid veekulusid ja -arveid tekitaks.

Internet – jätkame ootamist. Vahepeal on sammuke taas lähemale tuldud. Aeda sisse toodud kaabel toodi nüüd lõpuks ka majja sisse. Valguskaabel ja puha. Nüüd on häda ainult selles, et valguskaabli otsa käivad modemid on neil hetkel otsas ja peaksid lattu jõudma alles paari nädala pärast. Ja siis hakatakse neid majadesse paigutama. Kui kaugel selles nimekirjas on meie maja, ei oska öelda. Ja kui siis see tähtis masin on paigaldatud, saame lõpuks minna ja omale teenupaketti tellida. Kas me ka tegelikult oleme internetti ühendatud või on meie kohalik võrk eraldiseisev saarekene, seda me veel ei tea. Eks siis kunagi selgub. Ja no kunagi ikka see internet meieni jõuab (siia kohta ütleb nüüd korralik araablane juurde ka “inshallah”).

Pere – jätkuvalt täiekoosseisuline. Pisipõnn on nüüd seitsmekuune. Tal on kaks hammast, korralik traktorikäik ning harrastab ennast asjade najal püsti ajada. Neljane tütar harjub taas araabia kombega, et täiskasvanud suhtlevad lastega ja et neile võib kätt anda ja oma nime öelda. Tänagi suhtlesime siin majast möödamineva naabrusest päris naisega. See tähendab, et tema rääkis araabia keeles ja meie naeratasime ja ütesime ingliskeelseid fraase juurde, kui arvasime, et millestki aru saime.

Araabia keel – tegelikult ma vaikselt olen siin endale araabia keele tähestiku selgeks teinud ja nüüd õpin sõnu. Aga samas on natuke blokk peal, sest ega ma paljude tähtede häälduses kindel ei ole ja väga ei tahaks ju vale hääldusega asju endale pähe taguda, et siis hiljem ümber õppima hakata. Aga kuidas seda hääldust ilma korraliku interneti ja kuulamisharjutusteta selgeks saada kui sul on kolm “s”-i ja neli “d”-d jne. Ja siis veel mõned häälikud mille kirjeldus on järgmine: “‘j’ nagu sõnades ‘James’, ‘game’ ja ‘visual'”.. ee.. kuidas palun… või siis teise tähe kohta: “inglise keeles vastavat häälikut ei ole, kõige paremini iseloomustab antud häälikut see, kui kujutate ette, et keegi oksendab või kui te püüate oma keelt alla neelata”… ee… aitäh.. Nii et ootan inspiratsiooni.

Külalised – jõulude ja aastavahetuse ajal oli külas meheõe pere. Neil kolm last, nii et meie neljaga kokku andsime normaalse araabia pere mõõtmed välja. Mina olin põnniga enamasti kodus paikne, aga mees ja lapsed käisid ja möllasid nendega piki Omaani ringi. Postituse alguses olev kilpkonnapilt on kah sellest ajast pärit – nad käisid rannas kilpkonni piilumas, telkisid seal, hommikul tegid värskendava supluse wadis ja õhtusöögiks pidasid piknikku kõrbes, kus käisid liivadüünidel kelgutamas.

Ilm – vahepeal oli natuke jahedavõitu. Eriti kui siin aasta alguses külaliste äramineku õhtul ja öösel korralikku padusadu tuli lõpuks (viimati enne seda sadas ju oktoobri keskel). Siis oli paar päeva otsa veel ka pilves ja oligi jahe. Nüüd taas päike väljas ja päevad järjest soojemad. Sikutasin ühe paksema teki välja mille peal on mõnus pikutada ja päikest võtta.

N

Pidu-pidu, pere koos

Nagu pealkirjast vihjena oletada võib, siis on mees Tansaaniast tagasi ning  pere taaskord täiekoosseisuline.

Tegelikult tuleb tunnistada, et ülekoosseisuline. Nimelt elutseb meil õue peal üks kassipoeg. Põhinali selle juures on muidugi asjaolu, et härra abikaasal on kassiallergia. Selline korralik. Et kui meil tuleb külla mõni inimene, kellel on kodus kass, siis mees pärast on kaks päeva nohus. Aga no kui kass kodust ära siis hiirtel pidu – jajaa… mis teha, kui eestikeelsed väljendid nii hästi haakuvad hetkel – nii et mehe äraolekul see kassipoeg meile sigines. Ega me tegelikult nii mõtlematud ei ole ka, et heast peast siia omale looma hangiksime, kui teada on, et suved plaanime ikka Eestis veeta ja üleüldse pole järgmiste aastate logistikas midagi kindlat, mis siis veel pikemast perioodist rääkida. Et kõik ausalt ära rääkida , siis tuleb alustada sellest (kes on veel nii vana, et teab, kust see fraas pärineb?), et mingi hetk hakkas naabri hoovil kostma haledat näugumist. No mis siis ikka. Fikseerisime ära, et naaber on omale kassi võtnud. Paar-kolm päeva käis see näugumine. Siis ühel päeval tuli see näugumine meie auto juurest, mis meil aia taga seisis. Käisime ringi ümber auto, piilusime auto alla – ei midagi ega kedagi. Ainult regulaarne näugumine. Tütar juba avaldas arvamust, et keegi teeb nalja ja on mingi roboti sinna pannud. Ja lõpuks siis ikka nägime. Oli väike musta-valgekirju kassipoeg meie auto kapoti alla peitu roninud. Jätsime talle sinna kausikese vett (päike siras oma 40-kraadise soojusega ikkagi) ja jätsime naabri kassi rahule. Natukese aja pärast vaatama minnes oli ta autost välja roninud ja meid nähes põgenes tagasi naabri aeda – ta oli nii kiitsakas, et mahtus autovärava ja aia vahelt läbi. Noh, lõpp hea kõik hea, kass sai tagasi koju. Nii me vähemalt arvasime sel hetkel. Päev hiljem autoga poodi minema hakates kostis aga vaikne näugumine enne auto käivitamist. Tõstsime kapoti üles ja seal ta taas istus, kenasti ennast mootori ja muude vidinate vahele ära mahutanud. Tükk tegu oli teda seal kätte saada, aga ei thtnud ka mootorit niimoodi käima panna, kui ta seal ringi uitab. Lõpuks meelitasime kanatükiga ta välja ronima, viisime autost kaugemale einetama ning jooksime kiirelt autosse, et jõuaks enne ära sõita kui ta uuesti tagasi ronib. Lõpp hea kõik hea. Järgmisel päeval kostis näugumist juba meie jalgvärava taga. No kui naaber viisakalt küsib, siis tuleb ju ikka sisse lasta. Eks ma mõtlesingi kogu selle aja, et vaata kui tore lahendus. Ise ju looma võtma ei hakka, aga kui naabri kassiga sõbraks saada, siis saavad lapsed temaga mängida ja samas ei pea ise looma eest vastutama. Nii et andsime talle natukene kana jälle ja taltsutasime nelja-aastast tütart, et ta oma jooksmiste ja kargamistega kiisut väga ära ei ehmataks. Pärast mõningast kohanemist ja mängimist saatsime ta õhtuks taas väravast välja, et ta saaks koju minna. Siiani oli kõik kena.

Siis aga selgus järgmiste päevade jooksul, et ta ongi ennast põhimõtteliselt meie auto kapoti alla elama sättinud. Ja veel selgus, et naabrid ei olnud sellest üleüldsegi häiritud. Ehk siis hakkas tunduma, et ta vist tegelikult ei olegi nende kass, vaid mingi poolmetsik kassipoeg. Väljanägemisels sobis tema kirjeldamiseks ühe mu väga hea sõbranna fraas – kaks konti ja kusehais. Ma pole elusees näinud ühtegi teist elusolendit, kellele see fraas nii täkkesse sobiv oleks. Ja lisamure oli selles, et meile olid tulemas külalised, kellele olime oma auto paariks nädalaks kasutada lubanud anda. Aga no me ei saanud ju anda autot koos kasutusjuhendiga et – iga kord enne sõitu palun õngitsege kass kapoti alt välja. Nii siis tegime strateegilise otsuse, et kuni külalised meie autot kasutavad, siis las kass elab seni meie hoovi peal. Ja eks siis vaatame edasi (see fraas on nii araablaslik, me oleme sellest eluviisist juba suht läbi imbunud).

Kerime aega mõned nädalad edasi ja nüüd see kass siin on. Me olime kõik muidugi valmis selleks, et mehe tulles tuleb ikka mingi lahendus leida. Me isegi saime vahepeal aru kust see kass tulnud on. Katuselt piiludes – või no tegelikult me ei piilunud, me käisime sultani sünnipäeva auks korraldatud ilutulestikku katuselt vaatamas –  nägime, et ühtede taganaabrite hoovi peal on päris mitu sarnast kassipoega. Nii et eks ta oma pesakonnast kuidagi ära eksis. Pole veel hoogu üles võtnud, et nendega vestlema minna. Enne olen olnud äraootaval seisukohal, et mida mees kõige selle kohta ütleb. Hetkel on siis proovimisel variant, et kui me kassiste riietega ühisruumides ei viibi, kas siis on tema jaoks õhk piisavalt puhas. Kui see õnnestub, siis põhimõtteliselt võib see kass meil hoovi peal edasi elada. Loomulikult tuleb leida lahendus ajale, kui meid ennast Omaanis ei ole. Ja mis siis saab, kui me edasi kolime. Aga kui ta juba meile niimoodi ise tuli, las ta siis olla. Küll me jooksvalt vajalikud lahendused välja nuputame. Hetkel on temaga aga nalja kui palju ja tsirkus omast käest võtta. Nii et kogu pere südamed on ta endale võitnud. Isegi mees vaatab ja muheleb – pisut eemal seistes küll, aga siiski.

Novot.. niipalju siis pere taasühinemisest ja vahepeal siinolnud teisest külaliste satsist. Taas väga mõnusad tegelased olid kusjuures. Sai juttu ja suhtlemist ja maailma ja elu üle arutlemist. Ja loodetavasti suvel Eestis taas näeme. No ja muidugi olid nad siin taas Maailmameistrivõistluste jaoks. Sedakorda küll purjetamises. Et kui kellelgi veel on vaja spordiks ulualust, siis me oleme juba professionaalsed sportlaste majutajad 🙂

Stabiilsetest uudistest siis sellised, et internetti jätkuvalt ei ole ja veemehega saab jätkuvalt nalja. Nüüdseks oleme ära näinud ka selle, mis juhtub kui katusel olevad paagid üle ajama hakkavad. Õnneks on siin kõikidel majadel katustel vee äravoolutorud olemas, nii et hullu ei midagi. Hoovi sai lihtsalt oluliselt puhtamaks ja majaesist autoteed ka niisutatud. Ja järgmisel hommikul olid need ülevõllitäidetud paagid tilgatumaks tühjaks saanud. Kas oli mõni kõrbedzinn teinud peatuse ja janu kustutanud või mis, aga igatahes tuli kohe hommikul veemees uuesti kutsuda. Eks ta sügas kukalt muidugi, eelmise päeva veesadu meenutades, aga mis ikka, ega need eurooplased ole sihuke imelik rahvas niikuinii, nii et tuleb tal meie veidrustega kohaneda. Kuhu see vesi kadus, see on müstikaks siiani.

Ja vahepeal siis saime lõpuks mere ääres rannapäeva veetmas käidud. Minu lemmikrand on meie kodust nii pooleteise tunnise sõidu kaugusel, aga see-eest on see ikka imeline rand. Pikalt lai liivariba ning kiirelt sügavaks minev vesi. Ja rahvast alati suhteliselt hõredalt. Kolm-neli autotäit oli veel selle ala peale. Tavaliselt pole niipaljugi, aga seekord oli nädalavahetuse päev, nii et teisedki rannaelu nautima tulnud. Temperatuurid on ka juba päeval peesitamiseks sobivad – nii 27-29 kraadi vahel. Kohalike jaoks on siis ka kätte jõudnud aeg, kus õuehooaeg pihta hakkas. Suvel siin ju vabatahtlikult õues ei käida – ja olles siin ühe suve veetnud, võin kinnitada, et ka mina siin suvel enne hilisõhtut vabatahtlikult õue ei lähe. Nüüd aga juba hakkavad õhtud minu jaoks jahedaks muutuma, nii et fliisid on juba välja otsitud. Talv ikkagi.

Lukuaugust maailma piilumas

Uskumatu küll, aga me oleme juba pea kuu aega omapäi Omaanis olnud (selle all ma mõtlen siis, et ilma meheta) ning täitsa elus veel.

Internetti mei veel ei ole. See tähendab päris internetti. Kuna mul sai natukene kopp ette maailmast nii ära lõigatud olla ning ei viitsinud nii tihti ka internetti varastamas käia, siis sai endale mobiilne internet hangitud. See, nagu asjadega ikka kipub olema, oli oluliselt lihtsam kui ma kartnud olin. Nii et nüüd me siis mobiilinetist oleme lukuaugu teinud, mille kaudu tasakesi maailma piilume.

Päris internett on ka meie poole teel. Kõigepealt tulid ükskord mehed ja tõid aia tagant väljaturritava kaabliotsa meile aeda sisse. Ja ütlesid, et “tomorrow” tulevad järgmised mehed asja edasi tegema. Sellest päevast peale me ei julenud täiskoosseisuga majast välja ja minna ja kumbki vanematest lastest jäi alati kodu valvama. Siis kui mina enam uude helgesse päeva ei uskunud, tulidki mehed tagasi. Tütar oli siis kodus ja kuna tal natuke läks mõtlemisega, kuhu korrusele nett panna, siis mehed juba teatasidki, et peavad hoopis naabermajja minema ja tulevad “tomorrow” tagasi. Järgmine päev tulid nad aga taas hoopis naabrite juurde. Ma siis lootsin, et kui naabritega lõpetavad, tulevad meie juurde. Õhtul, kui nad omi asju naabermajast välja tassisid, siis läksin muuseas teretama ja küsima, et kas siis “tomorrow” tulevad meie juurde. Nemad väga üllatunult vastu, et ei tule, selleks peame me tellimuse tegema. Minu väite peale, et nad on eelmisel päeval meie juures alustand, tegid nad vasikatena suured silmad ja väitsid, et midagi sellist pole olnud. Tirisin ühe neist varrukatpidi meie aeda ja näitasin talle auku majaseinas, kust nad olid juhtmete eest plaadi ära kruvinud. Selle peale hakkas neil nagu midagi meenuma. Aga et tellimus tuleb ikka teha. Sai siis ühte ja teispidi neid veel piinatud ja mingi tegelasega (see, kes neile tellimuskorraldusi jagab) telefoni teel suheldud ja siis veel meie avalduse number saadetud jne jne. No igatahes praeguseks neid tagasi ei ole tulnud. Eks järgmine nädal uurime edasi. Olekski ju igav, kui asjad käiks nii, et teed avalduse ära ja siis kohe saadki, mis tahad…

Lisaks internetimeeste naljadele on meil siin vahepealse iseseisva aja jooksul saanud ka veemeeste nalja. Me ei ole ühendatud veetorustikuga, vaid peame katusel olevaid tünne täitma veeautodega. Nii umbes iga viie päeva tagant. Mõni kord on veemees tulnud ka täpselt siis, kui on lubanud. Enamasti on aga ikka mingit nalja saanud. Kõigepealt ta ei saanud ise tulla ja saatis oma sõbra – valesse majja. Teinekord ei saanud ta ka ise tulla ja lubas sõbra saata õhtuks. Õhtul ei olnud aga ei sõpra kusagil ega teda enam levis. No ja juhuslikult oli meil sellel ajal vesi juba otsas ja külalised majas. No ma juba instrueerisin külalisi, kuidas nad vajadusel saavad basseinist ämbriga kempsu jaoks vett võtta ning lohutasin, et joogivee varud on meil piisavad, et mitu päeva vastu pidada. Samal ajal ootasin juba järgmist veemeest, kellele ma olin ka juba kaks korda helistanud ja kes siis ikkagi tuli. Ja siis kaks päeva hiljem ma ärkasin hommikul selle peale, et see eelmine veemees arvas, et kuna ta kokkulepitud ajaks meile vett ei toonud, siis ta nüüd toob. Ja kuna ma telefonile ei vastanud (sest see oli allkorrusel), siis ta lihtsalt pani masina toru külge ja hakkas meie täis paake täitma. Nii et algus oli meil keeruline. Aga nüüd me oleme juba head sõbrad. Isegi nii head, et viimati tuli ta täiesti oma peaga ja tahtis meile vett tuua, kuigi ta oli päev varem juba toonud.

Kohalikele naljadele lisaks oleme käinud Al Ainis loomaaias. Väga lahe loomaaed oli. Ja väga lahe käik oli ka. Meil nimelt oli kaasas üks Omaani kaart, kus kogu meie ca 400 km teekond mahtus ära paarikümne sentimeetri peale ning Al Ainist ei teadnud me midagi (peale siis kusagilt loetud info, et seal peaks loomaaed olema). Vahemärkusena tuleb ilmselt lisada, et Al Ain ei ole Omaani linn, vaid asub Araabia Ühendemiraatides. Küll piiri ääres, aga ikkagi teises riigis. Aga kohale me jõudsime ja loomaaia leidsime üles ja ööbimiskoha leidsime omale ja üldse oli teisel päeval juba väga igav sõita, sest hommikul hotellist loomaia poole sõitma hakates (me olime õhtul loomaaia üles leidnud, aga seda sutsu enne sulgemist, nii et ei olnud enam mõtet sinna minna), siis avastasime, et esmakordselt kogu reisi ajal teadsime me nii oma algasukohta kui ka sihtkohta kui ka masruuti nende kahe vahel ja meil oli isegi olemas kaart selle kõige jaoks. Ääretult igav oli niimoodi sõita. Ja no see pisiasi, et kogu reis oli loomulikult mina nelja lapsega, kellest noorim neljakuune. See andis natukene veel värvi asjadele.

Ja siis olid meil vahepeal siin külalised. Mitte niisama külalised, vaid Eesti purjelaua tiim, kes tulid Omaani Maailmameistrivõistlustele. Väga tore punt oli. Elasid vapralt kõik meie organiseeritud seiklused üle ja said harukordselt suurepäraselt ise hakkama. Juba asjaolu, et nad ise meie ukse taha jõudsid ilma kordagi juhiseid küsimata oli täiesti fenomenaalne. Me elame nimelt nii uues linnaosas, et isegi navidel ei ole siinseid teid peal. Sellest pisiasjast rääkimata, et neil ei olnud navi.

Ja siis me käisime tänu Eesti peaministrile õhtusöögil Omaani kõige uhkemas hotellis. Ja peaministril surusime ka käppa. Ta tahtis nimelt kohalike eestlastega kohtuda. Pisipõnni jätsin kõige vanema lapse hoole alla koju ja ise panin rongaemana kahe vahepealse lapsega siis pidusöögile. Minu jaoks oli see suurepärane võimalus siinsete eestlastega taaskohtumiseks ja tere ütlemiseks. Ja lisaks sai veel tuttavaks mõne laheda tegelasega peaministri saatjaskonnast. Ja restoran oli ka lahe. Neljane tütar muidugi arvas, et jube lahe ajaveetmise viis on rannaliivas peadpidi vagusid künda (tegu oli rannarestoraniga). Siinses kultuuriruumis on lapsed nii hoitud, et see oli kõigi jaoks täiesti ok tegevus.

Ühesõnaga tegevust on jagunud. Ma nüüd vaatan, kas see postitus lukuaugu kaudu ka maailma jõuab…

Internetti varastamas

Annan elumärgi. Oleme kenasti Omaanis kohal ja tegeleme uues kodus suuremat sorti värvimis ja möbleerimistöödega. Eelmistel elanikel ehk majaomanikel on kaks väikest poega, kes olid saanud väga vabalt kogu maja oma lõuendina ja tugevate tööriistade (loe: haamri) testimisvahendina kasutada. Mõni üksik ruum on neist ka puutumata jäänud. Seega tuleb üle värvida ainult kuus tuba kaheksast ning koridor ja trepikoda. Ülemise korruse kolme toaga oleme hakkama saanud ja sinna ka suuresti oma eelmisest kodust mööbli jupphaaval sisse tassinud ja kokku monteerinud. Viimased sabad selle ülemise korrusega saame täna-homme tehtud. Ja ei mitte päevagi liiga vara, sest mees liigub paariks kuuks edasi Tansaaniasse ning mina jään lastega kodu valvama. No nagu selline normaalne Eesti pere, kus naine on lastega kodus ja mees käib Soomes tööl. Meil siis ainult natuke asukohariikide väikese nihkega mõlema osapoole puhul.

No ma siis nüüd õpin uut linnaosa tundma ja katsun selgeks saada, kuidas põhimaanteid pidi meie koju saab. Ühe marsruudi olen selgeks saanud, nii et vähemalt üks variant on kindel ja koju ikka saab. Edasi juba vaatame jooksvalt. Ahjaa… veemehe telefoninumbri peaks kah hankima, sest meil siin vesi tuleb autoga tünni tuua, mitte ei jookse toru pidi. Ja vähemalt korra nädalas tuleb veemeest kutsuda tünni täitma. Internetti meil ka veel ei ole. Praegu olemegi kogu perega väljasõidul interneti levialasse ja varastame kohalike eestlaste netti.

Pilte ei näita, sest esiteks pole neid niikuinii arvutisse tõmmanud ja teiseks oleme siin netitoru niigi kamba peale umbe ajanud.

Külla on kõik oodatud… eriti need, kes tahavad meie tagahoovi puust terrassi ehitada. Meil siin kohalikus mõistes korralikult suur tagahoov ja mees on väidetavat leidnud koha, kus suht-koht Eestile sarnase hinnaga puitu müüakse. Ja nüüd on tal ketserlikud plaanid…. mille teostamiseni ta muidugi hetkel veel ei jõua, sest läheb enne ära “tööle”.

Eks nüüd siis paari päeva pärast hakkab selguma, kuidas on elada üksikemana nelja lapsega Omaanis võõras linnaosas… igav ei saa kindlasti olema.

Nüüd siis taas pikem vaikus kuniks taas netivargile tuleme või kuni midagi meie endi kodu netiga saama hakkab.

Ahjaa.. õues paistab loomulikult päike ja sooja on 37 kraadi. Ehk siis õnneks on hakanud viimastel päevadel jahedamaks minema. Päris mõnus on juba.

Omaani vol 2 ehk uued algused

Sisuliselt on siin peaaegu aasta aega vaikus olnud. Ja sellel on omad põhjused (no loll on see, kes põhjust ei leia ning lollid me ometi ei ole, eksole).

Seis aasta tagasi. Me elasime kogu perega Omaanis. Mina olin täiskohaga töötav kolme lapse ema. Abikaasa tegeles Eestis oma asjade koomaletõmbamisega ning nautis Omaanis puhkamist.

Seis praegu. Hetkel oleme Eestis, kuid liigume mõne päeva pärast Omaani tagasi. St mees juba tegelikult on seal ees ja ajab asju. Mina olen kodune nelja lapse ema. Abikaasa tegeleb omaanlastest sõpradega Omaani-Aafrika äri käimatõmbamisega.

Ahjaa, ja elukoht on meil ka uus. Omaani üüriturg on teinud märgatava hinnalanguse ning kuna meie eelmise villa omanik teadis, et üürihinnad saavad ainult tõusta, siis me arvasime, et me pigem võtame mõne soodsama koha. Mina veel uut villat näinud ei ole, kuid minu arvamust, et me võime vabalt võtta ju midagi väiksemat, seniks kuni mina kodune ja rahad uute äride käimatõmbamise alla lähevad, tõlgendas mees omapoolselt sellega, et leidis oluliselt odavama villa, mis on ainult natukene suurem kui eelmine. Ega ma väga ei üllatugi enam – see on lihtsalt tema stiil.

Internetti uues villas hetkel ei ole. Kaabel pidavat villa ees maast välja turritama. Teenusepakkuja käest uurima minnes teatati, et kõigepealt on neil plaanis kogu piirkond välja arendada ja siis kõik korraga ühendada. Ning et käesoleva aastanumbri sees seda ei juhtu. Aga kuna me oleme juba mõnda aega araabia kommetega harjunud, siis ei võtnud seda infot väga südamesse ning hakkasime kasutama siinses kultuuris kõige olulisemat varandust – wastat. Nimelt oli meie eelmise elukoha naaber teenusepakkuja firmas üsna kõrgel kohal olev tegelane ja me saime temaga kenasti läbi (vägagi tore perekond on see naabrite perekond seal). Natuke temaga suhtlust ja tundub, et asjad võivad kiirema käigu saada. No ega muidugi selles kindel olla ei saa, aga põhimõtteliselt lootust on.

Kui uues villas neti sisse saab eks ma siis neid Omaani-kroonikaid vaikselt siin jätkan. Näis, kuidas nüüd uut sorti elu olema hakkab. Üks on kindel. Igav meil olema ei saa…

Tasuta kolme nädala viisa?

Eelmise viisajutu järel on mees hoo üles tõmmanud ning kolm korda veel Dubais käinud. Korra koos omaanlasest sõbraga autoostureisil, korra Dubai lennujaamas meile küllatulnud sõpradel vastas ning nüüd mõni päev tagasi siis neid taas Dubaisse tagasi viimas. Iga kord on olnud omad seiklused, kuid uue turistiviisa andmisest pole kordagi keeldutud. Kõige keerulisem oli see kord, kui tal nii Omaanist väljumine kui uuesti sisenemine jäid sama kuupäeva sisse. Õnnetu piirivalveametnik, kellelt ta siis Omaani sisenemiseks viisat tahtis, oli hämmelduses, et kuidas ta üldse saab olla Omaanist väljas, kui tal viisa alles kehtib. Et kas siis jäi tõesti väljumisel ametnikul arvutis asi registreerimata (passis olid kõik vajalikud templid seekord olemas) või siis on tegu sellise infosüsteemiga, kus alles kuupäeva vahetumisel asjad tühistatakse. Igatahes oli lõpuks vaja ülemuse käratust, et ametnik asja siis ise vana viisa ära lõpetaks ja uue viisa annaks, et asjad liikuma hakkaks.

Küll aga tabas meid üllatus, kui mees Dubai lennujaamast pealekorjatud sõpradele Omaani piiril viisat hakkas ajama. Neile öeldi, et kuna nad on tulnud Dubaist lennuki pealt ja siis mööda maad Omaani, saavad nad kolme nädala viisa tasuta. Mehe käest muidugi tema viisa eest ikkagi küsiti raha nagu tavaliselt. Mis reegel see sihuke on, seda ei osk kommenteerida. Kui ma augustis mehe koos laste ja lastehoidjaga Dubaist lennuki pealt Omaani tõin, siis küll keegi midagi tasuta viisadest ei rääkinud. Aga ehk siis oli tookord tegu rohelisema (kogemuste poolest) piirivalvuriga (sest ta pidi meile viisade tegemiseks enne ikka pikki telefonikõnesid ja oli ilmselgelt näha, et ta turistiviisadest suurt ei teadnud). VÕi siis on vahepeal midagi muutnud. Või siis ajas seekord piirivalvur miskit sassi.

Igatahes tasuta viisad meie külalised omale said ja kenasti said nendega pärast ka Omaanist välja. Nii et kui kellelgi on plaanis Omaani tulla, siis lisaks odavamatele lennupiletitele tundub Dubai kaudu tulek ka viisarahas võitu andvat.

Viisareeglid – kolm nädalat või üks päev – who cares

Jõudsime just tagasi “väljamaareisilt”. See tähendab, et külastasime naaberriiki Araabia Ühendemiraate. Põhjuseks mehe, pisipõnni ja lapsehoidja turistiviisa lõppemine. Siin on reegel ju nii, et piiri peal saad üheks kuuks viisa osta, siis selle kuu lõppemisel saad veel teiseks kuuks viisa pikendada. Ja siis selle teise kuu lõppemisel tuleb kolmeks nädalaks riigist välja minna, enne kui uuele viisaringile tulla saab.

Nii vähemalt kõlab ametlik versioon. Mitteametlikult oleme pikalt kuulnud sahinaid, et see kolme nädala eemalviibimise reegel kedagi tegelikult ei huvita ja piisab kui sa ainult ühe päevagi riigist väljas oled.

Võtsime siis riski ette ja borneerisime üheks ööks piiri lähedal toad ühes veel saadaval olevas hotellis. Hetkel ju nali selles, et algas suur kohalik nädalane püha, mis tähendab, et kõik Omaanlased sõidavad naaberriiki puhkust pidama. Meil oli olnud algne plaan minna näiteks piiluma Omaani eraldatud põhjapoolset poolsaaretippu, mis on riigi põhiosast Araabia Ühendemiraatidega eraldatud. Aga seal olid hotellihinnad üleöö viirekordistunud – ja hotellid pole siin regioonis isegi niisama mitte eriti odavad. Teine mõte oli minna Dubaisse ja katsetada kätt (jalga) sealses sise-suusamäel. Aga plaane tehes kuulsime õnneks ühe inimese väga värvikaid kirjeldusi sellest, kuidas ta oli eelmisel aastal eidi (eid on selle suure püha nimi) ajal Dubais tund aega oodanud järjekorras, et kaubanduskeskuses eskalaatori peale saada. Ja kuidas ta oli sama suusamäge külastades kaks tundi oodanud, et mäkke saada ja seal tuli sisuliselt alla jalutada, sest selline rahvamass oli mäe peal olnud. Seega lükkasime ka Dubai plaanid edasi.

Eile asusime teele. Suuremad lapsed otsustasid koju koeravalvuriks jääda… jaa… me valvame koera… see on omaette pikem lugu. Nii et varusime neile suure portsu süüa, varustasime neid telefoniga ja juhendiga, kellele ja kuidas helistada (olles eelnevalt siis vastavate isikutega ka kokku leppinud, et nemad varivalvesse jäävad). Põhiplaan oli ju olla ainult kaks päeva ja üks öö. Aga valmis tuli olla ka selleks, et meid ei lasta Omaani tagasi. Selleks puhuks olid kohvrid kokku pakitud ja kaasa võetud ning siis oleks mingisse hotelli ennast päevaks-paariks sättinud ja lennupileteid otsima-hankima hakanud. Mees ja põnn oleks tulnud Eestisse. Lapsehoida kaalus erinevate variantide vahel, sest kokkulepe oli, et Eesti-pileti hinna piirides on tal vaba valik, kuhu seda piletit vastavalt juhul valida soovib. Siit regioonist ju nii mõnedki Eesti mõistes väga kauged ja eksootilised riigid oluliselt lähemal kui põhjamaine Eesti. See oleks kindlasti paar päeva aega võtnud. Eks olime sobivaid variante juba ette ka piilunud, aga siiski…

Lühidalt… neli tundi sõitu. Piiripunktis piirivalvurite jahtimist – siin piirkonnas on sinu enda mure, leida õige putka üles, kust vajalikke templeid saab. Ja see ei ole mitte eriti silmatorkavalt märgistatud teema ning putkasid piirialas jagub ja jagub. Ja olimegi UAE-s. Sealt veel tunnike sõitu, ning navi protestidest hoolimata, et pole ei vajalike nimega tänavaid (linnadest rääkimata) ega ka vastava nimega hotelle, leidsime siiski broneeritud hotelli pärast naftavälju (aga siiski inimeste elupiirkonnas) üles. Naftaväljad olid muidgi omaette vaatamisväärsus – kilomeetrite kaupa naftahoidlaid. Üks suurem kui teine.

Õhtul tegime tiiru linna peal – linn ise oli väike. Ja tiiru tegime autoga, sest jala käimiseks siin regioonis just väga soodsaid tingimusi ei ole. Tagasi hotelli jõudnud tellisime alt restoranist omale söögid tuppa. Alguses meid küll väga ettevaatlikult hoiatati, et neil ei ole euroopa sööke, vaid ainult pakistani stiilis asjad. No õnneks oleme me siin ikka juba piisavalt olnud, et suurem osa menüüs olevatest nimetustest omasid minu jaoks täielikult tähendust ja ei olnud üllatuseks. Millega meid suudeti üllatada oli see, et ühte toitu toodi kaks portsjonit ning et noad-kahvlid toodi söökidest jupp aega hiljem. Me ei lasknud ennast kummastki pisiasjast häirida. Võtsime lisaportsu ka rahulikult ette (ja natuke jäi isegi hommikusöögiks) ning sõime siis Omaani kombel sõrmedega. See oli piisavalt mugav, nii et isegi kui lõpuks noad-kahvlid tulid, siis jäid nad meist kasutamata. Ära pean mainima selle, et nende “garlik naan” oli olulisemalt paksem kui see, mida ma Omaanis söögikohtades saanud olen (see on üks lemmiklisand söögi juurde meil töökaaslastega). Tegu siis õhukese (nojah, sõltuvalt kohast siis kui õhukese) lapiku ümara leivaga.

Hommikul tegime laisa äratuse ja siis asutasime ennast lähedalasuvasse randa. Pidi olema piirkonna ägedamaid randu. No selles mõttes oli ka, et Omaanis nii turistidele sobivaks tehtud kohta ei ole. Olid piknikulauad katustega, olid mururibad liivast eemal, laiavõraliste puudega, iga natukese aja tagant olid lastele mänguväljakud. Olid prügikastid ja isegi avalikud WCd. Olid restoranid (jaa… see oli päris pikk rand, nii et selle äärde mahtus nii mõndagi). Oli võimalus ennast langevarjuga lasta mootorpaadi taga vedada või siis mõne vees hüpleva asja peal mootorpaadi taga jõlkuda. Või siis ise skuutreid laenutada. Ühesõnaga selline tavaline euroopa turismirand, lihtsalt et Omaanis sellist asja veel ei pakuta. Meie võtsime vaiksema serva, põnn mängis liivaga ja käis koos lapsehoidjaga ujumas. Meie pikutasime niisama ja vaatasime üle lahe asuvas töötstussadamas kaubalaevade maha- ja pealelaadimist. Ja kui me ära hakkasime minema ning põnn erinevaid kiike proovis, siis tuli üks neiu lähedalasuvast puu all piknikku pidavast suguvõsast ja tõi põnnile väikese mahlapaki ja näkse. Siin regioonis on selline lahkus täiesti tavaline. Meile on väga mitmeid kordi piknikku pidavate perede-selstskondade poolt süüa pakutud ja mõned korrad oleme ka ise sama liigutust teinud (siis ollakse küll ütlemata üllatunud :). Väga tore ja mõnus komme igatahes. Teeb südame alt soojaks küll.

Rannamõnud nauditud asusime piiri poole teele. Esimese sammuna nuiasime endale välja UAEst väljumise templid. Nende eest küsiti raha. Nali on selles, et Eestlased ei pea enam UAE viisa eest maksma. Nii et riiki sisse saime me tasuta. Ja eelmine kord kui ma perel lennuki peal vastas käisin, siis ka meilt mingit väljumistasu ei küsitud. Nüüd aga küsiti. Mitte küll ülemäära palju – umbes 7 euri nina pealt. Aga üllatus oli see siiski. Et kas on nüüd pühade puhul mingi lisamaks kehtestatud või tegi vend meile lihtsalt tünga. Aga noh, eluga saime sealt tulema, nii et las olla.

Ja siis läheneski kohtuotsuse hetk. Lasime endale juhatada kätte koha, kus siis tuli Omaani viisat hankima minna. Kõigepealt viskasime ette minu passi koos residendikaardiga. Sellega muidugi mingit probleemi ei olnud. Turisitiviisade jaoks täitsime vastavad blanketid ja andsime need koos passidega hingevärinal ära. Ja siis tuligi meile piirivalvurilt kommentaar – meil nimelt ei olnud passides Omaanis väljumise templeid. Ehk siis me olime suutnud võtta ainult UAEsse sisenemise ja väljumise templid, aga mitte Omaanist lahkumise oma… Aga õnneks kohalike kommete kohaselt oli piirivalvur heas tujus ja ütles ainult, et me järgmine kord selle templi siis ikka hangiks. Ei mingeid märkusi kolme nädala kohta. Arvestades, et UAEsse sisenemise tempel oli täpselt sama piiripunkti oma, lihtsalt eelmisel päeva, siis ei saanud tal kahtlustki olla, millal me Omaanist lahkusime – nojah, ainus variant oleks olnud see, et me oleksime kahe piiriputka vahel kolm nädalat neile nähtamatult elanud.

Nii et tundub, et kohalikel on tõesti savi, kas sa oled riigist väljas kolm nädalat või ühe päeva. Igatahes me siis testime seda asja kahe kuu pärast uuesti, sest paar nädalat enne Eestisse tulekut saavad viisad jälle otsa.

Aga seekord siis missioon õnnelikult ellu viidud. Suuremad lapsed olid ka suutnud ellu jääda ja maja isegi enam-vähem omale kohale jätta. Nii et lõpp hea kõik hea.

Ja araabia keelt pole ma vahepeal grammigi juurde õppinud – nii et ei mingeid vestlusringe jõulupuu ääres. Hea, kui paar tähte selleks ajaks juurde olen kogunud.

Araabia tähestik 2: Baa (B)

Baa, ehk B

Baa, ehk B

 

Tänane täht, mis muidugi on ka eilsetel tähestikupiltidel kenasti näha, kuulub seltskonda kolm-venda-ja-neli-õde. Nimelt on tähestikus hulk üsna ühesuguseid tähti, mis erinevad ainult täpi asukoha poolest. Enamasti on nad õpikutes ühe pundina, aga kuna mul on programm “üks täht päevas”, siis ma saan veel natuke aega vana juba varem äraõpitud rasva peal liugu lasta.

B on siis eraldivõttes kausike, millel on üks täpp all. Kui ta on sõna keskel, siis sisuliselt muutub ta postiks, millest kahel pool on ühendusjooned ja täpp on posti all. Sõna alguses ja lõpus on siis vastava poole post asendunud seosega. Lõpus küll väikest sakki siiski säilitades. Teatud sõnu, mis koosnevad sellest vendade-õdede perekonnast ongi väga lahe kirjutada – teed aga hulga lapselikke laineid ning siis vaatad, kuhu ja kui palju peoga täppe puistad.

Baa teised vormid näevad lähemalt vaadates välja järgmised (tuletan meelde, et kirjutatakse paremalt vasakule, nii et kõige parempoolsem variant on sõna alguse vorm, ning jah, need on kõik üks ja sama täht):

Baa - seotud vormid

Baa – seotud vormid

Mul on tegelikult arvuti peal ka araabia klaviatuur. Üksik B ja seejärel kolm järjest näevad arvutist tulles välja sellised: ب ببب

Baa eraldiseisev pilt on pärit siit – www.studyblue.com

Seotud vormide pilt – www.myeasyarabic.com

Meie elamine

Meie kodu

Meie kodu

 

Vaade siseõuelt

Vaade siseõuelt

 

Uuest kodust kah mõni sõna.

Alumisel korrusel on lapsehoidja tuba (eraldi dushiruumiga), köök, trepihall, külaliste WC ning elutuba-söögituba.

Teisel korrusel on neli magamistuba. Kahel neist oma dushiruum. Kaks ülejäänut jagavad omavahel kolmandat. Nii et igal lapsel oma tuba ja oma luba. Pildil olev metalläärega rõdu on meie magamistoa oma.

Kolmandal korrusel on külalistetuba, dushiruum, teine elutuba (see on hetkel veel tühi, aga plaanis on sinna teha nö “tegelustuba” jooksuraja, meisterdamisnurga jms jaoks) ning suur rõdu. Suurt rõdu hetkel kasutame pesu kuivatamiseks, aga plaanis on mingi hetk ka sinna mõnus olemise nurk tekitada. Hetkel lihtsalt veel alles samm-sammult kodustame elamist.

Nii et nüüd siis on maja tuttav ja saate külla tulla. Novembriks on juba kolmeks nädalaks külalistetuba broneeritud. Oktoober ja detsember on veel vabad. Ja ruumi jagub ka mitme külalistesatsi jaoks korraga, kui vaja.